X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Jaak Madison: Ukraina puhul ei tasu unelmaid tegelikkusega segamini ajada

Jaak Madison
Jaak Madison Autor/allikas: Erakogu

Loomulikult peab iga Eesti ja Euroopa tuleviku pärast muretsev inimene parimaks variandiks Ukraina võitu ja Venemaa maksimaalset nõrgestamist, aga ideaali ja objektiivse reaalsuse vahel tasub vahet teha isegi keerulises sõjaolukorras, kirjutab Jaak Madison.

Neljapäeval tagasi Brüsselisse lennates oli mul rõõm näha Tallinna lennujaamas Ukraina presidendilennukit, millega tuli visiidile Tallinnasse Volodõmõr Zelenski. Eesti toetas Ukrainat juba enne praeguse sõjafaasi algust 24. veebruaril 2022 ning on püsinud Ukraina toetajate leeris kindlalt kogu sõja vältel.

Eesti kaalutlus on selge: Venemaa on meile julgeolekuoht. Venemaa on ajalooliselt olnud impeerium ainult koos Ukraina aladega ja nende alade kaotus Venemaale tähendab impeeriumi taassündi, mis omakorda suurendab sõjaohtu Eestis.

Eesti ja Ukraina presidendi pressikonverents ei saanud siiski läbi ilma ebakõladeta. Kui president Alar Karis möönis, et kardinate taga räägivad suurriigid rahulepingu või vaherahu vajadusest Venemaa ja Ukraina vahel, siis Ukraina president eitas seda kategooriliselt. Arusaadav, et Ukraina president ei saa tunnistada kuluaarides toimuvat, sest tema ülesanne on hoida üleval võitlustahet Ukrainas, ent avalikkus ei tohiks tõsiasjade ees silmi sulgeda.

Minu jaoks veelgi kummastavam on olnud Eesti ministrite ja riigikogulaste avaldused, kuidas ainus lahendus on Ukraina võit ning võidu tingimused kehtestab Ukraina ise. Loomulikult peab iga Eesti ja Euroopa tuleviku pärast muretsev inimene parimaks variandiks Ukraina võitu ja Venemaa maksimaalset nõrgestamist, aga ideaali ja objektiivse reaalsuse vahel tasub vahet teha isegi keerulises sõjaolukorras.

Objektiivne reaalsus on, et lääneriikide sõjaline abi on olnud viimase kahe aasta jooksul liiga väike või on tulnud liiga hilja, et sõja kulgu kallutada Ukraina kasuks. USA valmistub novembris toimuvateks presidendivalimisteks ning keskendub globaalselt aina enam Hiinale. USA avalikkuses levib mõtteviis, et "Euroopas toimuv pole meie asi". Objektiivne reaalsus on seegi, et Euroopa ei ole oma kaitsetööstust ikka veel käima saanud ning sõja esimesel aastal blokeeris Saksamaa täiesti teadlikult kiiresti vajamineva relvastuse andmist Ukrainale.

Kuna sõja edasine käik sõltub eelkõige Ameerika Ühendriikide, aga ka Euroopa suurriikide relvaabist, siis oleme sisenenud ajajärku, mil aina rohkem võidakse hakata survestama Ukrainat, et nad peaksid sõlmima Venemaaga vaherahu. Lääneriikides tajuvad kodanikud, et sõja rahastamine toimub nende heaolu arvelt ning demokraatiates kuulavad poliitikud kodanikke, kui tahavad saavad ametisse tagasivalituks.

Mõistagi on parim variant, kui sakslased, prantslased, britid ja ameeriklased hakkaksid aru saama, et relvarahu Ukrainas tähendaks puhkepausi, mis aitab Venemaal kiiremini taastada oma sõjalist tugevust ja mis omakorda tõstab uue sõjalise konflikti tõenäosust järgmise kolme-viie aasta jooksul, kuid me ei peaks looma endale illusioone, et lääneeurooplased ja ameeriklased tajuvad julgeolekuohte nõnda nagu meie.

Kahtlemata on meie riigi juhtkonna ja diplomaatide kohus teha poliitilist selgitustööd Ukraina toetamise ja Euroopa kaitsevõime tõstmise kasuks. Iseküsimus on, kui veenev on seda tööd tehes Eesti peaminister Kaja Kallas, kelle pere on saanud rahalist kasu sõja vältel toimunud äritegevusest Venemaal ning on jäänud vahele avalikkusele valetamisega. Samuti, kui usutav on ameeriklastele Euroopa, mis on end ise naiivselt viimased 30 aastat demilitariseerinud?

Kas me ise oleme endale usutavad, kui räägime välismaailmale üht juttu, kuid kodukamaral keskenduvad samad jutuvestjad riigieelarve tasakaalule ega leia raha tsiviilkaitse ülesehitamiseks, kuigi vaja oli järgnevaks neljaks aastaks 200 miljonit eurot?

Poliitilised loosungid üksi ei vii ühtegi tanki ega hävituslennukit Ukrainale abiks ega aita tugevdada Eesti riigikaitset. Eestil on vaja selget plaani ja positsiooni juhuks, kui vaherahu juttudega ametlikult välja tullakse. Mida me siis kostame? Kas raiume jonnakalt, et "mitte mingil juhul", ehkki meil endil pole ühtki tanki või lennukit, mida Ukrainale saata?

Pakun välja järgmise kava. Eesti saab küll liitlastelt nõuda Ukraina jätkuvat abistamist, kuid seda peab tegema uus peaminister, kelle rinnaesine poleks valedest määrdunud. Samuti peab Eestil olema selge positsioon juhuks, kui suurriigid tahavad Ukrainale peale suruda vaherahu.

Hüva, tahate vaherahu, kuid selle eelduseks peab olema Euroopa kaitsetööstuse puhul kiirem tootmine, kui seda on Venemaal, sest ainult vaherahu järgnevatel aastatel Venemaa agressiooni ei lõpeta. Vaherahu saab olla mõistlik siis, kui see on kasulik Ukrainale, Eestile ja Euroopale laiemalt, et kiiremini tugevdada oma kaitsevõimet.

Siseriiklikult on võimalik hoida avalikku toetust Ukrainale ja tõsta ühiskonna kaitsetahet ainult siis, kui ühiskonnas on piisav usaldus valitsuse ja riigikogu vastu. Praeguse valitsusega seda ei ole ega tule. Peaminister võib käia mööda maailma aurahasid vastu võtmas nii palju kui tahab, aga see ei varjuta tõsiasja, et ajal, mil Euroopas käib suurim relvakonflikt pärast teist maailmasõda, on valitsuse prioriteedid olnud samasooliste abielu, automaks, maksutõusud ja suurperedelt rahade äravõtmine.

Ennustan, et usalduskriis süveneb koos majanduslike probleemide kuhjumisega. Inimestele ei jää enam mahti kaasa elada Ukrainas toimuvale, vaid esmamureks on iseenda ja oma perekonna toimetulek. Selleks, et nii ei läheks ning kaitse- ja abistamistahe püsiks, tuleks rahva usalduse kaotanud silmakirjalik Kaja Kallase valitsus välja vahetada.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: