Riik ja omavalitsused on võtnud jäätmete liigiti kogumise ja muud roheinitsiatiivid tõsiselt ette, olgu siis motivaatoriks kliimaeesmärgid või soov prügitrahvist pääseda. Rohepöördest ei saa enam üle ega ümber ei üksikisiku ega ka ettevõtjana.

Eesti taasiseseisvumise liikumine sai alguse vastuseisust fosforiidi kaevandamisele, mis pidanuks minema Nõukogude Liidu lõputute vajaduste katmiseks. Tudengiprotestidest kasvas välja Eestimaa Roheline Liikumine ning tundus, et eestlased on kokkuhoidev ja väga roheline rahvas. Kui aga käib jutt rohepöördest ja sellega seotud muudatustest, alates põlevkivielektritootmise lõpetamisest ja õlitehase mõttekusest, lõpetades automaksu ja jäätmete sorteerimisega on rahvas piltlikult öeldes relvile tõusnud. Mis on eestlastega selle 35 aasta jooksul juhtunud? Kas me pole ikkagi rohelised, et jätkusuutlikuma Eesti vastu sõditakse?

Siin on tõesti vastuolu. Eestlane ise arvab, et ta on väga keskkonnasõbralik, aga see avaldub rohkem selles, et jätke meie metsad rahule – seni kuni me näeme kuskil rohelist metsa, tundub kõik hästi, aga ei tajuta, et metsa ja kaunist loodust ei võta maha mitte ainult harvesterid, vaid see, mida me iga päev teeme või tegemata jätame.

See on puhtalt harituse küsimus. Võib-olla me ei ole seda vahepealset põlvkonda väga palju harinud sel teemal, mida tänapäevane tööstus, käitumismudelid ja tarbimismaania endaga kaasa toob ning kuna me elame kliimavöötmes, kus tundub, et on täitsa kihvt, et kliima muutub, sest talved lähevad pehmemaks ja suvi on kuumalainetega, aga me ei taju seda, mida tajuvad Kesk-Euroopa, rääkimata lõuna pool elavad rahvad. Et on üleujutused ja pikad põuad. Ei tajuta seost meie igapäevaelul, seda, et me mõjutame loodust ja keskkonda enda ümber.

Selle asemel kuuleme, kuidas skeptikud küsivad iga jahedama ilma korral –kus see kliimasoojenemine on?

Jah, kuskilt leitakse ikka tagasiviide, et on olnud ka nii külm. Aga mida ei suudeta mõista on see, et amplituudid, kus me täna liigume, on muutunud järjest sügavamaks. Võib-olla on tõesti olnud mõni väga külm talv või väga soe suvi, aga me liigume külmast kuuma, märjast kuiva väga-väga suurte ja kiirete amplituudidega.

Kastirataste, ühistranspordi ja jalgsi liikumisega kipuvad sotsiaalmeedias ja avalikus ruumis pigem hooplema need, kes elavad südalinnas, saavad endale lubada avarat korterit ja elu tuiksoonel, näiteks Kalamajas. Aga elu äärelinnas või linnast väljas on sageli majanduslik paratamatus, mis dikteerib valikud, mis sageli viivad kahe autoni perekonnas. Mulle tundub, et inimesed, kes ütlevad, et ärge sõitke lennukiga puhkusele, vaid minge jahiga ning käige tööl jalgsi, et nende poolt on rohediskussiooni lisandunud palju privileegi pimedust ja võib-olla ka empaatia puudumist.

Kahtlemata. Olen ka ise mõtisklenud selle üle – elan Nõmmel, roheluses, võiksin käia tööl ühistranspordiga, aga kuna ma töötan lennujaama taga Suur-Sõjamäel, siis ma ei ole leidnud valemit, kuidas jõuda sinna ühistranspordiga nii, et ma ei peaks tiirutama kesklinnas ringi.

Arvan, et linnaplaneerimisel on vaja veel ja veel asju teha – kõik need parkimistaskud, et kui sa tuled Tallinnast väljastpoolt, saad rahulikult panna auto ära ja liikuda edasi rongi või muu ühistranspordiga. Täna targutada sellele üle, et hakake kuskilt Laagri tagant jalgrattaga tulema ja vaadates tänast ilma (saade on salvestatud kolmapäeval - toim.), siis kahtlemata pole realistlik sellises vormis tööle jõudmine. Aga ma arvan, et me liigume tibusammudel selles suunas, et on paremad autode valikud või paremad ühistranspordivõrgustikud.

Kõige olulisem on, et me natukenegi pingutame. Suuri muutusi ei saa teha nii, et teed kannapöörde, sest see lööb nii palju asju paigast ära. Aga saab leida väikseid nõkse, mida teha või tegemata jätta. See on see, millest peaksime Eesti ühiskonnas paremini aru saama.

On see planeerijate sigadus või paratamatus, et n-ö põllu peale tiheasumisse elama kolinud inimesed on sundseisus, sest mõistliku intervalliga ühistransporti neil südalinnani ei ole?

