Eelmisel nädalal esitletud personaalse riigi visiooni ja tegevuskava oodati kaua ja see on tekitanud omajagu vastukaja. Kuid selgust, mida riik tegema hakkab või õigemini, mida tehakse senisest erinevalt, ei saabunud.

Suuresti põhineb personaalse riigi idee juba ammu tuntud n-ö ühe akna teenuse kontseptsioonil, inimesekesksel lähenemisel, uute tehnoloogiate ärakasutamisel ja erasektori kaasamisel.

Aastal 2001 kirjutasin Riigikogu Toimetistesse artikli just seesuguste reformide edenemisest kogu maailmas. Tolleks ajaks oli paar aastakümmet püütud äriloogikal põhinevaid erasektori praktikaid riigi toimimisse üle tuua.

Enamus muudatustest soovitud tagajärgi ei toonud, kaasnesid hoopis olulised probleemid, kuid kindlalt kinnitas kanda nn kliendikeskne mõtteviis avalike teenuste pakkumisel. Põhimõte, et kõiki teenuseid arendatakse kasutaja või sihtgrupi mugavusest, mitte ametiasutuste loogikast lähtuvalt, polnud sugugi nii enesestmõistetav kui praegu. Ja selline "kodanik kui klient" lähenemine on edaspidi jõudsalt riigihaldust vorminud.

Ka Eestis on personaalset riiki juba üle 20 aasta arendatud. Tehnoloogia areng on loomulikult pakkunud uusi lahendusi, kuid põhimõtted on kandvalt samad. Meenutan, et juba aastatuhande alguses esitasime tuludeklaratsiooni interneti teel ning maksuamet kasutas Hansapanga internetipanka. Ehk avalike teenuste arendamisel tehti koostööd erasektoriga.

Katsetati ka füüsiliste teenuskeskustega. Tollal ehk tuntuim näide oli Tallinna linnavalitsuse teenindusbüroo, mis kujunes siiski peamiselt infopunktiks ega muutnud teenuste osutamises sisuliselt suurt midagi. Ametiasutuste tegevuste kokku toomises loodetud edu ei saavutatud.

Tänu tehnoloogia arengule ja selle ärakasutamisele on nüüd riigiga suhtlemine ja riigi sees asjaajamine palju mugavam ja kiirem. Ent peamine rahulolematus riigis ja riigiga ei tulene mitte sellest aknast, mille läbi kodanik riigiga suhtleb, vaid seisneb sellest, kuidas riik akna taga toimetab.

Kui haldusotsused on arusaamatud, vigased või võtavad liiga kaua aega, siis pole inimese jaoks nii oluline, kas tal on võimalus midagi teha kolme või seitsme klikiga ning kas lisaks tavalisele veebikanalile on olemas ka telefoniäpp. Ei tohi ära unustada ka neid inimesi, kel pole oskust või võimalust veebiteenuseid kasutada. Kui pole internetti, arvutit või nutiseadet, ei jõua inimene isegi vajaliku aknani.

Möödunud nädalal esitleti avalikkusele ka tehisintellekti ja andmete valget raamatut. Loodetakse, et kvaliteetsed ja ajakohased andmed aitavad valitsustel paremini poliitikat kujundada ning ametiasutustel teenuseid osutada. Kas kratid võiksidki aidata piltlikult öeldes riigimaja tubasid koristada, et aknast paistev riigi teenus ka sisuliselt korras oleks?

Tehisintellektile loodetakse uue arenguhüppe saavutamisel nii meil kui ka mujal, ent me juba teame, et tehnoloogia tekitab palju lisaprobleeme. Kaasaegne teaduskirjandus kubiseb artiklitest, milles näidatakse, kuidas algoritmipõhine valitsemine ja andmetest lähtuvad automaatotsused hoopis tekitavad bürokraatiat ja läbipaistmatust, usaldamatust ja isegi ebaõiglust ning toovad suuri kulusid.

Kui räägitakse, et seaduste muutmine on keeruline ja õigusaktid takistavad paindlikkust, siis IT-lahenduste muutmine on sellest kordades raskem ja kulukam. Olen oma ametnikukarjääris kuulnud isegi põhjendust, et seadust ei saa täita, kuna IT-süsteem ei võimalda, selle parandamine võtab aega ja raha selleks ei ole. Tehnoloogiaettevõtted tahavad kindlasti riigile arendada veel paljusid IT-lahendusi, kuid riigi kohustus on kaaluda ka täiendavate kulude mõistlikkust olukorras, kus raha on vaja nii paljudesse valdkondadesse.

Sellessamas andmete valges raamatus tõdetakse, et asutuste andmete kvaliteet on ebaühtlane ning enamikus andmekogudes reageeritakse andmekvaliteedi probleemidele alles pärast nende ilmnemist. Puudub süsteemne andmekvaliteedi haldus. Algoritmid töötavad andmetega ja kui andmed on vigased või algoritm ise pole piisavalt täpne, tulevad ka otsused valed. Ja neid, kes saaks aru, kust probleem tuleneb, on paraku väga vähe.

Andmetel ja tehisintellektil on tuleviku riigivalitsemises kindlasti oluline roll, kuid selle edukaks rakendamiseks on veel palju õppida ja tööd teha. Tehnoloogiasektori ärihuvi on igati arusaadav ja majandusele kasulik, kuid riigi roll on ka muude huvide eest seista.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.