Anna, te olite 17-aastane, kui teiega juhtus üks õudne lugu.

Juhtus see, et mind vägistati ja tegelikult kohe sellele järgnevalt ka ahistati seksuaalselt. Ma olin 17, ma hääletasin. Olin lugenud palju hipikirjandust ja mulle tundus see selline lahe asi – hääletada, reisida, kohtuda inimestega. Hääletasin ja näed, praegu ma juba põhjendan seda, miks ma hääletasin. Ma juba põhjendan seda…

Nagu te oleksite süüdi...

Nagu ma oleksin süüdi jah. Tegelikult see ei olegi oluline, et hääletasin. Ühesõnaga, mind võttis peale üks vanamees, kes tundus hästi sõbralik, aga kokkuvõttes ta keeras auto metsa, viis oma talu juurde, kus ta ütles, et võtab bensiini. Ma olin selleks ajaks juba täiesti hirmunud, tardunud – sain aru, et midagi on väga halvasti. Ta laskis koerad auto ümber, lõrisevad koerad. Mul ei olnud kuhugi minna, ma ei osanud autot juhtida. Ja siis ta tuli noaga ja vägistas mind.

Mida te tundsite tollel hetkel, kui see kõik toimus? Kuidas edasi anda, mida tunneb tegelikult üks vägistamisohver?

Sel hetkel ma mõtlesingi ainult sellest, kuidas ma ellu jääksin. Ma mõtlesin, et seal on nuga ja mida ta selle noaga saab teha. Ta saab mind lõikuda, ta saab mind ära tappa. Mida ma teen? Ma olen noor tüdruk. Ma ei tea selle mehe kohta. Kui ma hakkan talle vastu, siis ta lihtsalt tapab mu ära. Ja sa mõtledki sellel hetkel ainult selle peale, kuidas ma siit eluga pääseksin, mitte, ma ei tea, süütuse peale… Ma olin siis süütu ka veel. See oli mu esimene seksuaalkogemus.

Ma ei hakanud karjuma, ma ütlesin lihtsalt, et ma ei taha. Palun, ei. Ja seda ta muidugi ei kuulanud. Siis ma lihtsalt olin nagu..., toimubki selline nagu tardumine, lihtsalt kangestud.

Mis edasi sai?

Edasi sai niimoodi, et see vanamees veel ütles, et pole hullu, see ei ole õige koht, kus sellist vanainimeste asja teha, lähme õige tuppa, äkki lähme tarre. Sa oled nagu..., justkui ei ole kohal või nagu tardunud või oled täiesti apaatne. Ei, ei, nagu ei midagi, nagu ei... Ei, ma tahan lihtsalt koju, midagi sellist.

Igal juhul ta otsustas mind ellu jätta ja viis mind teeserva, kuhugi eemale. Jättis mind sinna, tahtis veel suudelda, ütles, et äkki saame kokku, mis oli nagu... Siis ma tõukasin ta eemale ja siis ma sain eemale minna.

Ja siis ma olin seal teeservas, täiesti värisesin. Siis on selline šokireaktsioon, see tuleb hiljem. Et terve keha niimoodi väriseb. Siis tuli uus auto, autod sõitsid, üks mingi auto peatus ja nad märkasid, et ma olen seal tee servas. Neid oli kaks meest peal.

Nad said aru, et midagi on juhtunud ja küsisid, mis on juhtunud ja ma ütlesin, et mind vägistati praegu. Nad ütlesid, et see oli väga halvasti, et siis sul on vaja konjakit. Siis nad viisid mind mingi maja juurde, andsid seal mingit alkoholi – oli see konjak või oli see midagi muud, mingi kange alkohol –, ja ütlesid, et nad viivad mind koju. Ja üks nendest meestest istus tagaistmele, kus mina istusin. Hakkasime sõitma ja ta hakkas mind käperdama.

Ma lihtsalt mäletan seda tunnet, et ma olengi niimoodi. Mitte midagi ma ei öelnud talle. Ma lihtsalt olin. Suudles, lasin tal kõike teha. Ma olin nagu šokis ja ma mäletan, et kui ma jõudsin koju, siis ma lihtsalt läksin duši alla, vesi voolas ja ma lihtsalt värisesin seal...

Kui ma siis rääkisin seda perele, siis tegelikult nüüd ma saan väga hästi aru, miks mu pere ütles, et pole mõtet politseisse minna, sest sa saad pigem nagu häbimärgi, sa jääd pigem ise süüdi. Sest see on kahjuks see praktika, mida väga paljud ohvrid on läbi elanud.

See oli põhjus politseisse mitte minemiseks, et perekond kartis, et võib-olla see teeb veel rohkem liiga?

Jah,  just nimelt, sest puudus usaldus, et see süsteem saab mind kaitsta.

Aga kuidas kõik see, mis juhtus, kui te olite 17-aastane, mõjutas teid?

Ma hakkasin väga destruktiivselt käituma. Oli selline tunne, et kui nüüd on niimoodi juhtunud, siis nii võibki käituda minuga ja lasin endale ligi väga-väga halbu suhteid, vägivaldseid suhteid. Mul süvenes toitumishäire, hakkasin ennast näljutama. See oli juba varem ka, siis see süvenes – näljutamine, siis oli buliimia, toitumishäired, enesevihkamine, lõikumine. Teed endale nagu meelega haiget. Suitsiidimõtted. Oligi küsimus, kas jääda ellu või mitte.

Mis ajast peale te tundsite, et vajate abi?

See oli kevad. Ma olin varsti saamas 18. See oli värske kogemus. Ma kuidagi lihtsalt tajusin, et minu sees on nii palju valu ja viha.

Ma läksin psühholoogide ja psühhiaatrite juurde. Ma tegelesin seal rohkem oma toitumishäirega ja ma mäletan, et kui ma ühel hetkel ütlesin, et aga ma ei tea, mul on tunne, et see vägistus on väga oluline või et äkki me saaksime kuidagi sellega tegeleda, siis ma mäletan, et see väga lugupeetud spetsialist ütles: "Oota, aga see vägistus juhtus juba mõnda aega tagasi ja tegeleme nüüd selle toitumisega." Ehk siis tegelikult ma ei saanud adekvaatset abi.

Kas ma saan õigesti aru, et osalised, kelle poole te pöördusite, ei mõistnud teie probleemi?

Jah. Ma tundsin, et ma sellest tavasüsteemist ei saanud tegelikult abi ja ma pöördusin siis alternatiivsete teraapiate poole. Sealt ma sain küll abi, aga mitte ükski terapeut ei öelnud mulle näiteks seda, et kui sinuga on juhtunud seksuaalne vägivald, kui sa oled alaealine, siis sul on õigus täiskasvanuks saades veel kümme aastat minna politseisse, et alustada seda menetlust.

Mingid aastad hiljem pärast seda kogemust ma nägin politseisaadet, kus räägiti ühest juhtumist, kus kaks tüdrukut olid ära röövitud, neid oli piinatud ja vägistatud ja hea, et nad eluga pääsesid. Ja ma nägin ka enda vägistajat selles klipis. Vaat siis ma mäletan, et ma karjusin – tekkis selline reaktsioon. Siis muidugi veel lisaks süütunne, et näed, kui ma oleksin äkki ikkagi läinud politseisse, siis võib-olla oleks see inimene kinni võetud.

Seda enam ma ei julgenud kuhugi minna. Siis ma sain aru, et olgu, see kõik on ikkagi minu kehas, see keha mäletab, keha tardub…

Kui te seda praegu räägite, tuleb mul kananahk ihule. Mis te tegite siis, kui seda nägite?

Ma olin täiesti šokis, aga ma ikkagi ei läinud politseisse. Ma ikkagi ei läinud politseisse sel hetkel sellepärast, et inimesed minu ümber – need ei olnud enam pere, vaid ka inimesed ümber – ütlesid, et aga sa ei saa kuidagi tõestada seda, mis sinuga juhtus.

Kui vana te olite, kui saite lõpuks aru, et teie polegi süüdi?

Ma olin üle 30 aasta vana selleks ajaks.

Kui te olete selle kõik läbi elanud, mida te soovitaksite naistele, kes on kunagi, üle 10–20 aasta tagasi või ka alles hiljuti sellist asja kogenud?

Ma soovitan inimestel otsida abi turvalistest, usaldusväärsetest paikadest ja ikkagi minna ja anda sama lugu kasvõi statistika jaoks üles. Et me ei oleks need nähtamatud. Et meie lood ei oleks nähtamatud, et meie kogemused ei oleks nähtamatud.

Ma ei tea, noored tüdrukud või mis iganes vanuses tüdrukud, ja ka poisid: kui sa oled kuskil peol ja sa oled seal kellegi jaoks väljakutsuvas riietuses, tarbid alkoholi ja sinuga juhtub pärast seksuaalne vägivald – sa ei ole süüdi. Sa ei ole mitte kunagi süüdi. Sa oleksid võinud olla seal peol alasti. Sa oleksid võinud olla seal peol täiesti purupurjus. Mitte kellelgi ei ole õigust tulla sulle kallale ja sul on õigus öelda ei, täiesti viimasel minutil, ja seda peab kuulama.

Kui vaadata seda, kuidas praegu vägistamislugusid menetletakse, mis on kõige absurdsem selle asja juures?

Minu jaoks on nii absurdne, et ohver peab esiteks tõestama, et ta on usaldusväärne, et kas ta selles situatsioonis riskis oma eluga ja hakkas vastu. Sa koged traumaatilist kogemust ja siis sa pead lisaks veel riskima sellega, et võib-olla sa jääd vigaseks, võib-olla sind tapetakse, aga vähemalt sa hakkasid vastu. Kas teil on vaja laipasid selleks, et öelda jaa, see oli tõesti vägistus?

Tegelikult ma tahaks seda ka öelda, et minu juhtumis oli mul vastas inimene, kellel oli nuga, aga isegi kui seda nuga poleks olnud, sa ikkagi tardud, sa oled ikkagi surmahirmus.

See on minu jaoks nii kurvastav, absurdne, haiget tegev, et 21. sajandil Eestis me ikka veel arutleme selle üle, kas ohver oli ikka piisavalt usaldusväärne. Oota, milline ta käitumine oli? Eelmisel nädalal ta tegi seda ja toda sellel peol, ta tegelikult flirtis sellel peol, aga ta ise oli selline ahvatlev. Me ikka veel 21. sajandil räägime sellest siin Eestis. Me ei ela kuskil Saudi Araabias!

Kõik see, mida teie olete kogenud, on valus lugu. Kas "Savusanna sõsarad" oleks saanud sündida ilma vägistamiskogemuseta?

Tõenäoliselt mitte. Ikkagi minu enda kogemus ja ka mitte lihtsalt minu enda kogemus, vaid ka tervenemise teekonnal nii paljude teiste naiste kogemuse nägemine oli kindlasti väga oluline tõuge selle jaoks, et luua see film ja luua selline ruum, kus me saame olla kuuldud ja nähtud ja inspireerida. Seda ka ühiskonnas.

Teine vägistamisohver: alguses vägistab vägistaja, siis kohus

Teises videoloos räägib anonüümsena oma loo noor pereema, kellel tekkis kaks aastat tagasi ühel kevadisel õhtul võimalus minna koos sõbrannaga öölokaali end tuulutama. Väikelinna peopaigas oli kohal mees, kelle nime "Impulss" ei avalda, sest kohtuasi on kinnine. Ta on kahes esimeses astmes õigeks mõistetud, kuigi ohvri kehalt leiti jõhkrad vigastused. Tegu on muusikamaailmas tegutseva mehega, kelle loomingut ohver juba varasemast ajast fännas.

Oma suhtumise õiguskaitseorganite tegevusse võttis naine kokku sõnadega: alguses vägistab sind vägistaja, seejärel kohus.