Ühiskonnas on teemasid, millest rääkimine pole justkui sobilik. Näiteks ei olnud kombeks Euroopa Liidus rääkida kaitsetööstusest. Seda peeti millekski räpaseks, mis tuleks silme alt ära, vaiba alla pühkida, umbes samamoodi, nagu see oleks pornotööstus. Selle valehäbi tulemus on masendav.

Tööstuse kidumise üks põhjus on seegi, et pangad ei finantseerinud seda sektorit aastakümneid. Isegi Eesti alles tärkaval kaitsetööstusel on olnud pea võimatu saada pankadelt ettevõtluseks krediiti. Nii on sündinud väike ja riigiti killustatud Euroopa kaitsetööstus, mis on pea täielikult sõltunud konkreetse asukohariigi tellimustest.

On selge, et kui me kaitse ja julgeolekuga seotud teemadest ausalt ei räägi, siis kannatab meie turvalisus ja majandus.

Vanglate roll sõjas

Hiljuti oli kahjuks näha Eestis fuih-suhtumist vanglate teemas. Tõstatati küsimusi, kuidas on vanglad seotud julgeoleku või siseturvalisusega. Ukraina vanglate aseministri Olena Võsotskaga kohtusin samal ajal, kui teema tõstatus. Võsotska kirjeldused Ukrainas tegelikult toimuvast näitlikustasid hästi seda, kuidas iga väljaõppinud relvakandjast riigiteenistuja on ohuolukordades kulda väärt ja tegelikult asendamatu.

Sõjalise konflikti esimestest hetkedest alates tuleb tegeleda inimväärikalt sõjavangidega. Kasvõi selleks, et oleks, keda vastaspoolelt võetud sõjavangide vastu vahetada. Me peame igapäevaselt tegelema Eestis sõjaohu edasilükkamisega, aga ka selleks kõige paremal moel valmistumisega. Kahjuks käib ettevalmistuste hulka ka võimekus hukkunuid tuvastada, sõjakuritegusid dokumenteerida või tegeleda sõjavangidega.

Vangile ei meeldi trellid

Eelneva väga tõsise teema taustal on mulle igati arusaadav, et mitmele inimesele tegi nalja juba sel kevadel välja kuulutatud hange uurida Eestis kinni peetud vangide arvamust taas ühiskonda naasmiseks vajalike oskuste kohta. Seda Euroopa Liidu raha eest tehtav uuringut alustati küll enne mind, kuid oleksin selle ka ise ministrina heaks kiitnud.

Meie eesmärk Eestis ei ole mitte midagi vähemat kui vangide ümberkasvatamine õiguskuulekale teele. Täpselt samamoodi, nagu lapsi kasvatades on mõistlik aeg-ajalt nende käest küsida, kas laste arvates on laste kasvatamine mõjus või aitaks lapsi mingi muu lähenemine paremini, on seda arukas teha ka täiskasvanutega. Seda olukorras, kus riigi raha kasutamist tuleb koomale tõmmata, on tõesti mõistlik alles jätta vaid need teenused, millest on kõige rohkem kasu.

Selle väljaselgitamiseks on omakorda mõistlik kaasata teadlased, kes oskavad kinnipeetavatelt nii targalt küsida kui vaja. Ja selgeks on vaja saada see, kuidas riigi raha senisest efektiivsemalt kasutada. Ärgem unustagem, et iga kinnipeetav on kellegi poeg või tütar, lapselaps, sageli ka kellegi ema või isa, elukaaslane või abikaasa. Nemadki on huvitatud, et kinnipeetav võimalikult õiguskuulekalt ühiskonnas jätkaks.

Turvatunne peab kasvama

Kuigi vanglate küsimuse peale kiputakse kergesti "fuih" ütlema, ei tohi lahendustes teha hinnaalandusi. Ma ei kärbi meie turvalisuse eest seisvate relvavendade arvelt. Mina ei kärbi inimeste julgeoleku ja turvatunde arvelt. Mina ei kärbi meid kaitsva relvastuse arvelt ja ma ei kärbi sealt, kus tulemuseks oleks turvalisuse vähenemine. See on tegelikult terve praeguse koalitsiooni eesmärk.

Eesti riigi kordategemiseks tuleb rahapuuduse tõttu leida õiglased lahendused. Need lahendused on peidus dubleerivate tegevuste kaotamises, riigi kinnisvara ökonoomsemas kasutamises, pööraste remontide vähendamises või teenuste kokkutoomises nii, et kodaniku jaoks midagi oluliselt halvemaks ei muutu. Aga neid inimesi, kes on valmis relv käes meie turvatunde eest seisma, neid ma ei kärbi. Ja nende relvastust ei kärbi me ka.