Sel nädalal andis kliimaministeerium avaseminariga stardi kliimaseaduse väljatöötamisele, mille eesmärk on ministeeriumi sõnul anda selgus, õiguskindlus ja täpsed teetähised kliimaneutraalsuse saavutamiseks hiljemalt 2050. aastaks.

Kliimaministeeriumi kantsler Keit Kasemets, kliimaseaduse vajadusest Eestis hakkas tegelikult esimesena rääkima hoopis põlevkivi- ja keemiatööstusettevõte VKG, et lõpeks ära ootamatute regulatsioonide ja piirangute kehtestamine ettevõttele, kes on oma äriplaani teinud, tuginedes kehtivatele riigi arengukavadele ja õigusaktidele – nii VKG seda toona põhjendas. Sellest tulenevalt küsingi kohe alustuseks, et kas see kliimaseadus saab olema pigem investeeringute kaitse seadus, mida ettevõtted ootavad, või saab see pigem olema looduskaitseseadus, aga senisest looduskaitseregulatsioonist karmim, piirangute ja trahvidega, nagu soovivad ka keskkonnakaitsjad?

Niisugust vastandust on muidugi ajakirjanduslikult hea teha. Sisuliselt see päris õige ei ole. Ma mäletan, kui veel enne kliimaministeeriumi loomist korraldati üks seminar, kus küsiti kohal olnud inimeste käest, kas kliimaseadust on vaja, siis sisuliselt kõik ütlesid, et jah, on vaja. Kui küsiti, miks on vaja, olid vastused täpselt nii, nagu ka selles näites, radikaalselt erinevad.

Sellel seadusel on kaks suurt eesmärki. Üks on tõesti õiguskindluse andmine ettevõtetele. Täna oleme kliimapoliitikat kirjutanud erinevatesse arengukavadesse, me räägime poliitiliselt selles osas, mis täpselt meie eesmärgid on, meil ei ole selget raami, mis on erinevate sektorite osa, ja ei ole ka selget raami, kuidas jaguneb vastutus. Mida ma siin pean silmas, kas või näiteks omavalitsus, riik, avalik sektor, erasektor – mis on siis see seiremehhanism? Nii et eks need ongi need seaduse põhilised komponendid.

Aga arvan, et veel olulisem või vähemalt sama tähtis on ka ühiskondlik arutelu selle üle, mis peaks olema Eesti kliimaambitsioon, miks see on oluline, mis on meie ühiskonnale jõukohane ja mis on meie konkurentsieelised olukorras, kus kliimamuutuste mõju on kohal.

Me nägime sellel suvel seda Euroopas väga teravalt, praktiliselt terve suve jooksul ja ka olukorras, kus ka meie ettevõtted enam vana mudeliga ei püsi konkurentsis: ei ole võimalik saada rahastust oma projektidele, ei ole võimalik enam eksportida kaupu, sest nad ei vasta kõrgematele kliima- ja keskkonnastandarditele, ei ole võimalik osutada teenuseid. See on tegelikult kliimaseaduse väljatöötamise sama oluline osa, kui see dokument või seadus ise. Just see ühine arusaam või arutelu selle üle, mida me peaksime ühiskonnana tegema, et nendes uutes oludes olla jätkuvalt konkurentsivõimeline.

Tegelikult need sihid on ju juba paigas. Eesti on Euroopa Liidu tasandil heaks kiitnud kokkulepped, mis seavad meile väga ambitsioonikad eesmärgid. Näiteks peame jõupingutuste jagamise määruse alusel vähendama transpordis, elamumajanduses, jäätmemajanduses ja põllumajanduses CO2 heidet 24 protsenti. Maakasutuse ja metsanduse määrus ehk keerulise nimega LULUCF-i alusel peame siduma aastal 2030 310 miljonit tonni CO2 ekvivalenti oludes, kus täna teadaoleva statistika põhjal on meie metsandus- ja maakasutuse sektor hoopis muutunud sidujast heitjaks.

Me oleme ühinenud nende kokkulepetega nii, et tegelikult Eesti ettevõtted, farmid ja transpordifirmad siiani ei tea, mida nad peavad tegema, mis piirangud rakenduvad, mida nad edasi võivad teha ja mida ei või, mis see neile maksma läheb. Tegelikult ka ettevõtlusorganisatsioonid, kas või põllumajandus-kaubanduskoda on nõudlikult neid asju küsinud, aga vastuseid ei ole saanud. Kas nüüd kliimaseadusega lõpuks selgub, kas ja kui palju põllumaad peab jätma sööti, kas ja kui palju põllumaad peab taasmetsastama või kas ja kui palju peab vähendama veisekasvatust või kas turbakaevandusettevõtted saavad jätkata või peavad tegevuse lõpetama?

Või transpordi valdkonnas, mida maanteetranspordiettevõtjad peavad tegema, kuidas see vedude maksumusele mõjub? Seda kõike on ju ettevõtjatel vaja teada, kas või äriplaani tehes, kas või investeeringuid kaaludes, sest investeeringud on tihti aastakümneteks, tagasiteenimise aeg on aastakümneid. Pikk küsimus, aga kas ettevõtted saavad nüüd kliimaseadusest oma küsimustele vastused?

Kindlasti mitte kõikidele küsimustele. Kui me paneme niisuguse lootuse, et üks seadus suudab kõikidele küsimustele ära vastata, siis me kindlasti pettume. Aga see ongi selle seaduse väljatöötamise käigus toimuvate arutelude peamine eesmärk, et panna paika, kaardistada, mida erinevates sektorites tuleb teha nende eesmärkide täitmiseks. See on õige, et 2030 eesmärgid laias plaanis meil on teada, miinimumtase on teada, mida me Euroopa raamistikus oleme kokku leppinud. Mis puudutab järgmist etappi, ütleme 2040, seal ei ole meie ambitsioon veel päris selge.

Meie plaan on selle arutelu käigus läheneda nendele teemadele niimoodi, et me lisaks üldisele Eesti eesmärgile proovime kokku leppida sektoraalsed eesmärgid – kas see ongi transport, energeetika või põllumajandus või jäätmekäitlus või metsandus ja maakasutus – ja siis arutada läbi kõikvõimalikud sammud, mida ettevõtted saaksid teha ja mida riik saaks teha selleks, et olla konkurentsivõimeline ühelt poolt ja teiselt poolt ka kliimaeesmärke täita ja pöörata see enda uueks kasvuks ja uueks konkurentsivõimeks.

Mis need filtrid siis on: üks filter on kindlasti see, et milline on iga otsuse või sammu mõju süsinikujalajäljele nii Eestis üldiselt kui ka selles sektoris. Teine filter on kindlasti see, mis see maksab, mis on selle investeeringu maht, ja kolmas on suuremad struktuursed muutused, mida see kaasa toob, olgu need siis ühiskondlikud või tarneahelates. Me proovime erinevates sektoriaalsetes gruppides kõik need erinevad võimalikud otsused ja sammud läbi arutada ja leida nii palju kui võimalik ühise arusaama või konsensuse selles osas, mis oleks esimesed asjad, millega edasi minna, milline on erinevates sektorites ka avaliku sektori roll, millised on avaliku sektori kohustused, millised on erasektori ootused lisaks rahale ka avalikule sektorile.

Need võivad olla ka erinevad seadusemuudatused, mis soodustavad innovatsiooni ja mida ettevõtted saavad teha. Nii et selle arutelu käigus paljud küsimused, mis siin pikas küsimuses olid tõstatatud, kindlasti saavad ka vastuse.

Jääme sellesama maakasutuse ehk LULUCF-i juurde. Kuidas see valik sünnib? Kas see seadus juba annab teada või selgub mingi alama astme määruse käigus, kas turbatööstus Eestis saab jätkata või kas osa põllumaid peab taas metsastama või kas LULUCF-i piirangud sunnivad meid vähendama metsaraiet ja kuidas nende sektorite vahel tasakaalud jaotatakse? Kas näiteks selleks, et me saaks rohkem raiuda, lõpetame täielikult turbakaevanduse? Mis need valikud on, kes ja kuidas ja mis regulatsiooni tasandil need langetab?

