Mõned aastad tagasi osalesin ma ühel kliimapoliitika alasel arutelul, kus keskkonnaaktivistid nõudsid põlevkivist elektri tootmise lõpetamisele Eestis tähtaja määramist. Rahustasin neid ja selgitasin, et põlevkivist elektri tootmine sureb Euroopa Liidu heitmekaubanduse süsteemi (HKS) mõjul juba peatselt ka ilma Eesti seatud tähtajata.

Palju olulisem mure on see, kuidas tuua turule võimalikult kiiresti ja palju taastuvenergial põhinevaid elektrijaamu, elektrisalvesteid jms, mis suudaksid põlevkivist elektritootmist asendada.

Minu juttu võeti pika hambaga, seda eriti ei usutud. Nüüdseks oleme jõudnud aga selleni, et põlevkivist elektri tootmine on muutunud elektriturul konkurentsivõimetuks ning miski ei viita selle olukorra muutumisele.

Turupõhine süsteem heitmete vähendamiseks juba töötab

Eestis on kujunenud mõjukamate otsustajate vahel konsensus, et Eesti vajab kliimaseadust. Muidu ei olevat arusaadav, kes, millal ja kui palju peab panustama kliimaeesmärkide saavutamisesse.

Kuigi kliimaeesmärgid on kokkulepitud Eesti siseriiklikes strateegiates ja Euroopa Liidu tasemel, olevat nende eesmärkide täitmiseks vaja õigusjõudu ja nende elluviimise reguleerimist.

Kliimaministeeriumi väljatöötatud kliimaseaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse (VTK) kohaselt tuleb seetõttu kõikidele majandussektoritele anda kätte vähemalt kümnendi täpsusega vahe-eesmärgid, mis selgitaksid, kui kiiresti ja mis mahus tuleb kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähendada.

Olen arvamusel, et selline seisukoht on ekslik ja Eestile kahjulik. Seda põhjusel, et regulatsioon, mille väljatöötamist peetakse Eestis vajalikuks, on EL-i tasemel olulisel määral juba olemas.

EL-i heitmekaubanduse direktiiv võeti vastu 2003. aastal. Alates 2013. aastast on kõik selles osalevate käitiste omanikud kohustatud enda tekitatud CO2 emissiooni vastu ostma turult CO2 kvoote. Pärast turustabiilsuse reservi juurutamisotsust 2018. aastal on CO2 kvoodi hind HKS-is olnud kõrge või väga kõrge, mis on toonud kaasa taastuvenergia arendamise pöördumatu võidukäigu. Pole mingit kahtlust, et HKS töötab ja selles registreeritud sektorite CO2 emissioonid vähenevad.

Euroopa Liidu heitkogustega kauplemise süsteemi üks kõige positiivsem asjaolu lisaks taastuvenergia arengule kaasa aitamisele ja CO2 emissioonide garanteeritult nulli viimisele (igal aastal vähendatakse HKS-is kaubeldavate CO2 kvootide mahtu, kuni see jõuab nullini) seisneb selles, et tegemist on turupõhise meetmega.

Rohkem reostavamad ja vähem konkurentsivõimelised seadmed, nagu näiteks Eesti Energia vanad põlevkiviplokid, kukuvad turult välja esimeste hulgas ning EL-i jaoks väärtuslikumad ja arenguvõimelised seadmed saavad võimaluse töötada pikemaajaliselt ning uutele nõuetele vastamiseks ennast ümber kujundada.

Mis veelgi olulisem, seadmete vaheline konkurents ei toimu HKS-is ühe riigi sees vaid EL-i üleselt. HKS-is osaleb umbes 11 000 energiamahukat tööstusettevõtet ja elektrijaama kõikidest liikmesriikidest ning lisaks ettevõtted Islandilt, Norrast ja Liechtensteinist. Eestist osaleb süsteemis 43 käitist, nende seas näiteks energiatootmine, mineraalsete materjalide töötlemine ning tselluloosi- ja paberitootmine. See tähendab, et CO2 emiteeritakse seal, kus see loob kõige rohkem lisandväärtust.

Kirjeldatud HKS-i-põhisesse konkurentsi on praegu haaratud ca 45 protsenti EL-i CO2 emissioonist. Kuna HKS-i kuuluvad sektorid on osalenud CO2 kaubandusel põhinevas turukonkurentsis juba pikemat aega, on nendes sektorites saavutatud nüüdseks palju suurem CO2 emissioonide vähenemine, kui HKS-i mitte kuuluvates sektorites nagu näiteks transport, hooned, põllumajandus jms.

Eesti kliimaseaduse eelnõu VTK jätab paraku kirjeldatud HKS-i puudutavad asjaolud täiesti tähelepanuta. VTK-s vaid nenditakse, et "kuna EL HKS-is ei ole riikidele ega igale üksikule ettevõttele kindlat sihttaset määratud, on oluline, et ka nendes sektorites on riigil võetud sihiks heite vähendamine ja kliimaneutraalsuse saavutamine vastavalt kokkulepitud eesmärkidele".

Soome eelistab oma ettevõtete konkurentsivõimet mitte kahjustada

Siinkohal on huvitav märkida, et Soomes juba 2015. aastal vastu võetud kliimaseadus, mida täiendati 2022. aastal, HKS-i kuuluvaid seadmeid ei käsitle. Seda põhjusel, et Soome saab aru, et HKS-i kuuluvad seadmed osalevad Euroopa Liidu üleses konkurentsis, kuhu Soome riik ei pea enda käskude ja keeldudega sekkuma ning Soome ettevõtete konkurentsivõimet kahjustama. HKS garanteerib sellesse kuuluvate sektorite EL-i kliimaeesmärkidele vastavuse ka ilma Soome riigi sekkumiseta.

Viimasest tekib mõistagi küsimus, miks soovib kliimaministeerium lisaks EL-i eesmärkidele kehtestada HKS-i alla kuuluvatele seadmetele veel ka Eesti eesmärgid? Kellele on selline plaanimajanduslik topelteesmärkide kehtestamine kasulik?

Kui kliimaministeeriumile teeb tõepoolest muret, et põlevkivist elektri tootmise lõpetamisele pole tähtaega määratud, siis selle mure lahendamisega ollakse juba hiljaks jäädud. Kõrge CO2 kvoodi hinna tõttu HKS-is on põlevkivist toodetav elekter praeguseks juba sisuliselt konkurentsivõimetuks muutunud ning varasemalt suurt ekspordikäivet teinud sektor on defitsiidis.

Kliimaseadus võib tuua kaasa suuri kulusid

Küsimusi on mõistagi veel. Näiteks, kuidas kavatseb riik majandussektorite panust kasvuhoonegaaside heite vähendamisel jaotama hakata, kui osa sektoreid on juba rohkem kui kümme aastat HKS-is osalenud ja emissioone vähendanud, kuid mõnes sektoris, nagu näiteks transport, ei ole emissioonid veel kahanemist näidanudki.

Samal ajal on selge, et kui riik otsustab turumehhanismide (st HKS-i) asemel hakata plaanimajanduslikul viisil sektorite ja/või käitiste põhiselt "süsinikueelarvet" koostama, siis olemasolevate HKS-is registreeritud seadmete omanikel tekib kahtlemata õigustatud ootus saada enda varade kasutamisele piirangute kehtestamise või siis ka sunnitud sulgemiste eest riigilt õiglast hüvitist. Turumehhanismide rakendamise puhul selliseid hüvitisi maksta pole põhjust.

Vähem tähtis ei ole seejuures ka asjaolu, et kliimaministeeriumi soovitatud "süsinikueelarve" põhine emissioonide vähendamine erinevate majandussektorite lõikes on rahvusvahelist praktikat arvesse võttes ebaefektiivne (võrredes HKS-iga) ning sellise lahendusega on väga keeruline saavutada emissioonide vähendamist kulutõhusal moel.

Seetõttu on Eestil erinevalt kliimaministeeriumi poolt soovitatust otstarbekam toetuda kasvuhoonegaaside vähendamisel Euroopa ühistele turupõhistele meetmetele ja rakendada riiklikke plaanimajanduslikke meetmeid üksnes sektorite puhul, mis ei osale ega hakka vähemalt 2030. aasta perspektiivis osalema Euroopa Liidu heitmekaubanduse süsteemis.

Kuna kliimapoliitika kuulub EL-is ühiste poliitikate hulka, on Eesti jaoks väga oluline jälgida ka seda, milliseks on teised EL-i liikmesriigid – eriti Eestiga ühes regioonis olevad liikmesriigid – oma kliimaseaduse kujundanud ning vältima siseriiklike meetmete rakendamisega enda ettevõtete konkurentsivõime kahjustamist liiduüleses konkurentsis, mis võib sundida Eesti ettevõtteid enda uksi enneaegselt sulgema.

Kokkuvõtteks

Eestit on peetud tubliks EL-i liikmesriigiks, mis on reeglina enda kohustuste täitmisega hästi hakkama saanud. Seetõttu mõjub kliimaministeeriumi väljapakutud kliimaseaduse kirjeldus väga Eesti-kesksena, et mitte öelda euroskeptilisena, kuna see lähtub eeldusest, et EL-i kliimapoliitika instrumendid on kas ebaefektiivsed või lausa läbi kukkunud.

Sellise hinnanguga ei saa aga kuidagi nõustuda. Heitmekaubanduse süsteem töötab ja sellesse kuuluvate sektorite kliimaeesmärgid saavad kindlasti täidetud.

Andres Tropp on Eesti Energia regulaatorsuhete osakonna juht, kommentaar väljendab autori isiklikke seisukohti.