Justiits- ja digiminister Liisa Pakosta avas hiljuti põgusalt võimalikke valikuvariante vanglataristu kasutamisest vähenevate arvude tingimustes. Praegused valikud, mida vabanenud vanglapindadega peale hakata, on pikaajalise mõjuga ning nende hilisem ümberpööramine saab olema kulukas ja aeganõudev.

Eesti unikaalne positsioon

Euroopa nõukogu peab iga-aastast arvestust Euroopa vanglasüsteemide tegevuse üle ning see on tänuväärt andmestik enda võrdlemiseks teistega. Viimases SPACE aruandes toodud andmete kohaselt joonistub välja meie unikaalne olukord Euroopas.

Näiteks saame teada, et ainult neljas Euroopa riigis on toimunud vangide arvu kahanemine rohkem kui viis protsenti aastas. Need riigid on Eesti, Leedu, Iirimaa ja Kreeka. Viimase 20 aasta jooksul (2003–2023) on vangide osakaal rahvastikus langenud enim Ukrainas, sellele järgneb Eesti. 47-st Euroopa nõukogu liikmesriigist on vangide arv on kahanenud 26 riigil, kasvanud 21 riigil.

Euroopa keskmine kinnipeetavate arv 100 000 elaniku kohta on 124, Eesti näitaja on eelviidatud raportis 150. Käesolevaks ajaks on see veelgi muutunud, meil on nüüd 134 kinnipeetavat 100 000 inimeste kohta. Vähenemise trendi jätkumist kinnitab ka vanglasse sisenejate arv 100 000 elaniku kohta, kus me oleme alla Euroopa keskmise (94 inimest 100 000 elaniku kohta, Euroopa keskmine on 167).

Kulu vanglatele on Euroopa võrdluses aga tagasihoidlik ning vanglaametnikke on meil pigem vähe kui palju. Euroopas keskmiselt on 1,6 vangi ühe ametniku kohta. Eesti näitaja on 1,8, mis on üle Euroopa keskmise. Võrdluseks on Norras 0,7 vangi ühe ametniku kohta, Rootsis 0,8 ja Soomes 1,3. Sellele vaatamata oleme me võimelised panustama lisaks igapäevatööle ka siseturvalisuse tagamisse väljaspool vanglaid, mida nimetatud riikides enda ülesandena ei nähta.

Vanglataristu kasutuse alternatiivid

Eestis on kinnistes vanglates ca 3000 kohta kahekohalistes kambrites, nendest 50 protsenti on täidetud. See on olukord, mida me kunagi varem kogenud ei ole. Teaduspõhiselt lähenedes tuleks parimate tulemuste saavutamiseks eelistada ühekohalistele kambritele üleminekut, see on jätkuvalt ka meie pikaaegne eesmärk. Samal ajal on selge, et meie võimalused vanglaid rahastada on piiratud ning tuleb teha kompromisse.

Alternatiivseid valikuid on, võime vanglaid ajutiselt või püsivalt sulgeda, müüa või rentida. Vanglad on ehitatud arvestusega, et neid kasutatakse minimaalselt 30 aastat. Tegelikkuses on meie vanglahooned kasutuskõlblikud pikemagi aja vältel. Meil tuleb silmas pidada, et tegemist on spetsiaalselt vanglaks ehitatud hoonetega, mitte selleks kohandatud taristuga. See seab edasistele valikutele mõningad piirangud.

Riigikontroll viitas eelmisel sügisel, et tuleks kaaluda mõne vanglakompleksi sulgemist. Seda ettepanekut edasi arendades sulgesime alates käesoleva aasta juulist osaliselt Tartu vangla ja olime sunnitud koondama suure osa väärtuslikest siseturvalisuse tagajatest.

Tartu vangla osaline sulgemine siiski ei tähenda, et me seda hoonekompleksi edaspidi ei vaja. Meil on endiselt seal piirkonna süüdimõistetud, ööpäevaringne arestimaja teenus ning 60-kohaline avavangla ning vanglate psühhiaatriaosakond. Lisaks ka 200 töökohta.

Kui minna sulgemise teed, siis tuleb neile tegevustele leida alternatiivne lahendus ja loobuda neist 200-st siseturvalisusesse panustajast. Keeruline väljakutse seisaks sellisel puhul ees ka politsei- ja piirivalveametil, sest neil tuleks meilt tagasi võtta ja uues asukohas taasluua arestimaja teenus Lõuna-Eesti piirkonnas.

Hoonete müük on alati võimalik, aga kas ka mõistlik? Vanu vanglaid on erakätesse liikunud varemgi alates Murru vanglast ja lõpetades Patarei vanglaga. Harvadel juhtudel on nendele hoonetele leitud mõistlikku kasutust, vana Tallinna vangla on müümatagi.

Võimalik, et uuemapoolse taristu puhul on kasutusvõimalusi ja seetõttu huvilisi enam. Kahtlen siiski, et riik väljuks sellest tehingust kasumiga, kuid päeva lõpuks ei ole see küllap ka argument, sest ülalpidamiskulud riigile väheneksid. Oluline on siiski olla veendunud, et tulevikus ei ole tarvis seda tehingut tagasi pöörata.

Peamine murekoht, mis vanglataristu müügi puhul tekib, on riigi enda vajadused erinevate kriiside korral reservpinna olemasoluks. Meie suure võimelünga, et riigil ja omavalitsustel puuduvad vajalikud alternatiivsed kriisipinnad, tõi eluliselt välja sotsiaalministeeriumi kogemus sõjapõgenike majutamisel. Pandi nad ju teatavasti elama laevale miljonite eurode eest. Konfliktide korral ei ole varupinda piisavalt ka erasektoril või siis on selle hind väga kõrge. Ehk loobudes taristust kannatab meie kriisikindlus.

Põgusalt on räägitud sellest, et kas vanglaid võiks vaja minna sõjalise konflikti korral. Erakätesse minemise korral ei ole see võimalus tagatud. See on risk, mida tuleb teadvustada, et mitte hiljem pidada avalikku arutelu, et kuidas meil nüüd sedasi läks.

Üks alternatiiv müügile oleks vanglapindade säilitamine neid rendile andes. Euroopas on selline riikide vaheline kogemus olemas. Norra on näiteks rentinud ajutiselt vanglakohti Hollandilt aastatel 2015–2018. Leping lõppes, kuna Norral lõppes vajadus täiendavate vanglakohtade tarvis. Taani soovib rentida Kosovolt 300-kohalist vanglat Gjilani linnas koos personaliga ja toetab selle protsessi ettevalmistamist rahaliselt.

Sellised lahendused on seega teostatavad. Hind taolise rendi korral sõltub nii kohtade arvust kui ka kokkulepitavatest tingimustest. Senine teadmine ütleb, et lepingud on rendile andjale pigem tulusad ning tööhõivele positiivsed.

Põhjus teiste riikide poole vaatamiseks on lihtne, vanglakaristuste tõusu saab korraldada erinevate poliitiliste valikutega imekiiresti, kuid taristu investeeringud võtavad aega aastaid. Lisaks ei olda ka kindlad, et poliitiline suund ei muutu, ja siis on pikaajalised investeeringud tehtud kergekäeliselt. Teame seda omast käest, meil võttis taristu reformimine aega kolm aastakümmet, viimast Tallinna vanglat ehitasime koguni kümmekond aastat.

Meie vanglate vastu tuntakse aktiivselt huvi. Näiteks on meiega kõnelenud Suurbritannia, sest nende vanglakohtade nappus ja ülerahvastatus nõuab jõulist tähelepanu. Meie võimalustega on tutvumas käinud rootslased, kuna nende võetud suund on lähiaastatel kolmekordistada vanglakohtade arvu. Teame, et ka Soomel on puudu 500 vanglakohta. Ülevaadet meie tegevusest, et kaaluda rendivõimalusi on soovinud teisedki.

Vanglaid rendile andva riigi jaoks on hea võimalus säilitada oma taristut, hoida oma kvalifitseeritud tööjõudu vajalikus valmisolekus. Kas me seda teed peaksime minema, on poliitiline valik, mis tuleb langetada.

Vanglapindade rentimine teistele riikidele ei ole loomulikult probleemivaba tegevus, sest teiste riikide kurjategijate toomine meile eeldab nii praktika muudatusi kui ka avalikkuse toetust. Kindlasti oleks sellisel lahendusel ka omad punased jooned, mille ületamine ei tule kõne alla. Ohtu ei tohi sattuda meie turvatunne, näiteks ei tohiks võõrriigist tulijad Eestisse vabaneda. Kuid seda kaaluma me vähemasti peaksime.

Kokkuvõtteks

Riigina oleme me oma eduka karistuspoliitika reformimise tulemusena teelahkmel ja hea on tõdeda, et valikuvariante on mitmeid. Kõikidel valikutel on pikk mõju, millega tuleb arvestada.

Me vajame selget poliitilist kokkulepet selles osas, milline saab olema tuleviku kriminaalpoliitika ja kui palju vange me peame mõistlikuks ülal pidada. Teiste Euroopa riikide kogemus on täis hoiatavaid näiteid sellest, et poliitiliste valikute muutumisel võib tekkida kiire vajadus vanglataristusse investeerimiseks.

Vanglate sulgemist tagasi pöörata on samuti kallis ja ajamahukas. Loomulikult, ka kuritegevuse kasvu korral saab vanglakohti vähendada. See eeldab selget poliitilist valmidust selgitada laiemale avalikkusele alternatiivkaristuste ehk avatud ühiskonnas karistuse kandmise positiivset mõju ja laiaulatuslikku eelistamist.

Ebamäärane olukord mõjutab otseselt vanglateenistuse tööd. Vanglaametnikud, kes on eriettevalmistusega ning motiveeritud sisejulgeolekusse panustajad, on kahevahel: kas nende karjäär saab jätkuda või tuleb otsida uusi väljakutseid. Selline ärevus kandub paratamatult üle meie igapäevapraktikasse.

Asjatundjate puudus viib kiirelt alla ka õigusrikkujatega tegelemise kvaliteedi ja selle läbi kannatab pikas plaanis meie kõigi turvalisus ning suureneb õiguskaitse valdkonna töökoormus. Ja see võib, kuigi ei pruugi, tulevikus tähendada suuremat vajadust vanglapinna järele, mida meil siis sõltuvalt praegustest otsustes kas on või ei ole võtta.