X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Hannes Astok: digiriik poliitilises tuuletõmbuses

Hannes Astok
Hannes Astok Autor/allikas: Erakogu

Poliitmehaaniline probleem näib personaalse riigi puhul olevat selles, et kui 5,7 miljoni euro kokkukraapimine õpetajate palkadeks oli pea võimatu missioon, siis kuidas peaks olema koalitsioonipartneritel tahet 200 miljonit eurot leida, kirjutab Hannes Astok.

Personaalse riigi elik Eesti digiriigi uuendamise plaan on sel nädalal esile kutsunud hulga poliitilisi eriarvamusi. Vaatame kõigepealt plaani ja siis selle peegeldusi.

Ettepanek ise on täitsa mõistlik ja uuendused ammu oodatud. Millest on seni olnud vajaka?

Meil on liiga palju ametkondlike teenusportaale (transpordiamet, maksuamet, jne.), mille teenused on küll otsapidi riigiportaalis eesti.ee, kuid mille nägu ja kasutusloogika on väga erinevad. Eestil pole riigi mobiiliäppi, kuigi valdav osa internetikasutusest käib läbi nutitelefonide ja olukordades, kus ka sülearvuti kasutamine pole ei mõistlik ega võimalik.

Näiteid riigi mobiiliäppidest on palju, hetkel on kõige kuulsam neist Ukraina Diia, milles lisaks teenustele ja isikudokumentidele on saadaval ka tele-ja raadiokanalid ning isegi mäng, kus saad droonijuhina Vene tanke sodiks lasta. Need lisad ei pruugi olla mittesõdivas riigis vajalikud, kuid Ukrainas olid need oluliseks toeks äppi laialdasele kasutuselevõtule. Praegu kasutab Ukraina riigi mobiiliäppi umbes 20 miljonit inimest ehk pool Ukraina elanikkonnast.

Kuid tagasi Eestisse. Kõige kurvem on tõsiasi, et paljud Eesti digiteenused on endiselt kohmakad ning keeruliselt esitatud ja teostatud. Nimetatud asjaolu pole ainuüksi tehnoloogide ja disainerite tegemata töö. Pigem on küsimus selles, et teenuste – ja seetõttu ka digilahenduste – uuendamine on jäänud teenuste omanike poolt tegemata.

Teenuste omanik ei ole üldjuhul ei riigi infosüsteemi amet ega majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, vaid ikka igasugu riigiasutused ja omavalitsused. Nende võimekus sisulisi ja vormilisi muutusi teha on digiriigi uuendamisel otsustava tähtsusega.

Seega peab digiriigi arendamine toetama mitte ainult tehnoloogilisi uuendusi, vaid tegema targemaks ja osavamaks neid inimesi, kes avalikus sektoris teenuseid kavandavad.

Suund sündmusteenuste edasisele edendamisele on mõistlik ja ainuvõimalik. Lihtsustatult: ma ei pea otsima mitte abielu registreerimise teenust, vaid vajutades või öeldes "Tahan abielluda", käivitub terve hulk protsesse, alates abielu registreerimisest, soovi korral nime vahetamisest, sellega seonduvalt uute dokumentide väljastamisest, jne. Seda juttu oleme juba umbes 15 aastat rääkinud, aga kaua tehtud, kaunike.

Oluline on kaasata teenuse kujundamisse tegelikud kasutajad, Eesti inimesed, sest kabinetivaikuses sündinud lahendus ei pruugi toimida väikese ekraaniga nutitelefonis kusagil metsade vahel.

Eneseharimiseks vajutasin selle loo kirjutamise ajal eesti.ee portaalis nuppu: "Abielu sündmusteenus" ja sain vastuseks: "Nüüd läksime küll omadega veidi rappa…" Kui soovite, võime selles näha arvuti ekslikku ja inimlikku palet, sest sama juhtub ka 50 protsendi abieludega.

Seega on plaan digiriigiga edasi minna ja teenused inimeste vajadusele ja elukorraldusele vastavaks muuta igati ontlik. Ei midagi revolutsioonilist, aga ka heaoluühiskonda jõudnud digiriik vajab pidevat eestvedamist ja tagant tõukamist. On ta nimi personaalne, proaktiivne või kasutajakeskne riik, vahet pole.

Miks siis olid poliitikud minister Tiit Riisalo plaani suhtes ettevaatlikult skeptilised?

Esiteks raha. Riisalo kuulutas valjuhäälselt, et investeeringuks on vaja 200 miljonit eurot.

Ma saan aru, et avalike teenuste rahastamine peab olema pidev ja püsiv. Samal ajal on veidi imelik rääkida digikanalite eraldi rahastamisest, sest 99 protsenti teenustest osutataksegi digikanalis.

Paraku on Eestis selgelt kokku leppimata, kas digiriigi rahastamine on investeering või püsikulu. Viimase kümnendi arusaam on olnud püsikulust, sest ühegi infosüsteemi eluiga ei tohiks ületada kahtteist aastat, rääkimata kasutajaseadmetest, mis üle nelja aasta vastu ei pea.

Kahjuks ei kiputa infosüsteeme püsikuludesse planeerima ning ka Euroopa Liidu rahastus on olnud investeeringuna suhteliselt helde. Viimane asjaolu on omakorda andnud raha uute asjade tegemiseks, aga mitte olemasolevate uuendamiseks.

Poliitmehaaniline probleem näib olevat selles, et kui 5,7 miljoni euro kokkukraapimine õpetajate palkadeks oli pea võimatu missioon, siis kas ja kust peaks olema koalitsioonipartneritel tahet 200 miljonit eurot leida.

Teiseks bränding. Sõnapaar "personaalne riik" oli Eesti 200 viimase valimisprogrammi üks väga oluline loosung. Poliitikud on teadupärast armukade seltskond ja niisuguses sõnastuses (mis võib tuua kogu au ja kuulsuse Eesti 200-le) on koalitsioonipartneritel 200 miljonit eurot väga valus lubada. Õppetund on ilmselt selles, et digiriiki on seni arendatud parteideülese ühise asjana, nüüd kalduti sellest arusaamast kõrvale.

Mida teha, et last koos pesuveega välja ei visataks?

Esiteks kulud lahti kirjutada ja laiali jagada. 200 miljonit eurot ei saa olla täppisarvutuse tulemus. Kulud jagunevad aastate ja eluvaldkondade (loe: ministeeriumide) vahel ja igaüks panustab midagi.

Teiseks leida sellele plaanile ilus, inimlik ja kaasav nimi. Personaalne on muide võõrsõna, mille emakeelne vaste on isiklik.

Kolmandaks kaasata arutellu lõppkasutajad Mari, Evald ja Christopher ehk Eesti elanikud, kes ütleks tehnoloogidele ja poliitikutele, kuidas ja mida tegelikult vaja on.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: