X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Jaan Sudak: miks lõppes Eesti õpetajate streik?

Jaan Sudak
Jaan Sudak Autor/allikas: Kai Kuusik-Greenbaum

Teisipäeval lõppes Eesti õpetajate tähtajatu üldstreik ning kehtestati töörahu. Kolmapäevast läksid streikijad tagasi tööle, koolielu jätkus tavapärasel moel. Nõutud palgalisa jäi tulemata ja töörahu kohustus kehtib käesoleva aasta lõpuni. Mis saab edasi, seda ei tea keegi, kirjutab Jaan Sudak.

Alles oli esmaspäev ning streik jätkus. Kauaks veel, sellest polnud kellelgi aimu. Enamus õpetajaid oli nädala alguseks tööle naasnud, kuigi alles eelmisel nädalal kinnitas Eesti Haridustöötajate Liidu (EHL) esimees Reemo Voltri, et streik kogub jõudu.

Tegelikult jätkas streigiga vaid murdosa õpetajatest – kokku üle kahe ja poole tuhande õpetaja. Neile lubati EHL-i streigifondist poole päevapalga ulatuses toetustki maksta tingimusel, et streikija kuulub EHL-i ja on juba ühe töönädala jagu päevi meelt avaldanud. Liikmeskond hakkas kasvama. Näiteks minu koolist astus EHL-i liikmeks kuus õpetajat. Summa polnud küll suur, kuid abiks seegi. Kõik jäi ootamatult siiski katki.

Kindlasti läksid ligi 9500 õpetajast tagasi tööle armastusest oma ameti vastu, õpetajatöö on ikkagi kutsumus, kuid tõenäoliselt oli nende hulgas neidki, kelle ind rauges majanduslike tegurite tõttu. Jah, kindlasti tuleks minna palgalisa nõudma, aga kasina palga tõttu ei saa seda endale lubada.

Miks siis seisid EHL-i streigifondi rauad esiotsa kinni? Kas lihtsalt polnud raha? Streigifondi toetuste vastuvõtmiseks avati 25. jaanuaril kontogi. Miks vajas streigifond kriitilisel hetkel toetust? Rege rauta suvel, vankrit talvel. Kõige haavatavamas seisus olijad ehk ei julgenudki palgakaotuse tõttu minna meelt avaldama. Piltlikult võiks tekkinud olukorda kirjeldada mõistujutuga tõrvatud katusele kinni jäänud varesest – kord nokk kinni, siis saba lahti.

Eesti Päevaleht kirjutas eelmisest õpetajate meeleavaldusest 2011. aastal kui streigi paroodiast. Eelmisel korral toimus ühepäevane streik koolivaheajal ning palgatõus jäi ära, seekord töötasid koolid vaatamata streikivatele õpetajatele edasi. Nii kasvas tööle jäänud kolleegide koormus.

Streigi pidurdamiseks maksti kohati tööle jäänutele pooleteistkordset tasu. Põhiõpetajate puudumisel astusid klassi ette asendusõpetajad, mis minu meelest saatis streikijatele tugeva signaali. Me saame ilma teieta hakkama. Tunnid toimuvad, õppetöö jätkub, saab sooja lõunatki.

Järelikult oli pildilt kadunud õpetaja masinavärgis asendatav lüli. Samal ajal skandeerisid streikijad plakatitega "Pole õpetajat, pole kooli" ning räägiti õpetajast kui hinnatud kõrgharitud spetsialistist. Välja kukkus nii, et ta on liinitööline. Väheväärtuslik mutrike.

Õpetajate streik puhkes valitsuse sõnamurdjalikkusest tõsta õpetajate keskmine palk 120 protsendini eesti keskmisest palgast. Kitsamalt käis tants selleks aastaks umbes paariprotsendilise lisapalgatõusu ehk 10,8 miljoni euro ümber, milleks vahendeid lõpuks ei leitudki.

Õpetajate palgaks tuleb riigilt omavalitsustele, erakoolidele ja riigikoolidele umbes 560 miljonit eurot. Segadust külvati eelkõige palga alammäära kasvust rääkides. Jäiga positsiooni valinud Reformierakond jäi endale lõpuni kindlaks. EHL tegi esimese streiginädala lõpuks kompromissettepaneku tulla 1950 euro nõudmisest alla 1836 euroni, ent peaministrierakonnal puudus huvi streigiga tegeleda.

Pinged kasvasid, kuni koalitsioonipartnerid leidsid oma ministeeriumide vahenditest juurde 5,7 miljonit eurot. Valitsus jäi seekord püsima. Eesti 200 ja sotsid teadsid, et kaks kõva kivi ei jahvata head jahu. Õpetajale toob see aga kaasa 17 eurot miinimumpalga tõusu ehk umbes ühe protsendi nende sissetulekust. Kui arvata maksud maha, siis võideldi streigiga juurde ca 0,6 eurot ühe tööpäeva kohta. Palgakaotus streigitud tööpäevade eest oli oluliselt suurem. Kas vägev võit või hoop väärikuse pihta?

Avalikkusele oli EHL-i juhi Reemo Voltri leplikkus ja vastutulelikkus teada juba varasemalt. Nii lubas ta 18. oktoobril streigi ära jätta, kui alampalk tõuseb 2024. aastal vähemalt kaheksa protsenti või ka vähem, kui lepitakse lisaks kokku konkreetne palgatõus järgmisteks aastateks.

Lisaks koos algselt riigieelarves eraldatud ca neljale protsendile ja praegu juurde saadud ühele protsendile ehk kokku hinnanguliselt viie protsendi suurusele palgatõusule, leppisidki nüüd pooled kokku, et alustavad 19. veebruaril koos kohalike omavalitsustega kollektiivlepingu sõlmiseks läbirääkimisi, mille kohaselt antakse õpetajate palgaks aastaks 2027 piisavalt raha, et palk oleks võrdne 120 protsendiga Eesti keskmise töötasuga. Omavalitsusliit vastas teisipäevases kirjas ministeeriumile, et nende ootused on ebarealistlikud.

Õpetajate põhiprobleem pole palgas, kuigi just nii kinnitas EHL-i juht Reemo Voltri intervjuus Eesti Rahvusringhäälingule. Tõsi. EHL ja haridusminister lubasid õpetajate palga- ja karjäärimudeli ning muude töötingimuste kokku leppimiseks avada läbirääkimised. Teisisõnu jätkatakse sealt, kus joosti enne streiki liiva. Bürokraatiaveskid jahvatavad edasi.

Trall õpetajate palga ümber aitab aga minu meelest kaasa ameti maine kahandamisele. Valitsus ja õpetajate ametiühing tegid näo, et 17 eurost peab õpetajatele piisama. Muud valikut polegi, sest streigi ajastus on halb, kuna riigieelarve on kinnitatud. Töörahu kohustus võimaldab streigiga uuesti alustada alles järgmise aasta alguses. Ka siis on riigieelarve on kinnitatud ehk püssi visati nurka pikemaks ajaks. Mõnda aega ei muutu nüüd mitte midagi.

Kirjeldasin streigi tulemusi oma õpilastele. Nad arvasid, et teen nalja, kui neile praegusest palgatõusust rääkisin. Kahjuks ei teinud. Sotsiaalmeedias hakkas levima nali, et varsti tuleb õpilaste streik, kes samuti nõuavad endale taskuraha.

Palju teravamateks murekohtadeks on õpetajate vananemine, suur töökoormus, koolist lahkumine ning madal juurdekasv. Eesti haridus käib alla, kuigi just selle poolest kuulume maailma viie rikkama riigi hulka. Mitte ükski neist põhjustest pole kadunud, küll aga süvenenud.

Kindlasti pole praegu tegemist lahendusega, nagu poleks olnud ka 10,8 miljonit eurot aastaks 2024 ega ole ka see viis miljonit eurot. Eesti riigil on vaja süsteemset ning põhimõttelist muutust hariduselu korraldamisel, lahendust ei paista kusagilt.

Näiteks tuleks õpetajatele palga määramisel arvestada tema koormuse ja kompetentsiga, sest puudub riiklik karjäärimudel. Põhikooli- ja gümnaasiumiõpetajal tuleb täiskoormuse täitmiseks anda 18–24 koolitundi nädalas sõltumata ainest ja klassi suurusest, töötasu makstakse hoolimata kuuetunnisest vahest võrdselt.

Lugema peaks ka õpilaste arv klassis, sest see tähendab lisatööd ning aega. Lõpuks tuleks süveneda aineõpetaja töö eripäradesse. Töötan eesti keele ja kirjanduse õpetajana kahekümne kahe kontakttunniga nädalas. Ülejäänud tundide jooksul pean lisaks mäekõrgusele kuhjale ülesannetele leidma aega õpilaste loovtööde ning kirjandite parandamiseks, mida näiteks liikumisõpetaja ei tee. Põhjanaabritel soomlastel töötavad emakeeleõpetajad vähendatud tunnikoormusega, sest nende puhul arvestatakse suurema klassivälise töö mahuga. Meil jagatakse putru kõigile sama kulbiga.

Haridusminister Kristina Kallas suutis loodetavasti õpetajatele tagada kindluse, et vähemalt sel aastal nende palga suhe riigi keskmisesse ei lange. Tegelikult pole midagi tagatud. Isegi eelmise palgatõusu raha pole veel omavalitsusteni jõudnud. Kõige rohkem võitis õpetajate streigist Sotsiaaldemokraatlik erakond, mis iroonilisel moel hääletas samuti kehtiva riigieelarve eest. Liikmeskonna kasvus võitis ka EHL, mis loobus ka oma kompromissettepanekust ega pidanud enda nõudmistest õpetajate nimel väärikalt kinni. Aur kadus streigikatlast vaiksel visinal.

Praegune lahendus näitab vaid valitsuse suutmatust olukorda mõista ning kui toobki puna mõne õpetaja palgele, siis on see viha- või häbipuna. Samas õpetab vanasõna olema tänulik juba väikeste heategude eest. Kes ei täna pisku eest, see palju eest ammugi mitte.

Mis saab edasi, seda ei tea keegi. Kui kollektiivlepingut ei tule, tuleb streikida uuel aastal. Kindlustunne selleks puudub. Järgmise aasta riigieelarves on vähemalt 400 miljoni euro suurune auk, palgatõusu ootavad aga lasteaiatöötajad, päästjad, politsei ja hooldustöötajad, kui nimetada väheseid.

Teema võiks lõpetada anekdoodiga: "Esitasin ülemusele ultimaatumi – tõstab mu palka või ma lahkun! Lõpuks jõudsime kompromissini – tema palka ei tõsta ja mina ära ei lähe."

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: