President Alar Karis saatis kolmapäeval detsembris riigikogu vastu võetud maamaksuseaduse ja maksukorralduse seaduse riigikohtusse, kuna valitsus sidus seaduse vastu võtmise usaldushääletusega.

"Meil on kindlasti vaja täna selgust selles küsimuses. Me oleme olukorras, kus mitmed eelnõud on seotud usaldusküsimusega, rohkem kui kunagi varem. Meil on vaja vastust küsimusele, millistel tingimustel see on võimalik," ütles Kalmo.

Kalmo sõnul ei ole presidendi hinnangul võimalik praegu parlamendis tekkinud olukorras jätkata pideva eelnõude usaldusega sidumisega, kuna see moonutab tugevalt parlamentaarset demokraatiat.

"Ühelt poolt parlamendi liikmed ei saa teostada selles mõttes oma mandaati, et osaleda tavapärasel viisil seaduse vastuvõtmisel, oma küsimusi esitada jne, aga teiselt poolt ka hääletuse iseloom muutub oluliselt. Ühelt poolt eelnõu puhul antakse hinnang konkreetselt eelnõule. Parlamendiliikmetel peab olema võimalus hinnata kõiki eelnõusid eraldi, sõltumata sellest, kas nad toetavad valitsuse üldist suundumust või mitte. Nüüd olukorras, kus eelnõu on seotud usaldusküsimusega, annavad nad hinnangu sellele, kas nad toetavad valitsust või mitte. See on ikkagi midagi muud," rääkis Kalmo.

Kalmo nentis, et valitsusel peab olema ka võimalik oma poliitilist programmi ellu viia, mistõttu põhiseadus ka usaldushääletusi teatud juhtudel võimaldab.

"Et oleks võimalik teatud juhtudel valitsusel konflikti korral parlamendiga lihtsalt seada parlament küsimuse ette, kas toetatakse valitsust või mitte. Praegusel hetkel on ka riigikohus andnud meile natuke juhtnööre selles osas, mida selliste konfliktide puhul peab tegema ja mis piirini võib üldse õiguspärane obstruktsioon ulatuda," ütles Kalmo.

Kui obstruktsiooni piirid on ületatud, peaks riigikogu ise sellega toime tulema ning lahendus ei ole see, et valitsus asub usaldusküsimusi kasutades teostama seadusandlikku võimu, sõnas Kalmo.

Kalmo sõnul on riigikogus kompromissi leidmine kahtlemata raske, kuid ummikseisu puhul ei saa olla lahenduseks eelnõude jätkuvalt usaldusküsimusega sidumine. "Võime ju äärmuslikul juhul ette kujutada, et see obstruktsioon jätkubki piiramatult ja sellises olukorras parlamentaarne demokraatia kujuneb meil selliseks, kus parlamendi roll on sisuliselt ainult hinnata, kas valitsust toetatakse või mitte ja mitte konkreetselt eelnõusid hinnata."

"Aga need lahendused on tegelikult riigikogus olemas. Riigikohus on andnud juhtnööre, millistel tingimustel võib riigikogu liikmete õigusi piirata, neid samu õigusi, mida kasutatakse obstruktsiooni tegemiseks, millisel juhul on tegemist riigikogu liikme õiguste kuritarvitamisega. Sellises olukorras on võimalik neid piirata ja konflikte riigikogus endas lahendada. Nagu riigikohus on ka varem öelnud  neid konflikte peabki eeskätt lahendama riigikogus.

Kalmo märkis, et president ega presidendi esindaja ei saa võimude lahususe põhimõttest lähtuvalt anda selget juhtnööri, kuidas riigikogu võiks edasi minna.

"Oluline on lihtsalt tõdemus, et see võimalus on olemas ja eeskätt ei ole suudetud näidata, et sellist võimalust ei ole. Praegusel juhul valitsus, kui ta sidus selle konkreetse seaduse usaldusküsimusega, asus ise seisukohale, et tegemist on sellist laadi obstruktsiooniga, mis kujutab endast parlamendiliikme õiguste kuritarvitamist. Ehk siis tegemist on sisuliselt õigusvastase obstruktsiooniga. See, kas see nii on või mitte, seda peab hindama, võib olla viimases astmes kohus. Aga just nimelt sellises olukorras on võimalik seda obstruktsiooni kasutamist piirata," ütles Kalmo.

"Üks aspekt on see, et loomulikult riigikogu kodukorda peab tõlgendama põhiseaduslike printsiipide valguses. Kindlasti teataval määral võib kujuneda olukord, kus on vaja valida kahe halva vahel. See, et üks lahendus on halb, ei tähenda tingimata seda, et teine lahendus võib olla veel halvem," ütles Kalmo.

Kalmo sõnul on kõige olulisem tõdemus, et lahendus obstruktsiooni jätkumisel ei saa olla, et kõik eelnõud seotakse usaldusküsimusega.