Me üldiselt kliimaministeeriumis usume sellesse, et kõike ei pea reguleerima seadusega, sellesse protsessi peaks jääma piisavalt paindlikkust ja piisavalt ka kohanemisvõimalusi. Seadusesse meie tänase plaani kohaselt tulevad üldisemad sektoraalsed eesmärgid, kuhu me peaksime jõudma, ja ülejäänud otsused on pigem riigi poliitika ja tegevuskava tasemel. Üks valdkond – siin on mitu korda on käinud turvas mõistena läbi –, kus me tõesti tahame seda arutelu pidada ja ka tõsiselt, et missuguseid maavarasid ja ressursse kui pika aja jooksul on võimalik kasutada, kui pikalt neid on võimalik kaevandada, nii et tõesti nii põlevkivi kui ka turba puhul seda arutelu me kindlasti soovime pidada, et kas meil on mõistlik nendes valdkondades uusi kaevanduslubasid välja anda või peaksime piirduma sellega, mis juba tänaseks on välja antud.

Aga niisugust plaani, et midagi nüüd otseselt hakata kuidagi kinni panema või keelama või panema piiranguid põllumajandusmaadel, meil täna kindlasti ei ole. Me siiski näeme, et enamiku nendest väljakutsetest me saame lahendada kas erinevate riigi soodustavate meetmetega või ka ettevõtjate endapoolsete otsustega, mis neil nagunii on vaja teha, et selles uues majanduslikus maailmas hakkama saada.

Kas ma resümeerin õigesti, et siis, kui riigi teatajas on kliimaseadus avaldatud, ikkagi endiselt ettevõtlusorganisatsioonid ja ettevõtted lõplikult veel ei tea, mis nad peavad tegema, nad peavad veel ootama mingeid määrusi, alamastme regulatsioone?

Ei, me ei tee kliimaseadusele määrusi ega alamastme regulatsioone. Me siiski seame eesmärgiks selle, et kui kliimaseadus on vastu võetud, need arutelud nii ühiskonnas laiemalt kui ka hiljem riigikogus on ära peetud. Siis ettevõtjad teavad ja meil on ühine siht, kuhu suunas tuleb liikuda, lihtsalt me ei pea mõistlikuks seda kõike panna kirja seadusesse. Pigem tagame selle seaduse elluviimise läbi seiremehhanismi.

Juba tänaseks oleme moodustanud ekspertidest ja teadlastest kliimanõukogu, kes nõustab ka selle seaduse väljatöötamist ja plaan on selline, et kliimanõukogu jääb tegutsema ka pärast seda, kui seadus on juba vastu võetud. Ta jääbki tegutsema sarnaselt eelarvenõukogule seireorganina, kes annabki hinnanguid sellele, kuidas meie eelarve vastab kliimaeesmärkidele, kuidas me oleme ellu viinud kliimapoliitikat ja kliimaseadust ja annab igal aastal tagasisidet.

Vajadusel neid eesmärke ja tegevusplaane on võimalik korrigeerida, see teadmine ettevõtetele tekib, niisugused konkreetsemad otsustuskohad ja plaanid tekivad. Eesmärk ei ole seda kõike täpselt seadusesse kirja panna, see poliitika ja kliimamuutustega kohanemine on lõpuks nii lai, nagu ka minister ütles kolmapäevasel üritusel, et meie valdkonnas on see mitte põhiseadus otseses mõttes, vaid põhi seadus, millest kõik kõik peaksid lähtuma. Aga kindlasti ei ole meie eesmärk, et kõikides eluvaldkondades kõik otsused ja olulised valikukohad kliimaseaduses ära reguleerida. Pigem annab kliimaseadus raami muutustele, mis meil siin järgneva kümne aasta jooksul ühiskonnas ja majanduses toimuvad.

Te mainisite kliimaseaduse koostamist nõustavat kogu. Seda kogu juhib Tõnis Arjus, endine Tartu linnaarhitekt. Mis alustel see kogu kokku pandi?

Kliimanõukogu koostamise põhimõte on see, et me proovisime leida eksperdid ja teadlased, kes esindaksid võimalikult laia valdkondade spektrit, mida kõike see kliimaseadus puudutab, olgu see energeetika, transport, jäätmekäitlus, IT, rahastamisküsimused, uued tehnoloogiad, kliimapoliitika ise, elurikkus. Käitumisteadlane on meil samamoodi selle nõukogu koosseisus. Mõte ongi tagada valdkondadevaheline, valdkondadeülene lähenemine kliimapoliitikale, et me vaataksime seda muutust, mis on juba käivitunud tegelikult, ka niimoodi, et me ei keskenduks ainult süsinikuheitmele ja kliimale, vaid muutuse läbiviimisele laiemalt.

Üks mu tuttav ajakirjanik vaatas seda kliimanõukogu koosseisu ja tema avaldas arvamust, et tema küll ei usu, et nende inimeste hulgas on mõne opositsioonierakonna – Isamaa, Keskerakonna või EKRE valija või toetaja. Loomulikult me ei tea, millised on kliimanõukogu liikmete poliitilised vaated, aga põhimõtteliselt küsin, kas on võimalik saada tulemust, mida ühiskonna enamus mõistab ja heaks kiidab, kui ligikaudu poole valijaskonna vaated ei ole kliimanõukogus esindatud?

Kliimanõukogu ei ole kuidagi esinduskogu, kliimanõukogu ei esindaja mingite konkreetsete erakondade valijaid või isegi konkreetseid huvirühmasid, mina seda ei usu. Ma ei tea, kes see tuttav ajakirjanik oli, aga mina arvan, et ka Isamaa ja Keskerakonna ja EKRE valijad usuvad ja usaldavad eksperte, teadlasi oma valdkonnas, lugupeetud inimesi. Aga ma saan aru selle küsimuse tagamõttest, see on rohkem see, et kliimateema on kahtlemata polariseeriv teema ja me oleme seda aruteluformaati välja töötades siiski sellele päris palju mõelnud, kuidas kõiki erinevaid ühiskonnagruppe ja kõikide erakondade valijaid – mitte ainult valijaid, ka erakondade esindajaid – juba varem arutelusse kaasata.

Lõpuks nagunii see seadus jõuab riigikogusse, kus kõik erakonnad saavad oma oma seisukohad välja öelda. Kui me tahame minna ühiskonnana edasi, peamegi leidma lahendused, mis meie ühiskonnale sobivad, ja leidma lähenemise, kus nii konservatiivsemad kui ka liberaalsemad valijad, maapiirkondade ja linnapiirkondade inimesed leiavad endale sealt selle osa, millega nad suudavad samastuda.

Kolmapäeval kliimaseaduse avabriifingul hoiatati korduvalt ka nii-öelda tunnelnägemise eest. Hoiatati, et me ei tohi seada kitsalt eesmärgiks süsinikuneutraalsust aastaks 2050, sest see tekitab riski, et samal ajal muudame olukorda kehvemaks teistes valdkondades, nagu näiteks elurikkus või teenuste ja toodete kättesaadavus, sotsiaalne võrdsus. Mõtestaga see palun lahti: oht tunnelnägemise ees ja kuidas kavatsete seda vältida?

Kavatseme ennekõike vältida seda just erinevate ekspertide ja teadlaste kaasamisega kliimanõukokku, kes kogu seda protsessi suunab ja juhib, et me ei keskenduks ainult süsinikuheitmele ja ainult kliimale, see on üks pool.

Teine on kindlasti see, et erinevate otsuste või valikute kaardistamisel, mida meil on võimalik langetada, ei vaata me kindlasti ainult otsuste mõju süsinikuheitmele, kliimapoliitikale ja kliimaeesmärkide täitmisele, vaid ka laiemat sotsiaalmajanduslikku mõju laiematele muutustele, mida need otsused võiksid võiksid kaasa tuua. Ega siin mingit muud imeohtu ei olegi, kui erinevate valdkondade inimesi kaasata, siis tuleb see tulemus tasakaalustatum.

Ma toon ühe näite. Näiteks Rail Balticu rajamise kriitikud seda ju ette heidavadki, et meil on tunnelnägemine. CO2 vähendamise eesmärgil rajatakse elektriraudtee, mis peaks maanteelt ära viima kaubaautode massid ja sõiduautodega reisijad, aga see samal ajal hävitab elurikkust – raadamisele läheb tohutu hulk metsa, kuivendamisele tohutu hulk elurikkaid märgalasid ehk oht tunnelnägemise ees. Hoiatus selle eest võib ka ju olla tööriistaks inimestele, kes ütlevad, et me peaksime peatama Rail Balticu rajamise, sest teised väärtused saavad nii palju kahjustatud.

See konkreetne näide on loomuliku ühiskondliku debati osa, eks erinevaid teemasid või projekte saab ära kasutada niisuguse tunnelnägemise põhjendusega. Rail Baltic ei ole siin kindlasti kõige parem näide väga mitmel põhjusel. Rail Balticul on veel väga palju teisi mõõtmeid, olgu see julgeolekumõõde, Rail Balticul on väga palju ka positiivseid mõjusid elurikkusele ja keskkonnale, mis puudutab õhukvaliteeti, liiklusohutust, kui rekkasid ei ole tee peal. Nii et see on ka üks näide, et meil on neid mõõtmeid palju rohkem. Rail Balticu ehitusel on muide keskkonnaaspektidele pööratud väga palju tähelepanu ja sinna ka väga palju investeeritud, võrreldes esialgsete plaanide või projektidega, mis alguses kavas olid.

Tegelikult mulle meenus meie intervjuud ette valmistades, et juba aastal 2019 pakkus Stockholmi keskkonnainstituudi Tallinna keskus välja väga mitmekesise tööriistakasti Eesti kliimaeesmärkide saavutamiseks. Ma otsisin selle riiulist välja. Siin on näiteks transpordivaldkonnas alternatiivkütused ühistranspordis, Tallinna ummikumaks, autode teekasutustasud, elektribussid ja nii edasi ja nii edasi. Metsanduse ja maakasutuse vallas: taasmetsastamine, rohumaal karjatamise osakaalu kasv, talvine taimkate, happeliste muldade neutraliseerimine, turvasmuldade rohumaadeks muutmine, alternatiivkütustel põllumajandusmasinad ja nii edasi. Kõik see pakuti välja juba viis aastat tagasi, aga alles nüüd hakkame arutama, millal me siis veel üldse rakendamiseni jõuame? Aasta 2030 aina läheneb.

Just täpselt. Selleks ongi kliimaseadust vaja, et kogu ühiskond ja ka poliitikud mobiliseerida ka nende otsuste elluviimiseks. See saab olema väga suur osa sellest arutelust, nagu siin sai ka loetletud, meil on palju erinevaid valikuid, otsuseid, mida me saame teha. Me ei ole kliimaeesmärkide täitmisele, kliimapoliitikale piisavalt palju tähelepanu pööranud, võib-olla ka selletõttu, et kliimamuutuste mõjusid ei ole nii selgelt olnud meie piirkonnas varem näha. See ongi üks väga suur kliimaseaduse eesmärk, et me palju rohkem arutasime neid asju, arutaksime praktiliselt, kuidas neid päriselt on võimalik ellu viia, ja et meil tekiks ka ühiskonnas ühtne nägemus sellest, et neid otsuseid on vaja teha ja mitte ainult väikse grupi hulgas, vaid ka ühiskonnas laiemalt erinevates sektorites tekiks ühine nägemus, mis on need sammud, mida me peame järgnevatel aastatel kindlasti astuma.

Milline saab olema kliimaseaduse valmimise ajajoon?

Ajajoon on ka jälle niisugune, kus otseselt keegi ei ole rahul. Miks – sest osa tahab, et palju kiiremini tehtaks seda, ja osa, et võetaks palju-palju rohkem aega. See on ikkagi nii oluline ja mitmetaoline teema, mis on ka õige, et seda tuleks veel palju põhjalikumalt arutada, aga erinevad vestapostid on sellised, et esmaspäeval avaldame kliimaseaduse väljatöötamiskavatsuse, mis kirjeldab täpsemalt, mis on siis need õiguslikud plaanid, mida me siin ka veidikene arutasime, mida kliimaseadus peab sisaldama, missuguseid peatükke, missuguseid komponente. Siis on kõigil võimalik seda arutada.

Paralleelselt alustame oktoobris ka sektoraalsete aruteludega, hakkama siis juba ettevõtlusorganisatsioonidega, suuremate ettevõtetega, huvigruppidega, keskkonnaorganisatsioonidega koos arutama, mis need võimalikud meetmed saaksid olla. Esimese eelnõu plaanime valmis saada kevadeks, loodetavasti aprilliks-maiks, mida siis juba eelnõuna on võimalik ühiskonnal hakata arutama. Loodetavasti jõuame nii kaugele, et 2024. aasta teises pooles ka riigikogu saab seda eelnõu arutada ja loodetavasti ka siis heaks kiita ja selle vastu võtta.

Viimaseks küsimuseks, kuivõrd teie, Keit Kasemets, olete endine Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht ja sellest tulenevalt on teil ka laiem üle-euroopaline vaade, siis küsin teie hinnangut meeleolude kohta Euroopa Liidus või Euroopas laiemalt kliimaregulatsioonide kohta. Juba kevadel kutsus liberaalne Prantsuse president Emmanuel Macron üles panema uute keskkonnaregulatsioonide väljatöötamist ajutiselt pausile ja keskenduma olemasolevate regulatsioonide rakendamisele. Nüüd tuleb ka Saksamaalt sõnumeid, kas või liberaalist rahandusminister Christian Lindner tegi äsja avalduse, milles heitis ette, et liiga ranged puhta energia reeglid võivad anda tugeva tagasilöögi ja tuua võimule paremäärmuslased. Lindneri mure on hoonete energiatõhususe direktiiv.

Suurbritanniast, küll väljastpoolt Euroopa Liitu, teatas peaminister Rishi Sunak äsja, et Suurbritannia plaanib edasi lükata uute bensiini- ja diiselautode müügikeelu aastast 2030 aastale 2035. Tema tõi põhjenduseks vastuvõetamatu kulude kasvu Briti kodumajapidamistele ja samuti nimetas ta ohtu, et Briti inimesed võivad loobuda toetamast laiemaid kliimaeesmärke. Mis järeldused saab teha nendest sõnumitest kolme Euroopa suure riigi tipp-poliitikutelt?

Ma arvan, et sellest saab teha järelduse, et kliimapoliitikat tuleb teha targalt ja need mõjud läbi mõelda. Kõik need riigid teevad siiski igapäevaselt väga palju otsuseid selleks, et transpordisektor oleks puhtam. Ühendkuningriik samal ajal algatab ka uusi elektriautode tootmisskeeme, kus ettevõtetel on väga konkreetsed eesmärgid, kui palju uusi elektriautosid tuleks toota.

Sakslased teevad väga aktiivset kliimapoliitikat, aga arvan, et need on head ja olulised näited ja sellest tuleb järeldada, et kui kuskil minna liiga kiiresti või vinti üle keerata või teha asju, millest inimesed aru ei saa, siis tegelikult see vastuseis tekib ja seda, ma loodan, suudame Eestis vältida. Teine üldine järeldus, mida ma siiski Euroopas näen, on see, et kliimamuutuste mõju on nii tugev, et kõik saavad aru, et tuleb liikuda kiiremini edasi ja paralleelselt kogu aeg toimuvad arutelud, mida me saaksime teha rohkem, mida me saaksime teha ambitsioonikamalt ja kiiremini, et kliimamuutuste mõjuga hakkama saada.