Ukraina president Volodõmõr Zelenski ütles, et Venemaa on viie päeva jooksul kasutanud 300 raketti ja 200 drooni. Kas sellised pommitamised jätkuvad kaua ja milline on nende mõju lääne toetusel Ukrainale?

Esiteks, Venemaa on planeerinud neid tapatalguid ja kasvatanud oma relvaarsenali. On selge, et sanktsioonides on auke ning mitte ainult iraanlased ei tarni Shahedi droone, vaid ka hiinlased annavad Venemaale teatud lahinguvõimet. See on midagi, millele USA ja Euroopa Liit peavad reageerima, sest Ukraina majandusliku abi struktuuri pole korralikult üles ehitatud.

Teiseks, eeldan, et neil on veel sadu rakette, tiibrakette ja droone, mida nad on ehitanud ja mida nad jätkuvalt ehitavad. See tähendab, et lääneriigid peavad jätkama Ukrainale õhukaitse ja raketikaitse võime tagamist, kuid lisaks tuleb vaadata, kust venelaste asjad stardivad. Nad teevad stardi ja meie peaksime olema võimelised ründama neid baase, olgu siis lennuväljad või stardiplatvormid.

Mõned tulevad Krimmist, teised Venemaa okupeeritud Ukrainast, kuid enamik neist tuleb Vene pommitajatelt. Nad lasevad neid Kaspia merelt. Me ei saa lihtsalt  istuda ja pealt vaadata. Sadamahooned saavad endiselt pihta. Minu arvates võiksid näiteks Rumeenia ja Poola, aga ka teised Ida-Euroopa NATO liikmesriigid kaaluda nende rakettide vastast lööki oma õhuruumis.

Me ei räägi NATO üksuste võitlusest Vene üksustega, aga räägime sellest, mida USA merevägi teeb Punasel merel ehk võtab maha raketid, mis on sihitud kaubalaevade pihta. Miks me ei tee sedasama ehk võta maha rakette, mis on sihitud tsiviilsihtmärkidele?

Hiljuti oli juhtum, kus Vene rakett läks läbi Poola õhuruumi ja tabas sihtmärki Ukrainas. Miks ei saada Poola ja Rumeenia oma hävitajaid kohe üles hetkel, mil nad näevad, et rakett on lähedal. Nad ju ei tea, kas need raketid tabavad nende riiki. Seega tuleks nende rakettide vastu kasutada oma suutlikkust. Seda tuleks kaaluda ehk siis põhimõtteliselt laiendada tegevust, mida Ukraina juba teeb. Mõned inimesed lasevad selle idee peale püksi. Minu jaoks on see täpselt sama asi, kui laseme alla huthide rakette, mida tulistatakse tsiviillaevade vastu.

Kolmandaks, see tõstab esile naeruväärse mõtte, et peaksime suruma Ukraina läbirääkimiste laua taha Venemaaga. Venemaa korraldab kümneid sõjakuritegusid iga päev ja kogu maailm vaatab, ning siis niinimetatud eksperdid, ja ma kardan, et isegi minu oma valitsuses, ütlevad Ukrainale, et peate rahu eest maad ära andma. See paljastab, et puudub täielikult arusaam, mida Venemaa endast kujutab ja millised on Venemaa eesmärgid.

Kindral Valeri Zalužnõi kirjutas ajakirjas Economist artikli, et sõda meenutab suurte sõdade kaevikusõda. Kas on jõutud militaarse pariteedini, ja mida teha, et kaalukaussi muuta?

Minu arvates on kindral Zalužnõi artikkel Economistis väga kasulik. See oli kainestav, selge ja seal ta tuvastas täpselt, millised on väljakutsed ja mida nemad vajavad. See on täpselt selline analüüs, mida tahaksid oma kaitseväe juhilt. Väga professionaalne analüüs. Ei mingit emotsiooni. See on väga hea nimekiri Ukraina ja ka meie ülejäänute jaoks, millega tegeleda.

Ma ei ole küll keele-ekspert, aga tõlge, mida Economist kasutas, oli patiseis (stalemate), aga oleks pidanud olema ummikseis (dead-lock). Sellel on inglise keeles erinev tähendus. Ummikseis pakub võimaluse, et asja saab lahendada.

Ukrainal on abi vaja, et vastu hakata Venemaale nende suures eelises droonide ja elektrooniliste sõjapidamisvahenditega. Mida me teeme, et aidata selles valdkonnas? See on ilmselt ka valdkond, millega ukrainlased näevad talve jooksul kõvasti vaeva, et nad suudaksid sammu pidada venelaste ülekaalukate elektrooniliste sõjapidamisvahenditega.

Niikaua kui ma olen olnud armees, alates külma sõja aegadest, oli venelastel alati ülekaal elektroonilistes sõjapidamisvahendites. Me ei olnud selles eriti head ja meil polnud neid ka hulgi. Nüüd peame järele jõudma. Mõelge sellele, et ses valdkonnas oleks samaväärsus või patiseis.

Venemaa alustas seda sõda üheksa aastat tagasi kõikide eelisega, kuid pärast üheksat aastat, peagi 10 aastat, kontrollivad nad ainult 17 protsenti Ukrainast.

Venelaste õhujõud ei ole saavutanud ülekaalu õhus või tekitanud kahju ühelegi kolonnile või rongile, mis toob laskemoona Poolast. Musta mere laevastik taandub. Kolmandik laevastikust pidi liikuma Sevastopolist Novorossiiskisse (Dniprosse - toim) pärast seda, kui kasutati kolme või nelja Storm Shadow raketti.

Nende logistikasüsteem on väga nõrk.

Nad on kaotanud üle 320 000 inimese tapetu või vigastatuna. Viimase kuu jooksul üle 20 000 inimese. See on uskumatu, eriti kui arvestada, et meie, lääs, ja eriti USA ja Saksamaa, ei ole pühendunud Ukraina võidule. Poliitikamuutusega, mis toetaks igati Ukraina võitu, vabastataks nii palju sõjalisi võimeid, mis murraks ummikseisu.

Seega tundub, et lääneriigid pole reageerinud avatult artiklile ega vajaduste nimekirjale?

Ei. Valitsuste tasemel mitte. Meie [USA] kongress on häbiväärne, kuna loobus vastutusest. Loodan, et see saab lahendatud sel kuul või veebruari alguses, aga milline kink Kremlile, et meie valitsus ja kongress tühistavad oma vastutuse. Me kaotame suurelt.

Ukrainlased jätkavad igal juhul oma võitlust, aga meie läänes kaotame suurelt, kui me ei aita Ukrainal Venemaad alistada, sest seda, mida Venemaa teeb, vaatavad hiinlased pealt. Seda, mida Iraan teeb oma proxy'de kaudu ehk Hamas, huthid, Hezbollah, vaatavad hiinlased pealt.

Kui USA-l ja liitlastel pole poliitilist tahet ja kaitsetootmise võimet ja sõjalist võimet, eriti aga just tahet aidata Ukrainal alistada Venemaad, aidata Iisraelil hävitada Hamasi, piirata Iraani võimet kasutada oma proxy'sid rahvusvahelise merekaubanduse häirimiseks, heidutada Põhja-Koread, siis hiinlased peavad nägema, et suudame nende kõigega tegeleda ja heidutada Hiinat kohutava kalkulatsiooni tegemise eest. See on kaalul.

Kui me kukume läbi Venemaa takistamisel tsiviiltaristu ründamisel, julgustab see Iraani, Põhja-Koread ja Hiinat. Meie läbikukkumine Ukrainas on globaalsete mõjudega.

Kas lahingud Ukrainas jätkuvad aina ägedamalt kuni Venemaa valimisteni märtsis?

See on huvitav. Ma ei usu, et keegi maailmas arvaks, et valimised on legitiimsed. Nad proovivad hoida fassaadi.

