Laura Kikas: ükskord vabaneb ta vanglast niikuinii...

On kuritegu, millele järgneb vanglakaristus, ja siis saabub päev, kui karistus on kantud. Ühiskonna liikmed õigusrikkujaid tagasi ei oota ja on nad kustutanud. Teadus räägib aga vastupidist, põlgamise asemel loob kogukondlikku turvalisust juba pelgalt teretamine, kirjutab Laura Kikas.
Ükskõik kui kohutavad kuriteod on olnud, demokraatlikus riigis saabub vabanemispäev peaaegu kõigil juhtudel. Kas karistus on liiga leebe või karm, igal osapoolel – kannatanul, kurjategijal, lähedastel, ühiskonnal – on sellest oma arusaam. Muidugi on iga tegu, lugu ja inimene erinev.
Fakt, mis ka teaduslikult tõendatud, on see, et kasutegur õigusrikkuja "lihtsalt kinni hoidmisest" on pea olematu ning riigile ja maksumaksjatele on see rahaliselt koormav. Tõsi, ühiskonnas tunneme ennast sellel perioodil turvalisemalt, aga see turvatunne kestab ainult vanglas viibimise aja.
Sügavale teadusesse minemata, võime tuua paralleeli loomade maailmast, kus koera pikalt kinni hoides ei muutu ta kuulekaks, vaid on lahti lastes ohtlik. Küll aga teda treenides ja õpetades, järk-järgult teda reeglitega harjutades, võib temast saada parim kaaslane.
Inimesega on samamoodi, olgu ta laps, õigusrikkuja või ükskõik kes meist, muutuse saavutame ainult iseennast arendades ja harjutades. Nii et üks on selge, inimese lihtsalt võimalikult pikalt vanglas hoidmine temast paremat ja viisakamat kodanikku ei tee ja vabanedes peab ühiskond olema tema suhtes sama tähelepanelik kui enne vanglakaristust.
Ma ei ole kohanud elus ühtegi karistatu lähedast, kes ütleks: "ah, ta on tavaline kriminaal!". Igal inimesel on oma lugu, kuidas ta on sellisesse olukorda jõudnud. Ja nendel lähedastel on õigus.
Kriminoloogid on tegelenud korduvkuritegevuse teemaga palju ja on tõestatud, et iga kurjategijat tuleb hinnata ja tema toimimist tulevikus toetada just tema vajadustest lähtuvalt, analüüsida, miks ta oma teoni jõudis ja mida ta tulevikus teisiti tegema peaks, et ühiskond turvalisem oleks. Karistuse mõtestatud sisustamisel on palju detaile, kuid järkjärguline vabanemine on paljudes uurimustes tõestust leidnud kui retsidiivsust vähendav meede.
Kuritegevusest irdumise teooria
Nii et ühel päeval õigusrikkuja vabaneb vanglast niikuinii. Korduvkuritegevuse tõenäosus on uuringute põhjal kõige kõrgem kaks aastat pärast vanglast vabanemist. Peale seda hakkab risk langema. Miks see nii on?
Kõik, kes on elus proovinud oma toitumist tervislikumaks muuta või sportimisega alustada, teavad, et algus on kõige keerulisem. Kui uued harjumused saavad igapäevaelu osaks, on palju lihtsam neid hoida. Mõnda aega uute harjumustega elades ei kujuta me enam ettegi elu spordi või tervisliku toiduta. Õiguskuuleka eluga on samamoodi.
Teadlased kirjeldavad kuritegevusest irdumise teooriat, mis lihtsustatult on sarnane toodud näitega tervislikust elust. Ka pärast kahe aasta möödumist säilib võimalus, et inimene asub taas kuritegelikule teele, kuid tõenäosus aktsepteeritud ühiskonnaliikmena õiguskuulekalt edasi elada on suurem. Täpselt samamoodi, nagu pärast kahte aastat tervislikumat elu jääb üha väiksemaks tõenäosus, et me pöördume tagasi vanade harjumuste juurde.
Kui võtame aluseks kuritegevusest irdumise teooria, on avavanglal ja tingimisi enne tähtaega vabanemisel võtmetähtsusega roll. Järkjärguline ühiskonda naasmine suurendab võimalust, et inimene saab ühiskonnas hakkama.
Avavanglas karistust kandes toimetab inimene osaliselt tavaühiskonnas ja harjub selle reeglitega, samas on veel palju piiranguid ja vanglateenistus teeb järelevalvet. Kõik tegevused väljaspool vanglat on väga otseses seoses inimese vajadustega, näiteks leida sissetuleku teenimiseks töökoht või tekitada tööharjumus, ajada korda vajalikud dokumendid. Nii muutuvad ühiskonnas aktsepteeritud reeglid üha rohkem ka tema igapäevaelu osaks.
Muuseas, olen kohanud tööandjaid, kes on ütelnud, et avavanglas karistust kandvad töötajad on usaldusväärsemad kui tavakodanikud, sest nad ilmuvad igal hommikul tööle, teevad tööd nagu kokku lepitud ja ei kao palgapäeval ära. Nii et mõnes mõttes võivad kinnipeetavad olla isegi püüdlikumad kui meie.
Avavangla pakub ka tuge ja seda on kuritegevusest irdumiseks väga vaja. Avavangla nügib inimest igapäevaselt, et leida tulevikuks pidepunkte, kuhu pöörduda, kui endal jaks ühiskonna hinnangutega ja teele sattuvate ahvatlustega võitlemiseks raugema kipub.
Suudan vaid aimata, kui suured on ühiskonna poolt kuritegevusest irdumise teele seatavad takistused, alates hinnangutest ja tingimusteta toe puudumisest kuni usaldamatuseni.
2023. aastal kaitses Agne Arumägi Sisekaitseakadeemias magistritöö, milles uuris korduvkuritegevust 2015-2020 aastatel avavanglast ja kinnisest vanglast vabanenute vahel. Selgus, et uute kuritegude sooritamise tõenäosus on madalam kinnipeetavate puhul, kes on pikemalt viibinud avavanglas. Nii et irdumine kuritegevusest võtab aega, nõuab spetsialistide tuge ja harjutamist. Ja kuna põhimõtteliselt vabaneb ühel päeval vanglast iga õigusrikkuja, siis ühiskonnale on igal juhul turvalisem, kui see toimub järk-järgult.
Karistuse kandmise jätkamine oma elukohas kriminaalhooldusametniku järelevalve ja toega on järgmine samm samal teekonnal. On reeglid, kohustused ja tugi, kuid isiklik vastutus on veelgi suurem kui avavanglas.
Kuritegevusest irdumise teooria räägib ka sellest, et õigusrikkuja on samuti inimene ning paremaks inimeseks saamisele ei aita kuidagi kaasa pidev kogukonnapoolne süüdistamine ja varasemate vigade või väära käitumise rõhutamine. Pigem on sellel kõigel vastupidine mõju.
Kogukond ei pea tegusid unustama, kuid juba lihtne teretamine võib teha inimesele ühiskonnareeglitega hakkama saamise lihtsamaks ja seega elukeskkonna teistele turvalisemaks. Jälle, nagu tervislike eluviisidega kohanemisega, et kui sind ümbritsevad inimesed toetavad ja tunnustavad sinu pingutust, on kõik palju lihtsam.
Võimaluse andmine on turvalisem
Kuritegevusest irdumine võtab aega ja harjutamist. Kogukonnale on turvalisem, kui õigusrikkuja läbib selle protsessi vanglateenistuse järelevalve all ja toel, mitte karistuse lõppedes üksinda ja ühiskonna poolt tühistatuna.
Eelnevalt mainitud magistritöö tulemused viitasid ka teisel moel kuritegevusest irdumise teooria tõesusele Eesti kontekstis. Aastatel 2015-2020 kinnisest vanglast vabanenutest 39 protsenti sai kahe aasta jooksul uue karistuse, avavanglast vabanenutest aga 29 protsenti, mis on väga suur vahe.
Nii et kui lähtuda parimast teadmisest, et korduvkuritegevust aitab vähendada sellest irdumine, siis üha rohkem vanglas karistust kandvaid inimesi peaksid ühiskonda tagasi liikuma läbi avavangla ja viimane osa karistusest peaks olema kantud kriminaalhoolduse toe ja järelevalve all.
Eesti statistilised näitajad annavad kinnitust, et järkjärguline toetatud ja järelevalvega vabanemine loob turvalisemat ühiskonda. Kriminaalhoolduse järelevalve all on korduvkuritegevuse näitajad veelgi madalamad kui eelpool mainitud.
Ma julgustan kõiki inimesi olema sallivamad ja andma vanglas viibivatele inimestele võimalus kuritegevusest irdumiseks ja ühiskonnas paremaks toimetulekuks. Igaüks ei pea hakkama õigusrikkuja sõbraks, kuid ka viisakas tervitus või isegi lihtsalt mitte süüdistamine loovad turvalisust. Ükspäev ta vabaneb ju niikuinii.
Toimetaja: Kaupo Meiel