Ma ei ole selle ala ekspert, aga vaadates ja kuulates tuttavaid ja sõpru, kes on äärelinnadesse kolinud, tundub tõesti, et teeninduse osa on paljuski jäetud planeerimata. Arendajad on läinud suure hurraaga ehitama elurajooni, aga kuidas tekib sinna ümber muu keskkond, et ei peaks minema kaugele poodi või saaks lapse lasteaeda panna – seda nende keskuste juures tihtipeale pole. Ja nii tuleb päevas mitu korda edasi-tagasi sõita, viia väiksemaid lapsi huvialaringidesse ja ise tööle jõuda.

Minu peas on alati olnud küsimus, et linn võiks mõelda, kuidas koolilaps koolibussiga kooli saada. Kui ma ise nüüd juba täiskasvanud lapse vanemana sõidan Nõmmelt, siis ma näen, et ummikute vahe koolivaheaegadel ja kooli ajal on üüratu. Usun, et kui suudetaks leida turvaline koolibussi lahendus, mis kogub teatud piirkondadest lapsed kokku ja seal on ka vanem saatja kaasas, kes ema südamele rahu paneb, et tema laps on bussi peal ja aidatakse õiges peatuses maha, siis me lahendaks väga palju Tallinna liikluse umbsõlmedest.

Näiteid ei pea kaugelt otsima – Tallinn pani kinni trammiliini nr. 6, mispeale tõstsid Kalamaja lapsevanemad kisa, kuidas lapsed Tondile trenni saavad. Et see oli eluliselt vajalik liin.

Nõus. Ka mulle, kes ma vahetevahel tulen autoga linna piirile ja püüan sealt edasi liikuda trammi või bussiga, oli see liin päris vahva – sai Balti jaama lihtsalt ja nii edasi.

Viimasel ajal on palju räägitud 15-minutilisest linnakontseptsioonist. Jälle tundub mulle, et siin on üksjagu utoopiat. Kui me kujutame ette, et 15-minuti piires peaks elama nii inimene, kes teenindab kohvikus kui ka inimene, kes saab endale lubada lõunat kohvikus, siis meil ei ole selliseid elupiirkondi just palju, kus kinnisvara hinnad oleksid nii palju erinevad, et eri tuludetsiilidega inimesed saaksid sinna korteri osta või üürida.

Ma arvan, et see on terminoloogia küsimus ehk mõtestada lahti, mis see 15-minuti linn on. Ennekõike võiks keskenduda neile, kes ei peagi oma kodust reaalselt väga kaugele tulema, räägime siin väikelaste emadest, kes tahaksid lastehoidu, lasteaeda ja kooli, et lapsed ei peaks käima väga pikki vahemaid ega sõitma risti üle linna ning vanad inimesed ei peaks poodi minema mitme bussiga.

See on tõesti utoopia, et me hakkame tegema mikrokommuune, kus kõik elavad, söövad ja töötavad ühes kohas, pigem lahendada olukordi nende jaoks, kes ongi paiksemad.

Kui hästi on Tallinn asunud lahendama väljakutseid 15-minuti linnakontseptsioonile? Vaadates, kuidas on käivitunud rohepealinna initsiatiivid, siis just algas rohekonverents NEXPO Tallinn, kus südalinna on üles pumbatud 4500 ruutmeetrine PVC-st ajutine paviljon, mida novembrikuus köetakse diisliga, kus valitseb leitsak ja diislilehk ning kogu see ilu läks maksma kolm miljonit eurot. Kui hinnata selliseid lähenemisi, siis kui hästi on Tallinn väljakutsetele vastu läinud?

Ütleme ausalt, et see rohepealinna teema on igale inimesele, kes reaalselt Tallinnas elab ja on käinud ka kuskil mujal, ikka kerge sarkasm. Selles linnas on rohelust kordades vähem kui ükskõik, millises Eesti väikelinnas, aga ka Euroopa suurlinnas.

See toodud näide on väga hea näide sellest, kuidas loosungite ja väljapoole näitamisega tahetakse luua kuvandit, mis ei tule tegelikult sisemisest käitumisest ega motivatsioonist. Keskkonnateadlikkus hakkab peale sellest, et sa saad aru, mis on see, mida sa oma elus või tegevuses mõjutada suudad ning sel juhul sa teed neid asju teadlike sammude, mitte suure hurraaga, et oleme hästi rohelised ja kõik on juba lahendatud.

Niisugust initsiatiivikust püüavad järjest enam üksikisiku tasandile suunata ka ettevõtted. Näiteks, kui varem teatasid kauplused, et nad mingil juhul ei müü kellelegi oma potsikusse toitu kaasa, sest kui te saate pärast toidumürgituse, siis meie ei saa ju vastutada selle eest, siis nüüd kuuleme, kuidas kaupluste raadiotes kutsutakse üles, et tulge oma purkide ja pudelitega.
Kui palju saab üksikisik seda mõjutada?

Üksikisik saab ikka väga palju mõjutada just selles osas, mida ja kui palju ta tarbib. Pole mõtet snoobitseda ja öelda, et tehke kõiki asju nii, et ei ole üldse pakendeid. Toit on paratamatult asi, mida peab pakendama sellisel kujul, et ta oleks hügieeniline ja turvaliselt hoitud. Inimene saab mõelda sellele, kui palju ja mida ta oma tarbimise juures kulutab, kas ta peab võtma kolm-neli karpi, kas peab tegema nii, et need karbid ei jõua hiljem plastiringlusesse.

Ei ole vaja nii hirmsasti liikuda selles suunas, et üldse pole pakendeid, ei ole vaja mõelda, kas mul on alati kaasas oma topsik, vaid mõelda lihtsalt sellele, kuidas ma saaksin iga päev kas või ühe plastkarbi vähem võtta või kui ma ostan midagi, ei pane ma sinna ümber nelja-viite kilekotti, mida on hiljem keeruline õigesti käidelda ja töödelda. Kui igaüks teeb natukene vähem, on sellel tohutu mõju.

Kui palju pingutavad ettevõtted selle nimel, et pakendit oleks natuke vähem? Et raiskamist ning üle ja ümber pakendamist oleks vähem?

See on väga erinev. On ettevõtjaid, kes on sellele kogu oma äri üles rajanud, et olla kindlad, et pakendit on just nii vähe, kui seda on hädapärast vaja, aga just sellisest materjalist, mida on võimalik hiljem ümber töödelda.

Aga kahtlemata on Eestis ka tootjaid, kes punnivad vastu ja tahavad ikkagi toota sodipakendit, mida on hiljem väga keeruline töödelda – sa peadki ta saatma kas põletamisele või nüüd töötatakse ka Eestis selle kallal, et saaks jääkplastist hakata ühel hetkel õli tootma. Aga küsimus on selles, kuidas me halva plastiku kätte saame, et see ei läheks tavaprügiga olmejäätmete põletamisele.

Kas on võimalik sorteerida ettevõtteid sektorite kaupa, et kus ollakse eesrindlikumad ja kus lohistatakse jalgu järel?

Kindlasti on eesrindlikumad tänapäevased kaasaegsed väikeettevõtjad, kes tahavadki turuniši leidmisel panustada sellele, et nad eristuvad hästi keskkonnateadliku lähenemisega. On ka suurettevõtjaid, kes seda teevad, aga nende puhul on küsimus selles, et kuna nad toodavad palju, siis iga sent, mis tuleks kulutada selleks, et pakend oleks keskkonnasõbralikum, mõjutab toote hinda, toote omahinda ja seetõttu püütakse venitada nii palju kui vähegi võimalik, et seda hetke edasi lükata.

Olen toidutööstuses näinud ka natuke silmakirjalikku suhtumist – kuulnud jutte, kuidas ei saa, ei ole võimalik liine ümber seadistada, kuid samast tehasest toodetakse tooteid välisturgudele, näiteks Jaapanisse, kus on täiesti selge, et kõik keskkonnaalased nõuded ja läbimõeldus peab olema detailideni ära tehtud.

Räägime ikkagi sellest, kas toote omahind on see, mida tahetakse Eesti turule tuua ja sealt läbi oodatakse pakendi muutmisega.

On siis nii palju kokkuhoidlikum hoida eri tootmisviise? Miks siinsel turul viivitatakse?

Ilmselt on peamine põhjus konkurents. Me näeme, kuidas tarbija tajub igat senti elementaarsete toiduainete juures, siin on tõepoolest küsimus kümnes sendis – kas sa valid ühe hakklihakarbi või teise või ühe salatikarbi või teise. Eks sealt tuleb see, et püütakse kõiges, kus võimalik toote omahinda all hoida, et konkurentsis püsida. Eks ta on nii, et kui kõik läheksid üle keskkonnasõbralikumale pakendile, siis ühel hetkel hinnad tasakaalustuksid.

Kuidas saada aru, kes tegeleb rohepesuga ja kes vähendab päriselt oma jalajälge? Kuidas tuvastada, et tulemus on tegelik, mitte silmamoonutus või ainult statistiline?

Sellega ongi hetkel väga keeruline, kuna ka Euroopa Liit on alles karmistamas põhimõtteid, kuidas sa võid oma toodet reklaamida. Hetkel on tarbijal väga keeruline aru saada, kas see on lihtsalt pruun papp, mille sees on endiselt kile ja vahel ka kile või on ta keskkonnasõbralik, taaskasutatud paberist tehtud pakend. Inimestel on teinekord vaja olla päris keemiku haridusega, et ise selles selgusele jõuda. Aga õnneks on sellest aru saadud ja ma usun, et ka Eestisse jõuab ühel hetkel arusaamine, et ka oma toodete reklaamimisel tuleb lähtuda väga selgelt teatud põhimõtetest. Aga läheb aega, enne kui seda reaalselt ellu viiakse.

Kliimaministeerium tegi oktoobri viimasel päeval teatavaks plaani alustada jäätmevaldkonna reformiga, mis peaks lahendama probleemid olmejäätmete kogumisel ja käitlemisel. Kohtame taas tugevat vastuseisu.
Miks inimesed ei taha enda tekitatud prügi sorteerida?

Jõuame tagasi teema juurde, et me oleme teistest Euroopa riikidest hästi palju maha jäänud, just baashariduse osas, selgitamisel, et miks see (prügi sorteerimine) hea on.

Olen elanud Nõmmel 20 aastat, viimasel viiel aastal on Eesti riigis olnud teatud nõuded sorteerimiseks, aga ma pole oma postkasti saanud ühtki teadet kohalikult omavalitsuselt, et tehke nii või naa.

Käies mujal maailmas sõpradel külas, näen sõnumeid külmkappidel – mis kuhu käib, ja väga nutikalt tehtud sorteerimistabelid, kus on selgitatud, miks seda vaja on.

Meil on väga visalt kadumas usk, et ah, niikuinii läheb kõik ühte kohta. Eks see ongi selliste inimeste nagu minu töö – selgitada inimestele, et ei lähe ühte kohta, et iga materjal, mille me kätte saame, selle jaoks on uued tehnoloogiad ning nad lähevad uuesti ringlusesse ja uuesti toodeteks.

Kui me alustasime intervjuud fosforiidinäitega, siis jäätmetest on tänapäeval võimalik välja võtta praktiliselt kogu Mendelejevi tabel. Kui me mõtleme erinevate jäätmete peale, mitte ainult piimapakile ja salatikarbile, siis suurjäätmed nagu tuhad, reoveemuda, reostunud pinnas – sealt saab kätte ka fosfori.

Ei ole vaja väga paljudes meis hirmu tekitavate kaevanduste kallale minna, kui me oskame selle lihtsalt oma jäätmetest välja võtta. Ja see ongi see millele Ragn-Sells on pühendunud – lahendada ära need probleemid, et me ei pea hakkama fosforiiti kaevandama, vaid võiksime fosfori ja muud puuduolevad keemilised ained saada kätte oma suurtest jäätmetest.

Kui üksikisiku tasandile tagasi minna, siis peaks alustama õpetamisest, näpunäidetest, kuidas sorteerida, selle asemel, et repressiivselt PrügiBinGoga peale minna ja inimesed häbiposti panna, et vaadake, olete kartulikoored visanud olmeprügisse?

Lugesin ka inimeste reaktsioone PrügiBinGole. Ma arvan, et see idee on hea, aga võib-olla see kommunikatsioon, mis inimesteni jõuab on tõesti solvav.

Küsimus pole selles, kas sul on olmejäätmetesse sattunud üks õunasüda, vaid alustame kõige väärtuslikumast materjalist – mõtleme läbi, kuhu me näiteks paneme klaasi. Klaas olmejäätmetes on tõesti kuritegu, klaasi saab praktiliselt lõpmatuseni ümber töödelda. Klaas peaks alati minema pakendikonteinerisse, eraldi klaasikonteinerisse.

Plast, selline, mida me suudame ette kujutada – tühi ketšupipudel, tühi salatikarp...

Alustame väga baasasjadest, mida on väga lihtne ümber töödelda, mis on väga kasulik keskkonnale: paber.

Mina sündisin nõukogude ajal, olen vanapaberit kogunud oimetuks. See on kõik väärt kraam. Ja kui vanad inimesed ütlevad, et reklaampaber ei kõlba isegi tule süütamiseks, siis mina ütlen, et väga hea, kui ei kõlba, siis pange paberikasti, sest me suudame Ragn-Sellsis ka selle materjalina ringlusse saata.

Seega baasasjad! Ärme noki detailide kallal, alustame lihtsamatest asjadest.

Rääkides õunasüdamest, siis ma kasutan võimalust ja selgitan ka selle asja ära ehk miks tuleb biojääde välja võtta.

Kui me räägime sellest, et meil on endiselt prügilaid, et me peame ka 30 aastat pärast sulgemist neid jälgima, siis olmejäätmete puhul ongi vanasti olnud toidujäätmete osakaal nii suur. Kui me saame aru, et orgaaniline jääde hakkab aja jooksul roiskuma ja sealt tulevad gaasid, siis see kõik tekitab probleemi, mis ka keskkonnale kahju teeb. See gaas tuleb kinni püüda, sellega tuleb midagi peale hakata.

Ja teine osa – tihti ütlevad inimesed, et fui, prügi haiseb, prügiauto haiseb ja kuskil on mingi ümberlaadimisjaam, mis haiseb. Minu vastus on alati see, et kui seal ei ole toidujäätmeid, siis ei ole seal ei haisu ega kajakaid. Nii lihtne see ongi! Biojääde on väga kasulik tooraine biogaasi tootmiseks.

Mulle tundub, et inimestel on väga palju segadust sellepärast, et kui ta loeb, et on papi- ja paberikonteiner, siis arvatakse, et võin kogu oma paberi ja papi sinna ära visata, alates kastist, mis tuleb kulleriga ja lõpetades läbi loetud ajakirjaga. Aga siis tuleb keegi, kes ütleb, et sedasorti paberit ei või sinna panna. Inimesel läheb "pea pulki täis" ja tekib trots.

Jah. Me Ragn-Sellsis viskame nalja, et mitmeks sa sorteerid – ma sorteerin üheksaks, ta kaheksaks. Aga see on fanaatikute teema.

Me arutame jäätmereformi käigus just seda, et tavakodanikul ongi väga okei panna kõik pabermaterjalid ühte kasti. See on juba omavalitsuste ja tootjavastutusorganisatsiooni ülesanne ära klaarida, kuidas käitlemise ja veokulud jagada vanapaberi ja paberpakendi vahel, aga inimese jaoks peab see ikkagi olema tehtud lihtsaks.

Tänane tehnoloogia võtab rahulikult papi seest paberi välja ja sorteerib seda fraktsioonide kaupa – seda pole vaja nii tohutu hullusega kodus teha.

Mulle tundub, et on hakatud valest otsast pihta. Kas seda saab pidada normaalseks jäätmekorralduseks, et pakendid, mis tekivad kodus jämedalt 80 protsenti kõigist jäätmetest, tuleb kortermaja elanikel vedada kusagile bussipeatusse, poe juurde või kuhu iganes, kus need konteinerid on. Kas omavalitsused kujutavad tõesti ette, et inimesed lähevad prügikotiga bussi peale või viskavad selle autosse? Kui seda pole mugav ega loogiline teha, siis inimesed lihtsalt ei tee seda.

Jah, selle taga on üks asi, mida tavainimene ei suudagi hoomata. Kui me räägime korraldatud jäätmeveost, siis täna katab see üldiselt ainult olme- ja biojäätmeid. Kui me räägime pakenditest, on nad paber- või müügipakendid, mida inimene tajub ennekõike plasti või klaasina, siis nende kokku kogumise ja käitlemise eest peab Eesti seaduste järgi vastutama ja selle eest maksma tootjavastutusorganisatsioonid.

Täna ei ole tootjavastutusorganisatsioonid motiveeritud tegelema eratarbijani jõudnud pakendi kogumisega. Nad tahaksid teha seda võimalikult odavalt ja vähe, sest nad suudavad oma kogumiseesmärgid suures osas täita ära kaubanduskettidelt ja suurtelt ettevõtetelt kogutava veopakendiga ehk kui nad koguvad kokku kõik selle papi ja paberi, millesse on pakitud suured euroalused ja kõik see kaup, mis läheb poodidesse, siis nad täidavad sellega oma eesmärgid ära. Seetõttu ei ole nad huvitatud rahastama seda varianti, mis võimaldaks inimestel lihtsamalt oma koduseid jäätmeid ära anda.

Uus jäätmereform toetab seda. Mina olen kahe käega poolt juba seetõttu, et kodudest tuleb jääde palju parema kvaliteediga. Mida lähemal on inimesele koht, kus sorteerida, seda vähem satub sinna täielikku rämpsu, sest inimesed kipuvad oma kodu ümber rohkem korda hoidma, kui kuskil avalikus kohas.

Kas võib siis öelda, et tootjavastutusorganisatsioonid on natuke küünilised? Et nende eesmärk polegi tagada paremat keskkonnahoidu, vaid täita pelgalt oma miinimumeesmärke?

Jah, seda küll, sest mis täna rahastamist segab, on see, et materjal, mida nad koguvad – ühest küljest annavad nad raha tootjavastutusorganisatsioonile, et paber ja papp kokku koguda ja samal ajal tahavad nad paberi, papi ja pakendimaterjali eest müügi puhul saada raha tagasi. Sisuliselt panevad nad raha kassasse ja võtavad selle uuesti välja – see on see osa, mida riik peaks proovima reguleerida. Et see raha, mis on pakendi kokku kogumiseks ja käitlemiseks mõeldud, jõuaks sinna, et me täidaksime oma taaskasutuseesmärgid. Raha on selles süsteemis täna olemas.

Kes sorteerivad oma jäätmeid praegu Eestis paremini, kas eraisikud või ettevõtted?

Kui me räägime laiast massist, siis kahtlemata ettevõtted. Kindlasti on mõlemal pool parandusvõimalusi, aga kui masse vaadata, siis on ettevõtted juba oma keskkonnaeesmärkide täitmiseks ja rahvusvaheliste klientide jaoks lubaduste pidamiseks võtnud sorteerimise väga tõsiselt käsile.

Ja mis on nende puhul samm edasi, millele ka meie kaasa aitame, on see, et kui nad annavad oma jäätmed ära väga hea meelega, aga viia tavatöötajani teadmine, et kui sa oled kaks nädalat pannud hoolikalt midagi kasti, aga viskad sinna otsa ühe lahtise õlikanistri, siis oled sa ära rikkunud kogu eelneva hoolika töö.

Ehk sama, mis avalikes punktides – tuleb pidevalt tööd teha sellega, et inimesed saaksid aru, et üks tilk tõrva meepotis rikub mee ära.

Aga kas te olete ka eraisikute tasandil märganud kvaliteedi paranemist?

Jah, me näeme seda, kuna on väga eesrindlikke omavalitsusi, kes on mõelnud sellele, et tuua pakendite äraandmise võimalust järjest enam kortermajade ja eramajade juurde.

Sealt tuleb kahtlemata väga hea kvaliteediga materjali, mis on meid Rang-Sellsis viinud isegi sinnamaani, et peame eraldi laskma sorteerimisliinile partiisid, et need, mis me kogume era- ja kortermajade juurest, kus on selleks eraldi kastid, ja kust tulev kraam on nii kvaliteetne, et me ei taha seda segada avalike pakendipunktide pakenditega, sest me lihtsalt segaksime väga hea kraami suhteliselt suure sodiga.

Kas selle pealt, mis jäätmetesse jõuab saab kraadida ka majanduse tervislikku seisu?

Jah, kindlasti. Vaadates sorteerimiskeskuses pakendeid, mis on välja sorteeritud, siis sealt saab väga selgelt aru. Näiteks saaks niimoodi teha piima ja mahla turu-uuringuid, et milline bränd on valdav.

