Viimasel ajal on rohkem kuulda vajadusest minna üle eestikeelsele haridusele ja kõlab ka kriitikat, et erineva emakeelega laste ühte klassi panemine kahjustab eestikeelsete laste huve.

Lühemas plaanis on see küllap tõesti väljakutse, kuid pikemas plaanis ei ole meil tegelikult valikut. Kui me nüüdki seda pingutust riigikeelsele haridusele üleminekuks ära ei tee, siis korjame tulevikus Eesti ühiskonda integreerumata inimesed sotsiaalsüsteemi või isegi vanglatesse. Korra oleme seda juba teinud. Ja see on mitmes mõttes kulukas.

Eesti keele mittevaldamine on sotsiaalprobleemide allikas

Küllap ei ole saladus, et okupatsiooni pärandina saime ka kaasajastamata nõukogude vanglasüsteemi. Samuti on üldteada seegi, et tegemist oli läbivalt venekeelse keskkonnaga. Vanglasüsteemi reformide keskseks küsimuseks on olnud Eesti riigivõimu järjekindel kehtestamine. Nüüd valdavad kõik vanglateenistujad riigikeelt kõrgtasemel, kinnipeetavad suhtlevad riigiga riigikeeles ning subkultuur ei voha. Kuid väljakutsed on endiselt olemas.

Eesti vanglates on olnud taasiseseisvumise järgselt suur vene keelt kõnelevate inimeste populatsioon. See on jätkuvalt nii. Eesti kõrge vangide arvu põhjus ja selle viimase aja kiire kahanemise võti peitub just selles.

Otsides vastust küsimusele, et miks meil on vanglates sedavõrd palju venekeelseid inimesi ei pea me kaugele minema. Tegemist on okupatsiooniajal sisserännanute järeltulijatega ning nende integreerumise probleemide ühe väljendusega. Sellise väite esitamiseks ei pea tegema suurt teadustööd, piisab kui võrrelda mõningaid avalikke andmeid.

2024. aasta alguses oli eestlasi vanglates 45 protsenti, venelasi samuti 45 protsenti ja muid rahvuseid ca kümme protsenti. Seda on enam kui meie teisest rahvusest elanike osakaal rahvastikus tervikuna.

Kui vaadata kinnipeetavate jaotust nende elukohajärgsete omavalitsuste lõikes, siis esikohal on Harjumaalt pärit inimesed ja teisel kohal Ida-Virumaa elanikud. Selline jaotus on ka loogiline, sest rahvastiku hulk on nendes maakondades kõrgeim. Ka vene rahvusest elanikkond on koondunud valdavalt just nendesse maakondadesse.

Eelnevast ei tasu valesti aru saada, et meil on vanglates rohkesti teise riigi kodanikke, kes võiks oma koduriiki ära minna. 66,5 protsenti vangidest on Eesti kodanikud ning 23 protsenti määratlemata kodakondsusega inimesed. 195 inimest ehk pisut enam kui kümnendik on mõne teise riigi kodanikud, sh üle poole neist Venemaalt. Ehk siis mõnda teise riiki saaks teoreetiliselt saata väikese osa.

Me teame ka väga hästi, et suurem osa määratlemata kodakondsusega inimesi on alalised Eesti elanikud ja meie riigiga püsivalt seotud. Seega on vanglates enamjaolt püsivalt Eestimaa pinnal alaliselt elavad inimesed. Väljakutse on meie oma.

Keskmine kinnipeetav on aina vanem. Praegu on vanglas oma karistust kandva inimese keskmiseks vanuseks 41,4 eluaastat. Suuri erinevuse venelaste ja eestlaste vahel siin ei ole. Kuid määratlemata kodakondsusega inimeste keskmine vanus on kõrgem kui Eesti kodanikel: 44 vs 40 eluaastat. Seega võib arutleda juba selle üle, et kas see kinnitab, et viletsamalt Eesti ühiskonda sulandunud inimesed on pikemalt meie vaateväljas? Paistab, et pigem jah.

Statistikaamet avaldab andmeid meie rahvastiku koosseisu kohta inimeste põlis- ja välispäritolu järgi. 2024. aasta andmetest on näha, et suurim välispäritolu inimeste osakaal on 30–74 aastaste elanike hulgas. See korreleerub suures plaanis vanglapopulatsiooni näitajatega. Siinjuures tuleb tähele panna, et kinnipeetavate hulgas on muukeelne elanikkond suuremal määral esindatud kui rahvastikus tervikuna.

Vanglate vaatest on siin ka hea uudis: varasemad põlvkonnad vananevad tasapisi ka karistussüsteemist välja. Seda toetab keskmise vanuse pidev kasv ning teadmine, et sisserännanute järeltulijate osakaal on meie nooremate elanike seas väiksem. Vanus on teadupärast ka parim korduvkuritegevuse ennetaja. Kuid see ei tähenda, et integratsioonimured on lahendatud.

Eesti keele oskus on eeldus sidusaks ühiskonnaks

Eestlased määratlevad ennast suures osas läbi keele. Oskad eesti keelt, siis oled kergemini omaks võetud. Kuid mitte ainult. Me teame erinevatest avaldatud uuringutest ja analüüsidest, et üks meie tööjõuturul konkurentsivõime oluline faktor on riigikeele oskus.

Riigikeele mittevaldamine pärsib nii karjäärivõimalusi kui ka kõrgema töötasu teenimist. Samuti ei võimalda puudulik keeleoskus omandada ka head ja kvaliteetset haridust, mis omakorda on vajalik, et olla edukas ja toimetulev kodanik. Vilets elu viib hoopis kriitilisemate probleemideni.

Sisejulgeoleku valdkonna eksperdid mõistavad hästi, et radikaliseerumine ei ole mitte niivõrd globaalne, vaid vägagi lokaalsete juurtega nähtus. Kui selles ühiskonnas, kus elatakse, ei tunta ennast väärtustatuna ning mingile ühiskonna grupile ei avane kõik need võimalused, mis põliselanikele, siis hakkavad inimesed sellele ühiskonnakorraldusele vastanduma.

Tulemuseks on konfliktid, sotsiaalprobleemid ja turvatunde vähenemine. Mõningatel juhtudel ka radikaliseerumine. Seega on küsimus laiem. Tulevikku vaadates peame arvestama, et uute sisserännanute mitteintegreerumine saab olema sama valus probleem, kui praegu näeme venekeelse elanikkonna pealt.

Lisaks meie enda kogemusele toetab seda uus hoiatav näide. Nimelt paistab, et Rootsi on meie jaoks kõige silmnähtavamalt jõudnud sinna, kus meie olime 1990. aastatel. Sisserännanute suure hulga ja nende mitteintegreerumise tulemusena tekkinud kuritegevuse lainest ning probleemidest loeme igapäevaselt uudistest.

Selle üks tulemus on ka rootslaste kava karmistada kriminaalpoliitikat ning ehitada juurde vanglaid, suurendades vanglakohtade arvu kuni kolm korda. Riigist, mis on maailmas olnud aastakümneid eesrinnas madalaima kinnipeetavate arvuga elanikkonna kohta ja teistele eeskujuks, on seda raske uskuda, aga see on reaalsus.

Vanglates teame hästi, kuidas meieni jõutakse. Palju asju läheb inimestel valesti ja palju vajalikku tuge jääb saamata. Kõrvaldamaks eelneva elu puudujääke oleme pidanud õpetama eraldi ka riigikeelt. Aastatel 2022–2023 osales riigikeele kursustel vanglates 869 inimest. Käesoleval aastal on kursustel osalemas 287 inimest.

Riigikeele õppe laiapõhjalisem programm algas vanglates juba aastal 2007. Käivitajaks oli teadmine, et riigikeele mittevaldamine on edasisel taasühiskonnastamisel takistus ning tõdemus, et vanglas ja väljaspool tegutsevad koolid ei suuda vaatamata seaduses sätestatule nõutaval tasemel riigikeelt õpetada. Kui käed jäävad teiste mõjutamisel lühikeseks, siis tuleb proovida ise teha, oli toonane vanglateenistuse otsus.

Meie tegematajätmised karistavad meie lapsi

Probleem, mida tuleb kangelaslikult lahendada, on meie enda tehtud varasemate otsuste ja vähese nõudlikkuse tulemus. Riigikeelsele õppele üleminekuga viivitamine on üks sellistest. Meie ühiskonna areng ja ka turvalisus sõltub sellest, et kui sidus see on. Eestlaste jaoks on olulisel kohal keel. Ilma seda korralikult omandamata sidusust ei teki.

Nüüd on meil valik: kas õpime oma tegemata jätmistest ja võtame selge suuna sinna, et vähemalt kõik tulevikus meie riiki rändajad saabuvad edaspidi eestikeelsesse ruumi, kus on olemas nii nõudlikkus kui ka tugi, või siis ootame järgmiste sisserännanute järeltulijate sotsiaalprobleemide eskaleerumist. Mis tähendab paratamatult ka rohkem tööd vanglateenistusele. Ja sealt läheb lumepall veerema.

Me peame loomulikult ka endale otsa vaatama ja küsima, kas me oleme igapäevaselt ka piisavalt nõudlikud ja toetavad meie kultuuriruumi sulandumiseks. Loodan, et nii eesti- kui ka venekeelne elanikkond võtab lõpuks meie ühist tulevikku sama tõsiselt ja teeb koostööd. Senisest enam nõudlikkust ja otsustusjulgust on hädasti tarvis. Muidu maksavad kallist hinda meie lapsed.