Aeg-ajalt ilmub lehtedes või sotsiaalmeedias nostalgiakirjutisi, mis küsivad: kas piipareid veel mäletate? Mida aeg edasi, seda vähesemad mäletavad. Seetõttu kiire meenutus: piiparid olid väikesed tehnoloogilised vidinad, mille abil said inimesed üksteisele läbi operaatori saata lühisõnumeid, kas telefoninumbri, millele helistada või lühikese tekstiteate. Üks mu sõber töötas "piipari operaatorina" ja jutustas vahel lõbusaid lugusid teadetest, mida inimesed üksteisele läkitavad.

Maailmas hakkasid piiparid ilma tegema 1980. aastatel, meile jõudsid need 1990. aastate paiku ja jäid siis saabuvatele mobiiltelefonidele jalgu. Piiparid vahetati armutult välja ja unustati. Ja ega keegi neist puudust ei tunne, näib, nagu poleks neid olnudki.

Piiparid on mu meelest hea näide kiiresti areneva tehnoloogiaga kaasas käivast aegumispainest. Tehnoloogia aegub niivõrd intensiivselt, et tõenäoliselt mõningaid vaheetappe mõnes tehnoloogilises arengus teavadki vaid asjasse pühendatud, lihtinimene pole midagi märganud.

Sellepärast teevad kõikvõimalikult suuremahulised arendused vahel väga ettevaatlikuks. Praegu on Eestis muu maailma hurraa-meeleolus käimas hoogne rohepööre. Selle visiitkaartideks on olnud elektriautod ja tuuleenergiat tootvad tuulikud.

Elektriautod said oma antireklaami kätte lõppenud karmi talvega. Kuid vaevalt et Eesti talv oli see, mis pani mitmeid mainekaid autotootjaid ja rentijaid üle maailma teatama, et panevad oma elektriautode arendused seisma või tõmbavad nendega tagasi.

Näib, et praegused elektriautod on ühed parajad piiparid – midagi nagu oleks, aga mitte piisavalt. Tegelik uuendus on alles tulemata. Samasugused mõtted mõlkusid peast läbi, kui lugesin uudist hiigeltuulikute labade transportimisest Paldiskist Pärnumaale Sopi-Tootsi tuuleparki, mis kuulu järgi on Baltikumi suurim ja võimsaim tuulepark. Ainuüksi 38 tuuliku vundamendi ehitamiseks on kulunud umbes 4150 koormat betooni.

Kui mõelda kõigile neile kaevandustele, ehitustele, tuulikulabades oma elu kaotanud lindudele jne, siis ei näi see kõik olevat eriti loodussõbralik tegevus. Veelgi enam, kujutlen Eestit Baltikumi võimsaimate tuuleparkide kodumaana ja hakkab õudne.

Ei taha elada maal, kus metsade asemel laiuvad lageraiemaastikud ning merest turritavad välja tuulikud, millest varem või hiljem hakkavad moodustuma düstoopilised mahajäetud tuulikute surnuaiad. Sest ma ei kahtle, et kaugel pole aeg, mil tullakse välja millegi palju efektiivsema, loodussäästliku ja esteetilisemaga kui praegused tuulikumonstrumid. Pole võimatu, et meie entusiastlik kliimaministeerium on aga vahepeal jõudnud Eestist teha ühe paraja piiparriigi.

Sellepärast panen lõpetuseks – ja hoiatuseks –  ühe Mati Undi mõtiskluse:

"Äsja arutati lehes kiipide peatset istutamist inimese peaajju. Tänan väga. Ma ei hakka siin tüütult uuesti üle rääkima, et selle kõige taga pole mitte soov, et "tulevikuinimese elu oleks helgem kui utoopias", vaid lihtsalt kõige labasem uute kunstlike nõudluste loomine, loomulikult ärilistel kaalutlustel ja mitte millegi muu pärast. Vaatame asja lihtinimese poole pealt.

• Kes meist ei teaks lihtsat asja, et mida ülekonstrueeritum on miski tehnoloogia, seda kiiremini ja lõplikumalt ta rikki läheb!
• Kui mu aju enne rikki ei läinud, siis nood kiibid lähevad kindla peale rikki ja keegi ei tule neid hädaolukorras parandama ka, sest on parajasti laupäev ja pühapäev. Asutused on suletud ja liivgi jäisele tänavale puistamata. Istu siis kodus ilma ajuta! Vana, kaasasündinud aju on niikuinii oma töö ammu lõpetanud.
• Üks tähelepanuväärsemaid meie aja vastuolusid on kahe ideoloogilise äärmuse ülielav kooseksisteerimine: tehnoloogiaidiootide äärmuslik optimism ja valeprohvetite äärmuslik pessimism. Mõlemad on väga maniakaalsed.
• Ühte kõrva kostab kiibi- ja comi-meeste rõõmukisa, teise kõrva aga viimsepäeva-pasunate ja muude igasugu sektijuhtide hädaulgumine. Tehnoloogia arengu eskalatsioon on võimendanud ka apokalüptilise mõtlemise eskalatsiooni."

Tõepoolest. Ei tasu veel oma vana, aga toimivat aju välja lülitada.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.