Sellise suure jäätmevoo pealt on näha, kas eestlane tarbib rohkem ja kui ta tarbib, siis mida ta tarbib. Võin öelda, et eestlane jumaldab kana – kanapakendeid on tohututes kogustes.

Kas majanduslangus on jäätmemajanduses juba näha?

On näha ja seda on ennekõike näha äriklientide pealt. Me ei tegele ainult klassikalise olmejäätmetega, vaid ka tööstuslike jäätmetega, siis see, et meie tootmisettevõtetel on kehvasti ja paljud tootmised on vähendanud oma vahetusi, on pausidel või on lausa pankrotte, seda on ikkagi näha teatud jäätmevoo pealt.

Aga meie jaoks kompenseerib seda see, et on teisi ettevõtteid, kes on hakanud sellise halli äri kõrval pöörama rohkem tähelepanu sellele, et kõik ei lähe enam olmejäätmesse, kuigi olmejäätmesse saatmine on väga odav. Nad on aru saanud, et oma teatud ohtlikke jäätmeid ei ole viisakas panna olmejäätmetesse.
Seega on juurde tulnud jäätmevoogusid klientidelt, kes tegid varem võib-olla eesti keeles öeldes rehepappi ehk sokutasid kõik vaikselt olmejäätmesse.

Kui palju on Eestis praegu võimekust eri liiki sorteeritud jäätmeid ümber töödelda ja kui palju seda tehakse? On see siis klaas, papp, plast või midagi neljandat.

Peab ütlema, et väga palju meie poolt välja sorditud materjalist liigub tegelikult Eestis välja, sest Eestis pole tööstuseid, mis suudavad neid materjaliks muuta. Just värskendasin oma mälu – Facebook tuletas meelde üht postitust, mille ma tegin, kui olin tööle jõudnud ja nägin esimest korda neid materjalikuhjasid ning üks kolleeg selgitas, mis neist tehakse ja kuhu need lähevad. Väga palju läheb Soome, Lätti, Leetu ehk seal tunduvad tööstused olevat rohkem arenenud – nad võtavad vastu plastmaterjali, pabermaterjali, tetrapakendeid ja teevad neist omakorda graanulid või algmaterjali, mille saab uuesti tootvasse tööstusesse suunata.

Eestis ei pea veel tekstiilijäätmeid liigiti koguma, aga peatselt tuleb meile ka see kohustus. Samas pole meil veel ettevõtteid, kes suudaksid, oskaksid või tahaksid neist midagi teha. Mis saab neist läbikantud teksadest ja T-särkidest, mida me eraldi koguma hakkame, mis esialgu olmejäätmetesse jõuavad?

Tekstiil ongi kõige keerulisem jäätmeliik ja mul on siiralt kahju, et riik on venitanud selle tootjavastutusorganisatsiooni kohustuse loomisega, sest tekstiilijäätmed on suur probleem mitte ainult Eestis, vaid üleüldse, sest tehnoloogiat, mis suudaks teha väga kompleksselt valmistatud riideesemest midagi kasulikku, on väga vähe.

Euroopas on esimesed tehnoloogiad, kus suudetakse edukalt ära kasutada suurkangaid, et kui me räägime linadest või käterättidest, mis on kogutud vanglatest, haiglatest, hotellidest, siis tegelikult suudetakse need juba tehnoloogiliselt uueks kiuks toota.

Teksadega on tehtud katseid, aga seal on väga palju käsitööd – sa pead kõik selle võõrise ehk needid, lukud, nööbid ära võtma.

Aga kui me räägime klassikalisest Zarast ostetud jakikesest, kus on sünteetikat, igasugu keemiat, lukke ja nööpe ja trukke, siis sellega pole täna midagi mõistlikku peale hakata. Küsimus on pigem selles, kuidas see tarbijatelt kokku koguda ja kuidas seda põletada. Ega sellega täna midagi muud tarka peale pole hakata.

Siiani seisab kõik Reet Ausi õblukestel õlgadel ja järelkasvu ei paista?

Sellisel kujul, nagu Reet Aus seda teeb, on see äärmiselt tänuväärne. Neid tootjaid on veel, kes võib-olla suudavad võtta kasutusele mingisuguseid tooteid, kasutada ka tootmise kangajääke, mis muidu läheksid lihtsalt hävitamisele.

Aga ma arvan, et ka Reet Aus ei suuda kiirmoe vakstust suurt midagi teha, sest see hakkab ka tema eetiliste põhimõtete vastu.

Te olete ka tööandjate keskliidu volikogu esimees, tunnete ja näete kõige paremini kõige suuremate tööandjate käekäiku. Kas rohepööre annab ka seal juba eelise, kas kellelgi, kes on väga jõuliselt hakanud oma keskkonnajalajälge vähendama, läheb praegu paremini kui ülejäänutel?

Kindlasti on ettevõtteid, keda võib eeskujuks tuua. Arvan, et ettevõtjatele on väga palju mõju avaldanud finantseerimistingimused, kuna kogu rohepööre eestvedajaks on jutumärkides pangad, sest pankadele seatud nõuded – mida nad võivad finantseerida ja mida mitte. Rahale ligipääsetavus teeb väga kiireid korrektuure ka ettevõtjate arusaamas, et mis on hea ja mis on halb.

