X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Jaak Aaviksoo: mida oodata kliimaseaduselt?

Jaak Aaviksoo
Jaak Aaviksoo Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Kui kliimaseaduse eesmärk on jagada laiali ülesandeid riiklikul tasemel juba võetud kohustuste katteks, siis saame endale mitte ühiskonna kindlustunnet kasvatava seaduse, vaid keskkonnakoormiste käsulauad ja neid pole kellelegi vaja, kirjutab Jaak Aaviksoo.

Kliimasoojenemine, selle seos kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni tõusuga atmosfääris ja inimtegevuse oluline mõju viimasele on ulatuslikul teaduslikul üksmeelel põhinev arusaam. Sellelt pinnalt sündis 2015. aastal Pariisi konverentsil poliitiline kokkulepe, mis seadis sihiks hoida soojenemine oluliselt alla 2°C, mis omakorda eeldaks üleilmse kasvuhoonegaaside (KHG) heite vähendamist nullini sajandi keskpaigaks.

Euroopa Liidu rohelepe on selle üleilmse protsessi üks ambitsioonikamaid ettevõtmisi ja Eesti on asunud seda poliitikat aktiivselt ellu viima. Valitsuse moodustatud kliimaministeerium ja kavandatav kliimaseadus on selle ilmseks kinnituseks.

Kliimaseaduse vajalikkuse suhtes on erinevaid arvamusi, järgnevas püüan sõnastada mõned lähtekohad ja ootused ettevalmistatavale seadusele, mis põhistaksid seaduse vajalikkust.

Kliimasoojenemisest ja sellega kaasnevatest üleilmsetest protsessidest tulenevad olulised ohud Eesti majandusele ja ühiskonnale, ulatudes ohustama ka meie põhiseaduslikku eesmärki, eesti rahvuse, keele ja kultuuri kestmist. Siit soovitus nihkeks rõhuasetuses. Me vajame kliimamuutustega toimetuleku seadust Eesti kestmise tagamiseks, mitte niivõrd seadust kliima kaitseks, rääkimata seadusest poliitilistest kokkulepetest sündinud KHG emissioonieesmärkide saavutamiseks.

Nüüdseks on selge, et juba püstitatud eesmärgid KHG heite üleilmseks vähendamiseks, eriti aga Euroopa Liidu nullheite ambitsioon, nõuavad väga suuri – ka Eesti kolme protsendini kasvanud riigikaitsekulutusi ületavaid – täiendavaid rahvuslikke investeeringuid. Seejuures on nende sihtide saavutamine ka sel juhul seotud äärmiselt suure määramatusega, sest lootust soovitava tulemuseni jõuda on vaid juhul, kui kogu maailm nullheite eesmärke täitma asub.

Hinnanguliselt ulatuvad Eesti vajalikud täiendavad kulud iga-aastaselt vähemalt nelja protsendini SKP-st ehk praegustes hindades 1500 euroni iga elaniku kohta. Selliste kulude katmine, olgu siis riigieelarvest või elanike rahakotist, ei ole kehtivate reeglite raames realistlik.

Sellest tulenevalt vajame seadusega sätestatud ja rahastatud mehhanismi kliimamuutustest tingitud väljakutsetega paindlikuks ja muutuvaid olusid arvestavaks toimetulekuks, sh õige tasakaalu leidmiseks muutustega kohanemise ja muutuste tagajärgedega võitlemise vahel. Viimane on eriti asjakohane, sest kui muu maailm meiega ei liitu, pole ka Euroopal mõtet püüda hinge kinni hoidmisega maailma päästa ning põhitähelepanu tuleb pöörata muutustega kohanemisele.

Kliimamuutused ja nendega võitlemise poliitikad on oluliselt kasvatanud määramatust majanduskeskkonnas, mille tulemusena on investeeringuriskid, eriti Eesti madalat kapitalikontsentratsiooni arvestades, kasvanud määrani, millega paljud ettevõtjad ei suuda toime tulla. See on juba kujunenud meie majanduskasvu takistavaks asjaoluks ja vajaks lahendust seadusandlikul tasemel.

Suutmatus neid riske ettevaatavalt hallata võib halvematel juhtudel viia vajaduseni riigistada hättasattunud elutähtsaid teenuseid pakkuvaid ettevõtteid. Siit ootus tagada ettevõtetele täiendav kindlustunne investeeringuteks.

Kliimamuutustega võitlemise suurim koorem langeb lõppkokkuvõttes ikkagi kodumajapidamistele. Selle esmaseks väljenduseks on juba oluliselt kasvanud energiahinnad, kusjuures lähikümnendil ei ole olukorra paranemist kuskilt loota, pigem vastupidi.

