Täiesti Liibanoni piiril asuv kibuts Ros HaNikra on inimestest tühjaks tehtud ja sisse pääsevad vaid oma asjadele järele tulevad kohalikud. Sealsamas lähedal, otse piiri kõrval asub ka tühjaks jäänud Shlomi linnake.

Sünagoogi on kogunenud inimesed, kes on tulnud sinna vaid paariks tunniks, et siis tagasi sõita oma ajutistesse elupaikadesse erinevates Iisraeli linnades.

"Linn on tühi.  Ma elan siin, kuid mitte praegu, sest ma kardan. Näete, sealsamas on Liibanon," rääkis Shlomi elanik Fanny.

"Ja praegu nad mõtlevad, et on õige aeg tappa kõik juudid. Aga juudid on väga tugevad. Meil on jumal," ütles Lea.   

Shirel rendib Tel Avivis korterit ja saab selleks riigilt raha. Kui kauaks see kõik nii jääda võiks? "Ma ei tea, võib-olla poole aasta pärast, vähemalt.  Ma ei tea, see olukord siin ei ole väga hea," ütles ta.  

Aeg-ajalt kostab mäe pealt ka paugutamist, kuid kohalik elanik Jonathan ennast häirida ei lase. Ta ei ole linnast lahkunud ja peab söögikohta. Jonathan ei usu, et Hezbollah tõsiselt rünnata julgeb. "See on okei, see on nende jaoks mäng, see on okei. Kõik on okei, raha pole oluline, mul on oma vaade asjadele,  ma jään siia, ma ei hooli sellest," ütles ta.

Ja kui mäe pealt peakski tulema rakett, siis on siin söögikoha kõrval väike varjend. Sellised võiks olla ka Eestis.

Linnade ja asulate evakueerimine sõja jalust on kindlasti kallis.

"Meil on tugeva majandusega riik, nii et me saame seda teha, meil on sellise asja jaoks olemas programm, me teame, mis teha. Meil on selleks kava juba varem valmiks tehtud. Juba kümme aastat tagasi. Me oleme selleks olukorraks valmis, sest me oleme seda kogu aeg teadnud, et see tuleb," rääkis Shlomi linnapea abi Chonga.

Shlomi linnakesse on elama jäänud neli-viis protsenti elanikest.