Mulle tundub, et Kreml muretseb avaliku arvamuse pärast, mistõttu nad näiteks loobusid massimobilisatsioonist. Nagu teada, ei ole enamik ohvritest pärit Moskvast või Peterburist, vaid etnilistest piirkondadest kaugel suurtest linnadest. Nad on Navalnõi kinni pannud kuhugi kaugele Siberisse. Neil on mure, mida avalikkus arvab.

Üks naine soovis presidendiks kandideerida ja ta diskvalifitseeriti paberite ebakorrektse täitmise tõttu. Seega nad muretsevad vastuseisu pärast, isegi kui pole mingitki võimalust, et neil valimistel oleks kübetki legitiimsust. Nad jätkavad rünnakuid, näitamaks Vene rahvale, et Venemaal on kontroll, Venemaa võidab, Venemaal on võim.

Teame ajaloost, et strateegiline pommitamine ei toimi mitte kunagi mitte ühegi rahva peal. See ei töötanud Suurbritannia, Saksamaa ega Jaapani vastu. See pole kunagi töötanud. See ei murra ka ukrainlaste tahet. Nende rünnakute eesmärk on ruineerida Ukraina taristut ning tekitada meis vältimatuse tunnet, et oh jumal, venelastel on lõputult materjali ja nad ei lõpeta kunagi ja me peame kokku leppima. Seda eesmärki need rünnakud kannavad.

Kuidas peaks lääs mõjutama Vene valimisi?

Kõige tähtsam, mida lääs saaks teha, on näidata pühendumist Ukraina võidule. Mõistame, et see on rünnak meie kõigi vastu ja me ei oota, et ehk laheneb kuidagi kõik ära.

Mis puutub naeruväärsesse avaldusse, et oleme teiega nii kaua, kui vaja (as long as it takes), siis seda enam ei öelda. Nüüd ütleb president [Joe Biden], et oleme teiega nii kaua, kui saame (as long as we can). See on jube.

Peame sõnumit kohe muutma, et Vladimir Putin näeks, et vaatamata kõikidele investeeringutele ja katsetele meie sisepoliitikat ruineerida, tekitada usaldamatust oma valitsuste ja valimiste suhtes, oleme siiski pühendunud Ukraina võidule. Selleks on vaja ukrainlastele anda, mida vaja. See oleks nii võimas signaal Kremlile, et nende katse meist kauem oodata kukuks läbi.

Kas on võimalik mõjutada avalikku arvamust Venemaal?

Praegu ma seda ei usu. Kui nad juba praegu ei ole olukorra kasutuses veendunud, kuigi on 300 000 ohvrit; mõju sisemajandusele; munapuudus; plahvatavad lennukid; välismaale puhkusele minna ei saa, siis nad peavad teadma, mis toimub, aga ikkagi...

Pole ka legitiimset ajakirjandust nagu Eestis, kes küsiks karme küsimusi Venemaa juhtide või info kohta. Ma ei näe, et kolme kuu jooksul USA või lääs mõjutaks või aitaks välismaal elavaid valijaid. Meil on USA-s suur hulk valijaid, kes usuvad vaid üht asja. Kui me ei suuda mõtteid muuta siin, siis olen skeptiline, kas suudame ka Venemaal.

Tulles tagasi Ukraina juurde, siis milline on F-16 mõju Ukraina võitlusvõimele? Mingid kõlakad on, et ukrainlased hakkavad kasutama neid jaanuaris-veebruaris, aga see tundub liiga vara. Mida teie arvate?

Ma ei näe, et F-16 saadetaks kohale ja hakkaks märkimisväärset rolli mängima enne suve.

Pole mingit kahtlust, et palju ukrainlastest piloote on väljaõppe saanud. Keegi ei peaks kahtlema, kui kiiresti ukrainlased on võimelised tehnoloogiat õppima. See pole küsimus.

Küsimus on selles, kuidas lennukiga võidelda. Millist taktikat kasutada operatsiooniks, olgu see siis õhk-õhk operatsioon, rakettide mahavõtmine või maapealse operatsiooni toetamine? Venelased lähevad igat baasi püüdma, kus F-16 võiksid olla. Ukrainlased ei tahaks neid raisata. Ilmselt on nad kavalad, et otsustada, kuidas ja millal neid kasutada. Mida teha vene rünnakute kõrvalejuhtimiseks ja petmiseks?

Eeldaksin, et üks võtmeroll on ka õhuvastane abi. Kui sul on teatud võimsusega F-16, siis sellega saab paljusid rakette ja tiibrakette maha võtta ning eeldaksin, et see oleks üks ülesanne. Samas tuleks väljakannatamatuks muuta ka Vene laevastiku ja õhuväe kohalolek Krimmis, kasutades relvi nii, et Vene laevastik, merevägi ja logistika peaks sealt taanduma. 

Kas F-16 õhuväebaas võiks olla näiteks Rumeenias?

Minu arvates on see midagi, mida NATO riigid praegu tahaksid ehk lubada Ukraina lennukitel kasutada NATO riigi baasi, et sealt minna otse operatsioonile. Mina toetaksin seda täielikult, kuid see oleks raske poliitiline otsus.

Praegu ei näe ma tahet seda teha. Kahjuks.

Lääneriigid võivad mõelda, et F-16 on nagu hõbekuul, mis lahendab kõik. Ehk mõtteviis on selline nagu eelmistegi relvaliikide puhul.

Keegi ei tohiks ühekski sekundiks mõelda, et on üks padrun, platvorm, asi või võime, mis muudab kõike. F-16 või igasugune järgmise põlvkonna paremate võimetega platvorm oleks kindlasti suur abi, aga see tuleb integreerida. Kui kasutad õhujõudu millegi ründamiseks, siis pead ründama ka vaenlase õhukaitset. Seda peangi silmas.

Sul peab olema suutlikkus, olgu see siis kaugmaarelv või õhusõiduk, mis hävitab vaenlase radari, õhukaitse – enne kui loodad saata oma õhusõiduki piirkonda midagi tegema. F-16 ei lõpeta võluväel sõda.

Millal Saksamaa annab Ukrainale Tauruseid? See on juba nagu mingi muinasjutt, mis muudkui venib.

Hea uudis on, et näen üha rohkem sakslasi rääkimas, et hakkame Taurust tarnima.

See on liidukantsler Scholz, kes tarnet takistab. Ma ei tea, kuidas teda aidata sellest üle saada. Niikaua kui president Biden ei taha ATACMS-i otsust teha, ei tunneta Scholz erilist survet Tauruse suhtes. Kahjuks nii on.

Kas lääneriikides on hakatud laskemoona rohkem tootma?

See on poliitiline tahe. USA on neljakordistanud suurtükimoona tootmist, aga stardipunkt oli nii madal, et neljakordistamine ei tähenda piisavat tootmist. EL rääkis miljonist mürsust, aga lõpuks jõuavad ehk 300 000 mürsuni.

Siin on asi poliitilises tahtes. Kaitsetööstusettevõtted ei ole heategevusühingud. Neil on tuhandeid töötajaid ja mitmekihilised tarneahelad ning erinevalt autovalmistajatest või toidupoodidest, ei valmista nad midagi ja looda siis, et see ära ostetakse. Nad peavad reageerima tellimustele. Kuniks valitsused ütlevad, et siin on piisavalt raha 100 000 suurtükimoona jaoks, siis nad tootma ei hakka.

Kindral Surovikin asendati eelmisel aastal kindral Gerassimoviga. Kas asendus muutis Venemaa taktikas midagi?

Ma ei oska öelda. Kindral Surovikin võitis vaidluse tõmmata väed Dnipro taha Hersonist välja, et päästa osa oma armeest ning alustas tööd niinimetatud Surovikini liiniga. Talle olime meie suureks abiks, kuna kukkusime läbi otsustamisega anda Ukrainale vajalikku sõjalist abi. Neil oli kuid aega ehitada kaitseliini ja nägime selle mõju. Tema ametist lahkumise järel näen vaid lõputuid frontaalrünnakuid väljaõpetamata inimestega ja ülisuuri kaotusi praktiliselt territooriumi saavutamiseta. Ma ei näe Vene poolelt mingit operatsiooni kujundamist.

Kas 2024. aasta on Ukraina jaoks strateegilise kaitse aasta?

See aasta võiks olla otsustav, kui USA ja liitlased otsustavad, et see on otsustav. See ei tähenda, et sõda võidetakse sel aastal.

Sõda oleks võidud võita eelmisel aastal, aga oleksime pidanud otsuseid langetama. Kahjuks ei näe ma, et praegu otsuseid tehakse.

Seega, kui lääs hakkaks asjasse tõsiselt suhtuma ja ühendaks punktid nagu näiteks see, et Venemaa sõltub Iraanist Shahedi droonide pärast. See omakorda räägib midagi ka Venemaa kaitsetööstuse kohta. Ja kui me oleksime sisukamad sanktsioonides ja avaldaksime Hiinale survet Venemaa toetuse lõpetamiseks ja laskemoonaabi saamiseks Põhja-Koreast.

Kui teeksime kõiki neid asju, siis Venemaa pingutustes lõppeks aur otsa ja Ukraina suudaks sõja võita.

Loomulikult on ka Ukrainal asju teha. Nad peavad, nagu president Zelenski hiljuti teatas, parendama oma kaitsetööstust, et kasvatada oma sõjalist võimet. Seda oleks tulnud teha juba 2014. aastal ehk siis ukrainlastel lasub oma süü, miks nad ei valmistanud laskemoona pärast sõja algust. Mehitamise süsteem. Neil pole meestest puudus. Seal on piisavalt mehi, kes on vastavas eas, kuid nad peavad langetama poliitilise otsuse, kuidas inimjõud kätte saada. Poliitikud proovivad seada ülesannet armee õlgadele, kuid armee ütleb, et see on ju valitsuse otsustada, kas korraldada mobilisatsioon. See on ebaõnnestunud ning valitsus peab asjaga tegelema. Tuhandeid sõjaväeeas mehi on Saksamaal, Poolas, Rumeenias ja mujal Euroopa riikides.

See kahjustab Ukraina usaldusväärsust, kui küsitakse asju läänest, aga ise ei taheta parandada oma mehitamissüsteemi nii, et mehed ja naised, kes peaksid riiki teenima, naaseksid koju.

Eesti siseminister ütles, et kui Ukraina küsib, siis Eesti on valmis ukrainlasi välja andma, kuid esmalt tuleb küsida.

Ma ei poolda, et ükski riik, nagu Saksamaa või Eesti, suruks neid riigist välja. Koorem lasub Ukraina valitsusel, et süsteem oleks parandatud nii, et inimesed mõistaksid, et nende kohus ei ole töötada Tallinna, Varssavi või Berliini hotellis, selle asemel tuleb aidata kaitsta oma riiki või perekondi.

Viimane küsimus. Mis saab Krimmist sel aastal?

See sõltub. Ukrainlased on tõestanud, et vaid kolme Suurbritannia tarnitud Storm Shadow raketiga suutsid nad tekitada piisavat kahju Sevastopolis hoolduses ja peakorteris. Musta mere laevastiku ülem mõistis, kui haavatavad nad on. Seega tõmbas ta kolmandiku laevastikust kaugemale. Ja mõni päev tagasi kasutati Storm Shadow või SCALP-i raketti ühe suure laeva hävitamiseks Feodossijas.

Neli tiibraketti ja Musta mere laevastik peab Krimmist taanduma. Kujutage ette, kui ukrainlastel oleks 50 või 100 neid kaugmaa täppisrelvi! Siis poleks Krimmis enam mingit õhuväge, logistikat või mereväge.

Ben Hodgesi intervjuud saab vaadata esmaspäeval kell 21.40 ETV saates "Välisilm".