On ilmne, et hoonete ja transpordi süsinikuheite lisamine Euroopa kauplemissüsteemi tõstab veelgi kodumajapidamiste kulutusi, eriti nõrgema sotsiaalmajandusliku arengu piirkondades. Viimastes ei pruugi hoonete renoveerimine ja transpordivahendite väljavahetamine olla ka kõrgemate hindade juures majanduslikult mõttekas, rääkimata tarvilise investeerimisvõimekuse puudumisest.

Selge on seegi, et hoonete ulatuslikum renoveerimine toimib vaid olulise riigipoolse toetuse najal ja sedagi vaid majanduslikult arenenumates piirkondades, kusjuures eraldatud toetuste senine maht ei ole ilmselgelt piisav püstitatud eesmärkide õigeaegseks saavutamiseks.

Eelnev viitab selgelt vajadusele luua kodumajapidamiste süsinikuheite vähendamiseks uusi ja riiklikult tagatud toetusmehhanisme.

Vahekokkuvõte eelnevast. Senise rohepoliitika jätkumisel vajame kliimamuutustega toimetulekuks vältimatult seadusega sätestatud mehhanisme, mis aitaksid ühiskonnal suurenevate kulutuste ja kasvanud riskidega toime tulla. Oleks täielik enesepettus arvata, et neid kulusid oleks võimalik katta õiglase ülemineku või mõne muu Euroopa Liidu fondi nappidest vahenditest või siis panna administratiivsete regulatsioonidega ettevõtete ja kodumajapidamiste õlgadele.

Iseenesestmõistetavalt tuleb seaduse ettevalmistamisel kõigi kavandatavate meetmete jaoks teha majandusanalüüs, mis arvestaks ühtlasi kaasnevate sotsiaalsete mõjudega.

Paljud kliimamuutustega toimetulekuks vajalikud tehnoloogiad ei ole praeguse taseme juures täiel määral rakendatavad, need vajavad veel palju arendustööd ja katsetamist. Teadus- ja arendustööga kaasnevaid riske tundes oleks vastutustundetu arvestada nendega seaduses pakutavates lahendustes, saati siis püüda neid seaduse najal jõustada.

Kõrvuti kliimamuutustega võitlemise majanduslikele aspektidele peaks kavandatav seadus käsitlema ka õiguslikke küsimusi, eelkõige isikute õiguste piiramist ja täiendavaid kohustusi silmas pidavalt.

Seniste praktika kohaselt püütakse rohepoliitikat teostada peamiselt uute administratiivsete piirangute kehtestamisega ning tihti ebaselgel kaalutlusalusel väljastatavate lubade, kvootide ja limiitide abil. Seaduse ettevalmistamisel tuleks tõsiselt kaaluda niisuguse lähenemise põhiseaduspärasust.

Sestap võiks seaduse koostamisel lähtuda eesmärgist asendada olemasolevaid või kavandatavaid administratiivseid piiranguid turupõhiste mehhanismidega, mis tagaksid kehtestatud korra suurema läbipaistvuse ja osaliste võrdse kohtlemise ning seeläbi ausast konkurentsist tuleneva suurema efektiivsuse.

Eelnevast ei järeldu, et kliimaeesmärkide saavutamiseks ei tohiks isikute õigusi üldse piirata, ent sellise otsuse puhul on tarvilik oluliselt kaalukam põhjendus, kui pelk tulemusindikaator.

Tahaks loota, et seaduse koostajad jagavad arusaama, et kliimamuutustest tulenevate väljakutsetega toimetulek sõltub otseselt ja otsustavalt ära seatud eesmärkide mõistlikkusest ning meie majanduslikust võimekusest katta sellega kaasnevaid kulutusi. Seepärast tuleks seadustatavate regulatsioonide sõnastamisel pidada kõrvuti põhiseaduses sätestatud rahvuslike huvidega silmas ka meie majandusliku konkurentsivõime praktilisi küsimusi.

Kui ülaltoodu teoks saaks, võiks kliimaseadusest kasu tõusta küll.

Kui aga eesmärk on jagada laiali ülesandeid riiklikul tasemel juba võetud kohustuste katteks, siis saame endale mitte ühiskonna kindlustunnet kasvatava seaduse, vaid keskkonnakoormiste käsulauad. Neid pole kellelegi vaja.


Kommentaar põhineb Viru Keemia Grupi keskkonnapäeval peetud ettekandel.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: