Metsandus aitab kliimamuutustega võidelda, kuid on ka ise nendele vastuvõtlik. Maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse (LULUCF) sektori eesmärkide täitmine poliitiliselt kokku lepitud metoodika alusel on osutunud liikmesriikidele väga suure määramatusega tegevuseks. Metsa kasvatamine võtab aega aastakümneid. Eesti metsanduse ümberkorraldamine vaid kliimaeesmärkidest lähtuvalt jätab tähelepanuta metsade kõik muud funktsioonid.

Üheks oluliseks metsade süsinikusidumise vähenemise põhjuseks tuuakse raied, mis justkui ainupõhjuslikult vähendavad metsade tagavara. Tähelepanu tuleb pöörata ka paljudele teistele asjaoludele, mida praegu kasutatav LULUCF-i metoodika ei arvesta, kuid mille mõju on samuti väga suur.

Metsade iga-aastane kasutus moodustab nii pindalaliselt kui ka tagavaralt hinnanguliselt kaks protsenti. Seega on igal aastal inimese poolt mõjutamata ligikaudu 98 protsenti metsadest. Seal toimuvad ainult looduslikud protsessid. Metsade hooldustööde (raiete, uuenduse jms) mahtude vähendamine lükkaks edasi õigeaegsete hooldustööde tegemist. See halvendaks metsade seisukorda, väheneks nii nende tagavara kui ka aastane tagavara juurdekasv.

LULUCF-i arvestus ei põhine tegelikul metsade süsinikusidumise hinnangul

LULUCF-i arvestus põhineb aastasel süsinikuvaru muutumisel, mitte aga tegelikul metsade süsiniku sidumise hinnangul.

LULUCF-i arvestuses hinnatud süsiniku sidumine on ligikaudu suurusjärgu võrra väiksem, kui Eestis teadusuuringutega hinnatud aastane süsiniku sidumine metsamaa hektari kohta erinevates metsatüüpides.

Pole võimalik, et metsade süsinikutagavara pidevalt suureneb, nagu praegune arvestusmetoodika ette näeb. Seda mitmetel põhjustel.

LULUCF-i heidet mõjutab metsade olem. Intensiivne süsiniku sidumine toimub peamiselt noortes ja keskealistes metsades, kus puude juurdekasv on suur. Küpsete majandusmetsade õigeaegne uuendamine tagab pikaajaliselt süsiniku sidumise seisukohalt soodsama metsade vanuselise struktuuri.

Metsamaa süsinikusidumise puhul mängivad olulist rolli metsade vanuseline jaotus ja metsade jätkuv vananemine. Meil on suur küpsete ja valmivate metsade osakaal, statistilise metsainventuuri (SMI) andmetel ligi 40 protsenti.

LULUCF-i uuringus (Valgepea jt 2021) on järeldatud, et juhul, kui vähendada tegevusi (raiet) metsamaal, siis suureneb küpsete majandusmetsade pindala ja osakaal oluliselt. Pikas perspektiivis ei ole see kliimaeesmärkide saavutamisele soodne, kuna metsade süsiniku sidumisvõime väheneb, looduslike häiringute oht suureneb, puittoodetesse seotava süsiniku kogus väheneb. Rääkimata negatiivsest sotsiaalmajanduslikust mõjust.

Eesti metsa pindala on viimase 80 aasta jooksul olnud pidevas kasvutrendis, seda peamiselt kasutusest välja jäänud põllu- ja rohumaade metsastumise või metsastamise tulemusel. See tähendab, et vaba maaressurssi metsade laiendamiseks enam väga palju polegi.

LULUCF-i sektorid on tundlikud kliimamuutuste mõjudele ja lühiajalisematele ilmastiku varieeruvustele. See omakorda tähendab, et metsade ja maa võime siduda kasvuhoonegaase või tekitada heidet, on ajas varieeruv.

Looduslikud häiringud (nt torm, tuli, seenhaigused, putukkahjustused) ja ekstreemsed ilmastikutingimused, nt põuaperioodid, muutuvad üha sagedasemaks. Ka riigimetsad peavad olema valmis üha heitlikumaks ilmastikuks.

Et ennetada metsade muutumist looduslikele häiringutele järjest vastuvõtlikumaks, tuleb neid järjepidevalt majandada. Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) saab majandustegevusest dividende siis, kui nende bilansis on ka edaspidi piisavalt metsi, kus on eesmärgipärane majandustegevus lubatud.

Raadamise suur jalajälg

Väga suurel määral mõjutab süsiniku sidumist metsade raadamine. Sellega muudetakse maakasutuse eesmärki, eemaldatakse puittaimestik ja uut metsa asemele ei kasva. Lisaks metsa kasutusest väljaviimisele hävineb raadamisel ka väljakujunenud metsaelustik.

Kui 2019. aastal oli keskkonnaagentuuri hinnangu alusel Eesti metsamaa pindala 2 333 000 hektarit, siis 2020. aastal 2 325 000 hektarit (vähenemine 8000 ha). Rajatakse riiklikult olulisi taristuobjekte (Rail Baltic, Nursipalu, idapiiri väljaehitamine), kuid raadamisi tehakse ka teistel põhjustel, sh maanteede ehituseks, asulate laienemiseks.

Suur hulk metsamaad on viimasel ajal raadatud ka looduskaitselistel eesmärkidel, näiteks soode ning puisniitude taastamiseks. Eesti on seadnud endale eesmärgiks taastada vähemalt 25 000 hektarit kunagisi soid ja rabasid.

Raadamisel on kasvuhoonegaaside heitkoguste arvestuses pikaajaline negatiivne mõju. Raadatud alad mõjutavad maakasutussektori süsinikuarvestust sidumise asemel heitena määramatu aja. Veelgi enam: kuna eemaldatakse suur hulk maapealset siduvat biomassi, ei lähe raadamisest saadud puit LULUCF-i reeglite kohaselt arvesse ka puittoodetena kui süsiniku talletajatena.

Raadamiste negatiivsete mõjude neutraliseerimiseks on üks võimalik meede metsamaa pindala suurendamine (see on ka LULUCF-i uuringus välja toodud tegevus), millega on võimalik mõjutada süsiniku sidumist ja seotud süsiniku kogust metsamaal. Metsastamiseks sobivate maade pindala Eestis on konservatiivse hinnangu järgi 75 000 – 110 000 hektarit (Valgepea jt 2021).

Vaatamata ulatuslikule niitude ja puisniitude taastamisele ei tohiks välistada teatud puhkudel looduslike rohumaade ja niitude metsastamist. Kehtima peaks põhimõte, et iga raadatud hektari metsa asemele tuleb rajada vähemalt hektar uut metsa. Metsastamiseks sobivad väheväärtuslikud rohu- ja põllumaad, põõsastikud ning karjäärid, mis ei ohusta energia- ja toidujulgeolekut.

Ühiskond vajab (teaduspõhist) metsandust

LULUCF-i puhul on oluline teadvustada otsest seost metsamaa ja puittoodete tootmise (metsanduse) vahel. Kui vähendada tegevusi (raiet) metsamaal, siis ühes sellega vähendatakse ka süsiniku sidumist puittoodetes, mis on olnud stabiilselt sidumise poolel.

Puittoodete puhul tuleks arvestada asendusefekti, mida LULUCF praegu arvesse ei võta. Kasutades puitu, mis on taastuv ja taaskasutatav looduslik materjal, jätame kasutamata osa taastumatuid suure süsinikujäljega loodusvarasid (teras, betoon, plastid, mis tehakse valdavalt naftast).

Metsandus- ja puidusektori tegevuste kärpimisel on vaieldamatud negatiivsed sotsiaalmajanduslikud mõjud. See toob kaasa töökohtade kao, maksulaekumiste vähenemise, lisandväärtuse languse. Väheneb pika kasutuseaga kestvustoodeteks sobivate sortimentide väljatulek (nt puitmajad, ehitusmaterjal, mööbel jne, kus süsinik püsib seotuna aastakümneid või isegi -sadu) ja suureneb küttepuidu osakaal. Vähenevad ka investeeringud metsakasvatusse ja töötlevasse tööstusesse.

Värskelt valminud metsa- ja puidusektori sotsiaalmajandusliku mõju uuring, mis põhineb 2022. aasta majandusaasta aruannetel, toob selgelt välja sektori olulisuse Eesti majanduses (koos kaasnevate ja kaudsete mõjudega). Kogu metsa- ja puidusektoriga seotud lisandväärtuseks hinnatakse 3,6 miljardit eurot ja kogulisandväärtus ühe tihumeetri puidu töötlemisel oli 2022. aastal 314,4 eurot. See on 16 protsenti kogu Eestis loodavast lisandväärtusest. Need ettevõtted maksavad riigile 1,15 miljardit eurot maksutulu.

Väga oluline on ka regionaalne aspekt. Kagu-Eestis loodavast lisandväärtusest on sektoriga seotud 26 protsenti ja Kesk-Eestis koguni 31,8 protsenti. Töökohti on küll aasta jooksul vähemaks jäänud, kuid kaudset ja kaasnevat mõju arvesse võttes panustas sektor 57 444 töökoha loomisesse.

Lõppeks, kui maapiirkondadesse jääb meil elama vähem inimesi, pole see hea ka meie riiklikule julgeolekule.

Metsade kasutamata jätmine võib tuua lühiajalise efekti, kuid pikas vaates tekitab veelgi suurema puudujäägi kliimaeesmärkide täitmisel. LULUCF-i uuringus on välja toodud, et nii süsinikubilansi kui ka sotsiaalmajanduslikust aspektist on suurima mõjuga paberipuidu ekspordi asendamine selle töötlemisega Eestis ja täiendav saematerjali tootmine. Seega tuleb leida võimalus madalakvaliteedilise puidu keemiliseks väärindamiseks Eestis kohapeal.

Metsade süsiniku sidumise võimet, seotud süsiniku kogust ning metsast saadava puidu kvaliteeti ja tulu saab mõjutada nii, et rakendame majandusmetsades täiendavaid metsakasvatuslikke võtteid ja suurendame metsamaa pindala.

Metsakasvatus – just teaduspõhine metsakasvatus – võimaldab suurendada puistute juurdekasvu ja kvaliteeti ning aitab seega kaasa kliimamuutuste leevendamisele. Istutamine kiirendab uue metsapõlvkonna teket lageraie järgselt. Samuti on parendatud seemnest kasvatatud metsataimed kiirema kasvuga, vastupidavamad ning kvaliteetsemad. LULUCF-i uuringus toodud võrdlus näitab, et kultiveeritud puistute hektaritagavara on võrreldes looduslikult uuenenud puistutega keskmiselt 25 protsendi võrra suurem.

LULUCF-i täiendavate meetmete planeerimisel on oluline arvestada pikka perspektiivi, sest mitmete meetmete positiivne mõju nii süsinikubilansile, elurikkusele kui ka sotsiaalmajanduslikele aspektidele avaldub kaugemas tulevikus. Praegused otsused mõjutavad metsade olemit mitte ainult kümne, aga ka 50-70 aasta pärast.

• LULUCF uuring. Valgepea, M., Raudsaar, M., Karu, H., Suursild, E., Pärt, E., Sims, A., Kauer, K., Astover, A., Maasik, M., Vaasa, A., Kaimre, P. 2021. Maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse sektori sidumisvõimekuse analüüs kuni aastani 2050. Keskkonnaagentuur, Eesti Maaülikool. 164 lk. DOI: 10.15159/eds.rep.21.01.
• Metsandussektori sotsiaalmajandusliku mõju uuring, Ernst & Young Baltic AS, 2023 (Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu kodulehekülg)
• Eesti plaanib aastaks 2050 taastada 25 000 hektarit soid | Eesti | ERR