Kui me räägime ettevõtjatest, kes on suunatud välisturgudele, siis see on juba nagu hügieenifaktor – sa pead suutma tõestada, et oled mõelnud sellele, kuidas vähem raisata.

Ja nii koomiline, kui see ka ei ole, kuigi meile tundub, et bürokraatia seal ümber on jõhker, ja ta ongi jõhker, siis suur osa sellest, mida me tajume rohepöördena, on tegelikult klassikaline – püüan vähem kulutada. Kui keegi mõtleks riigihangete puhul läbi, kui mitu kilomeetrit näiteks prügiauto läbi sõidab – tahame küll, et iga päev viidaks kuskilt väike totsik ära, aga sellel on väga suur CO2 jalajälg. Ühel tavalisel prügiveokil kulub kütust 43 liitrit 100 peale. See tuleneb puhtalt sellest, et ta peab iga kümne meetri tagant uuesti pidurdama, korraks seisma jääma, uuesti käivitama.

Ja kui me tahaksime, et iga päev veaks keegi meilt mingisuguseid mahuteid ära, siis sellel on tohutu nii rahaline kui ka keskkonnamõju ehk tegelikult on need asjad, mis tuleb läbi mõelda, sest vähem sõites on ka õhk puhtam ja on vähem rahalist kulu.

Arvan, et paljud rohe-eesmärgid on tegelikult asjad, mis panevad meid mõtlema sellele, miks me teeme neid asju nii, nagu me teeme. Äkki saaksime neid hoopis teistmoodi teha – vähem, lihtsamini, nutikamalt.

Augustis tuli kokku kliimanõukogu, mille liige te olete. Teie peal on tohutu surve ja ootus – seadust pole eelnõu kujul olemaski, teie peate aitama sõnastuseni jõuda, on olemas ainult väljatöötamiskavatsus, mis on saanud igast otsast kriitikat: kes leiab, et see on liiga üldsõnaline, liiga plakatlik, et see peaks valdkonniti paika panema konkreetsed eesmärgid, kes leiab, et seda pole üldse vaja, kui Euroopa Liidul on juba eesmärgid olemas. Mismoodi te sellise surve all töötate?

Koerad hauguvad, karavan läheb edasi. Väljatöötamiskavatsus sai sellepärast nii palju kriitikat, et meil ei ole aastaid olnud ühtegi olulist seadust, mille puhul oleks väljatöötamiskavatsus tegelik väljatöötamiskavatsus.

Kuna meil on treitud seaduseid sellise tempoga, siis harilikult see, mida oleme harjunud nägema väljatöötamiskavatsusena, on tegelikult juba seaduse eelnõu, kuhu võib-olla pannakse hiljem veel mõni täpp või koma.

See, millest me praegu räägime, ongi tegelik väljatöötamiskavatsus, mis annab raamistiku sellele, mis seal seaduses hakkab olema ja mida seal ei hakka olema. Aga seal ei ole veel kõiki tärmineid ega numbreid.

Püüan väga lihtsustatult selgitada, miks seda kliimaseadust on vaja, siin on kolm äärmiselt olulist aspekti, millest tuleks kõigil aru saada. Euroopa Liit on seadnud eesmärgid ja need saavad olema eesmärgid ka Eestile. Küll aga on Eesti jaoks äärmiselt oluline panna paika vahepealsed etapid ja vahepealsed eesmärgid. On naiivne liikuda edasi järgmised 20 aastat ja loota, et äkki tõmbame viimase pooleteist aastaga eesmärgile lähemale.

Tuleb paika panna vahe-eesmärgid ja see, mis juhtub, kui me neid ei täida ehk ka see tuleks seaduses ära sätestada, kes mida teeb ning kas me hakkame siis neid eesmärke õgvendama või veel suuremaid piiranguid seadma.

See on nii ettevõtjatele kui tavainimeste jaoks oluline teada, et ei tuleks ootamatusi, mis mõjuvad võib-olla ühel hetkel halvasti.

Teiseks – me räägime palju sellest, et me peame ühiskonnana tegema seda, teist ja kolmandat ning vahel võib see minna üksikisiku, aga ka ettevõtete huvidega konflikti. Seadus peaks ütlema, kust läheb piir, kus meil on vaja kliimaeesmärkide täitmiseks minna nii inimeste põhiõiguste kui ka ettevõtete õiguste kallale, et kas see on piiramatu võimalus või ainult teatud kindlates, väga kriitilistes aspektides.

Et ei korduks see, mis meil oli koroona ajal, kus inimesi, kes ei olnud vaktsineeritud, ei lubatud sinna ja tänna ning hiljem selgus, et sellel puudus igasugune õiguslik aspekt.

Ja kolmas, mida ka tõesti oodatakse, on see, et ettevõtlussektorid soovivad teada, mis on sektori või ettevõtjate põhised eesmärgid, et mitte loota, et kogu võidu toob meile põlevkivi kütmise lõpetamine või et transport hoiab kokku ja ülejäänud saavad elada nagu lill. Ka sektoripõhiste eesmärkide seadmine on oluline, see annab ettevõtjatele investeerimiskindluse, teadmise, et kui ma nüüd nii teen, siis ma teen õigesti ja keegi ei tule aasta pärast ütlema, et oi, seda ei oleks tohtinud teha ja nüüd palun kandke kulu.

Kas õlitehast on praegu põhjust lõpuni ehitada? On selleks õige aeg?

See on minu jaoks keeruline küsimus, sest ma ei ole selle valdkonna spetsialist. Mul on siiralt kahju, et riik on sellisesse olukorda jõudnud, kus ta on sisuliselt halva ja väga halva valiku vahel.

On tehtud väga suur investeering ja nüüd on küsimus, kas lasta see investeering tuulde või jätkata ja teha selleks, et tehas keskkonnaeesmärke arvestavalt kasutusele võtta, veel sama suur investeering otsa.

See on kindlasti keeruline otsus ja ma ei tahaks seisukohta võtta, jään arvamusele, et on nagu halb ja väga halb lahendus.

Kas automaks on põhjendatud ja kas seda on asutud õigesti välja töötama?

Eestis ei ole selliseid makse kunagi olnud, mistõttu on ta väga emotsionaalne, aga keskkonna seisukohast arvan, et see on põhjendatud.

Kahtlemata paneb see paika inimeste arusaamad sellest, kas ma pean sõitma Tallinna linnas maasturiga ühest kohast teise. Ja siin minnakse kommentaaridega väga äärmustesse, aga kui me vaatame üldiselt, siis loomulikult on meil üleautostumine ja ennekõike just suurte, kütust tarbivate autode suunas.

Kuid kas see on varamaks või keskkonnamaks – hetkel on minu arvates tänu survegruppidele saanud sellest koogelmoogel-maks, et püütakse kõigile meele järele olla või vähemalt kõigile ühtemoodi lajatada. Ja see ei ole harilikult hea mõte. Mina ise pooldan väga selgelt keskkonnajalajälje põhist maksu – see on see, mida ka ühiskond peaks mõistma.

Kuidas saada lahti NIMBY (Not In My Backyard) suhtumisest ehk minu tagaaeda, minu tagahoovi ei tohi midagi rajada? Kuhugi tuleb need tehased ja tuulikud ja kanalad ju lõpuks rajada, mis annaksid tööd, süüa ning odavat ja katkematut elektrit.

Eks seda esineb igas riigis, aga Eesti on siin ikka väga halb näide. Nägin eile järjekordseid Balti riikide majandustulemusi, Leedu on suutnud NIMBY-t tagasi hoida – nende tööstustoodang ja eksport on võrreldes Eesti ja Lätiga oluliselt paremas seisus.

Selle taga on ühe mõjutegurina see, et on lastud ehitada uusi kaasaegseid tootmisettevõtteid. Oma roll on ka omavalitsustel. Kui me ikka iga inimese arvamust küsime, siis tahaks igaüks elada üksinda oma väikesel saarel ning kindlasti peaks riik tagama regulaarse paaditeenuse siis, kui mul seda vaja on.

Tegelik elu on see, et me peame mõtlema, kuhu me teeme töökohad. Miks me oleme Lõuna-Eestis väga suures osas töötutega kaetud?

Kaasaegne tehnoloogia, kaasaegsed ettevõtted – kui neid usaldada, kui vaadata, mida nad teha tahavad, kuidas nad oma vett puhastavad, õhku puhastavad, kuidas jäätmetega töötavad, siis on selge, et on võimalik teha selliseid tööstuseid, mis ei tee müra ega haisu, mis ei tee midagi sellist, mis võiks inimest häirida.

See, et sul midagi riivab silma, olgem ausad, ka paljud elumajad, mida tänapäeva isehakanud disainerid ehitavad, riivavad silma. Nendega võrreldes on kaasaegne tööstushoone ehk isegi parem.

Miks ka kohalikud omavalitsused investeeringute vastu võitlevad, neile toob see ju ometi maksutulu?

Vot see on küsimus, mida ma tahaksin samuti küsida ka oma Ragn-Sellsi kogemusest lähtuvalt – miks on nii, et osad omavalitsused kirjutavad ja helistavad ise, et tulge ja tehke oma tootmisliin meie juurde ning samas on omavalitsus, kes ei hakka isegi väga kuulama.

Ma arvan, et see on majandusliku mõtlemise puudumine. Eestis on hästi palju omavalitsusi – 79. Kui me mõtleme, kui palju saab seal olla neid inimesi, kes on professionaalsed majandusliku mõtlemisega juhid, siis ma arvan, et etteotsa on väga palju sattunud ka kogukonnajuhte, kes on head liidrid, head eestvedajad, aga võib-olla mitte väga head majandajad. Seda näitavad ka nende omavalitsuste majandustulemused – väga paljud neist on pankroti ääre peal.

Riigireformiga võiks edasi minna selles osas, et omavalitsusi mingil määral veel koondada ja püüda leida sellist common sense`i (tervet mõistust), aru saada, kust ikkagi tuleb raha.

Me kaalusime isegi tööandjate keskliiduga oma manifesti ette valmistades, kui tekkisid diskussioonid – kust raha tuleb –, et äkki peaks manifesti tagakaanele tegema piktogrammi, nagu on ajalehtedes keeruliste asjade selgitamiseks, näitamaks, kust tuleb raha.

Ja kust tuleb tolm...

"Reedene intervjuu" on Vikerraadios reedeti kell 14.05.