X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Tiiu Hallap: artikkel 5, tuumasõda ja moraal

Tiiu Hallap
Tiiu Hallap Autor/allikas: Erakogu

Filosoofia poole pealt peab küsima, kuidas saab kindlal territooriumil elamine või mitteelamine midagi muuta tuumasõjariskiga seotud moraalses pildis. Argumentatsioon, mis esitab tuumasõda talumatu koledusena, ehitatakse üles just mõttele, et tuumasõda on potentsiaalselt juhitamatu ja tohutu mastaabiga, hõlmates võib-olla kogu planeeti ja kogu inimkonda, kirjutab Tiiu Hallap.

Viimasel ajal on tihti avaldatud arvamust, et suured lääneriigid kas kardavad või ei taha Ukrainat nii jõuliselt abistada, nagu see neil tegelikult võimalik oleks. Kui nii on, siis võib küsida, kas saab leida niisugust filosoofiat ja retoorikat, mis nende kartust ja tahtmatust pisutki Ukraina jaoks paremas suunas mõjutaks.

Sarnaselt mõnele teisele arvajale usun, et mõttekäike ja otsuseid käimasoleva agressiooni küsimuses mõjutab (või isegi määrab) endiselt hirm tuumasõja ees. See oletus võib küll esmapilgul tunduda põhjendamatu selles mõttes, et praegu tuumasõjast väga palju ei räägita. Sõja algusaegadel räägiti sellest rohkem ja sageli ka ilmse paanikanoodiga.

See, et tuumaohust enam nii palju ei räägita, ei tähenda siiski, et see enam ei mõjuta. Tuumaarsenalid pole kuskile kadunud, möödunud kahe aasta jooksul ei ole tuumasõja probleem märkamatult lahenenud. Tõenäosuslikud väited selle kohta, et kuivõrd seni pole ähvardustele tegusid järgnenud, järelikult neid ei tulegi, ei tähenda, et nüüd enam tuumasõda ei pea kartma ning võib teha ükskõik mida.

Aga mida siis õieti võib teha? Eesti poliitikute peamised Ukraina-retoorikad võib kokku võtta nelja märksõnaga: brutaalsus, hukkamõist, hoiatus ja reeglitepõhine maailmakord. Igal neist retoorikatest on oma väike mõte, kuid need ei tööta piisavalt, sest tuumasõjaretoorika (või tuumasõjahirm) suudab nad kõik üle trumbata. Mis siis, et venelased on pannud toime metsikusi; mis siis, et riikide suveräänsust peaks austama; mis siis, et kui Venemaad ei peata, võib sõda kunagi jõuda Lääne-Euroopasse; mis siis, et maailm peaks olema reeglitepõhine.

Tuumasõda on ikkagi liiga hirmus asi. Muud asjad elab kuidagi üle, aga tuumasõda mitte. Või isegi kui elab üle, on ta ikkagi liiga hirmus. Ukrainas toimuv pole piisav põhjus end sellisele koledusele lähemale viia.

Niivõrd, kuivõrd suurte lääneriikide liidrid peavad vajalikuks oma viivitusi ja sekkumatusi, kartusi ja tahtmatusi Ukraina suhtes mõistuspäraselt õigustada, tundub, et seda püütakse esitada moraalse kaalutlusena. Seda kaalutlust võiks nimetada vähimate ohvrite printsiibiks.

Argumendil, mis püüaks põhjendada Ukraina sõtta mittesekkumist võimaliku tuumasõjaga, tõesti võiks olla mõistuspärane ja moraalifilosoofiline alus. Selleks aluseks oleks utilitaarne mõtteviis. Tarvis on teha seda, mis toob kõigile olukorrast mõjutatutele kokkuvõttes rohkem head ja vähem halba. Kui üks teguviis tõotab tuua vähem ohvreid ja kannatusi kui teine, tuleb eelistada seda teguviisi, mis toob neid vähem. Kuivõrd tuumasõda tõotab pööraseid purustusi ja tohutut hulka ohvreid, siis on kõik muud teguviisid sellest paremad.

Filosoofilise mõtiskleja puhul vääriks selline suhtumine tähelepanu, kuid probleem on selles, et vähimate ohvrite printsiip ja NATO aluslepingu artikkel 5 ei sobi kokku. Kui see printsiip takistab Ukraina abistamist, peaks see takistama ka artikli 5 rakendamist NATO riigi ründamise puhul, juhul kui ründajaks on tuumariik.

On väljaspool kahtlust, et kui Londonit, Pariisi või Washingtoni tabaksid mõned sellised pommid, mis on tabanud Kiievit, oleks reaktsioon kiire ja valus. Kindlasti ei juhtuks seda, et Suurbritannia, Prantsusmaa või USA laskuksid sellises olukorras meditatsioonidesse eskalatsiooni üle ega suudaks sealt kuidagi väljuda.

Kui sellega nõustuda, tuleks ka nõustuda, et tuumasõjaga riskimine ei ole läänemaailmas absoluutne moraalne tabu. Küsimus saab olla ainult selles, millistel tingimustel selline riskimine on lubatav. Kui tingimused on õiged, siis tuumarelva omavad lääneriigid riskivad tuumasõjaga ja peavad seda piisavalt moraalseks olenemata sellest, missugune saab olema purustuste ja kannatuste suurus. Vähimate ohvrite printsiibi kaaluvad üles muud mõtted.

See tähendab, et vähemalt mõne NATO liikme jaoks eraldivõetuna on tuumasõja risk lubatav. Aga tegelikult ta paistab olevat ka kogu NATO jaoks lubatav. Seda näitab artikliga 5 seonduv retoorika, mis räägib iga liikmesriigi iga ruuttolli kaitsmisest. Riskimise tingimused näivad seejuures küllaltki jäigad. Ühe kanakuudi tahtlik ründamine NATO territooriumil võiks anda moraalse loa riskida tuumasõjaga. Seevastu tuhat või kümme tuhat ohvrit mitte-NATO territooriumil seda moraalset luba ei anna.

Ent filosoofia poole pealt peab küsima, kuidas saab kindlal territooriumil elamine või mitteelamine midagi muuta tuumasõjariskiga seotud moraalses pildis. Tuumasõda on eelduse kohaselt miski totaalne, absoluutne. Argumentatsioon, mis esitab tuumasõda talumatu koledusena, ehitatakse üles just mõttele, et tuumasõda on potentsiaalselt juhitamatu ja tohutu mastaabiga, hõlmates võib-olla kogu planeeti ja kogu inimkonda.

Moraaliprintsiip, millega territooriumi- või alliansipõhist suhtumist põhjendada, peaks olema filosoofilise pilgu jaoks vägagi veider. Ta peaks ütlema umbes järgmist: "Riskida inimkonna hävitamisega on moraalselt lubatav, kui hävitusprotsessi käivitamise ajendiks on üht sorti inimeste kaitse; riskida inimkonna hävitamisega ei ole lubatav, kui hävitusprotsessi käivitamise ajendiks on teist sorti inimeste kaitse; esimene inimeste sort on see, kes elab NATO riikide territooriumil; teine inimeste sort on see, kes elab mitte-NATO territooriumil".

Õigupoolest oleks printsiip veel ebameeldivam. Siin mitte ainult ei tuleks postuleerida, et leiduvad eelistatud sorti inimesed, kelle pärast tohib võtta muidu talumatuid riske, vaid ka väita, et isegi maapind nende eelistatud inimeste jalge all on püha ja puutumatu. Kui teist sorti inimesi tohib lasta piinata ja tappa, siis esimest sorti inimeste puhul ei tohi puutuda isegi maad, millel nad kõnnivad. Nagu juba vihjatud: kui valikus on NATO kanakuut ja mitte-NATO laibahunnikud, siis kanakuut kaalub laibahunnikud üles.

On päris raske mõista, kuidas saab mõte eri sorti inimestest, kellest ühtedel on rohkem õigust elule (või maailmalõpule?) kui teistel, olla vastuvõetav tsivilisatsioonis, mis üldjuhul tuliselt võitleb inimeste sortidesse jagamise vastu. Ta suhtub hukkamõistvalt hoiakutesse, mille kohaselt naised, mustanahalised, homoseksuaalid või immigrandid on inimestena vähem väärtuslikud või mitte päris võrdväärsete õigustega.

Nende hoiakute ümber toimunud heitlused on vähemalt viimastel aastakümnetel käinud väiksemate panuste ümber kui õigus elule. Peamised vaidlusalused õigused eeldavad kõik, et õigus elule juba on. Aga ukrainlastel ei näi praegu olevat niisama palju õigust elule kui on prantslastel, sakslastel, eestlastel või lätlastel.

Iga kord, kui keegi jälle tõsimeeli ruuttolliloitsuga välja tuleb, ta minu arvates kirjutab tahes-tahtmata alla just sellele suhtumisele: meil, natoinimestel, on õigus elule (ja maailmalõpule), aga neil, mittenatoinimestel, ei ole.

Retoorika, mis püüab veenda suuri lääneriike Ukrainat tõsisemalt aitama, peaks ka selliseid mõtteid esile tooma, kuid see eeldab kriitilisemat ja mõistuspärasemat suhtumist NATO aluslepingusse ja selle artiklisse 5.

Filosoofilises mõttes ei saa hästi leppida stampvastusega nõudlikule küsijale, kes näitab fotosid amputeeritud jalgadega ukraina tüdrukust, kallistamas voodiserval oma amputeeritud jalgadega ema, mõlema näol püüdlikult vapper naeratus. Küsija küsib: "Kui te olete nii võimsad ja nii intelligentsed, kui teil on nii õige ja väärtuslik tsivilisatsioon, miks te lasete selliseid asju juhtuda? Miks te ei saa seda kõike lõpetada?" Ja vastaja vastab pisut süüdlaslikult, ent siiski kõhklematult: "Asi on selles, et NATO on kaitseallianss". 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: