Mirko Ojakivi intervjueeris Vikerraadio saates "Uudis+" riigikogu maaelukomisjoni esimees Urmas Kruuset (RE) seoses metsanduses ja maakasutuses tekkiva kasvuhoonegaaside puudujäägiga, mis võib riigile 2027. aastal minna maksma kuni 750 miljonit eurot.

Ma alustaks sõnumitest maainimestele, metsaomanikele – kas neid võib oodata ees järsk poliitikamuutus, kus mõneks ajaks pannakse näiteks süsinikuheitmetega seotud tegevused kas pausile, et me suudaks kohustusi täita, või mingil muul kujul ootaks neid ees mingisugused piirangud?

Ma arvan seda, et järsku muudatust ei ole võimalik teha ja see ei ole ka tegelikult mõistlik. Mida ma siin selles silmas pean – tavaliselt kui me nendel teemadel räägime, siis üks teema on seotud põllumajandusliku maakasutusega ehk põllumajandusega ja teine võimaliku metsaraiega, siis tegelikult metsaraie järsk vähendamine ei tule ju tegelikult kõne alla.

Ja nii palju, kui ma olen saanud ka tänasest kliimaministrist Kristen Michalist (RE) aru, siis tegelikult ka kliimaseadus püüab tegelikult väga pikaks ette prognoosida võimalikku raiemahtu, mis peaks andma nii ettevõtlusele kui inimestele teatud kindluse. Ta ise vist on nimetanud seda selliseks õrnaks vähenemiseks languse mõttes.

Järske muudatusi nendes valdkondades kindlasti teha ei saa. On üks väga lihtne põhjus – me peame arvestama ka tegelikult sotsiaalmajanduslike faktoritega ja see on kindlasti üks põhjus.

Aga mida me saame teha igapäevaselt nii eraisikuna, ettevõtjana, riigina on see, et me oma keskkonnajälge sõna otseses mõttes igapäevaselt oma tegevustega vähendame, analüüsime, monitoorime, ja see tegelikult tähendab seda, et meil tulevikus oleks ka neid võimalikke kliimaprobleeme vähem.

Kui suure üllatusena teile tuleb, et lähiaastail esimese hindamise perioodi järel Eesti ei suuda neid võetud kohustusi täita ja meid ähvardab märkimisväärne kohustus osta CO2 kvooti. Seda rahalises mahus, mis ületab suurusjärgu 100 miljonit eurot, mis on märkimisväärselt suur raha arvestades seda, kui keerulises olukorras on Eesti riigi rahanduse olukord. Kui teie täna seda artiklit või neid artikleid lugesite, kas teile pakkus see üllatust, või tegelikult see oli lihtsalt aja küsimus, mil me sellest teada saame?

Tegelikult seda võib öelda kahte pidi, et oli üllatus ja ei olnud üllatus. Ja mida ma siin silmas pean, on tegelikult mõned olulised aspektid.

Et meie teadmistepagas iga päevaga tegelikult nagu kasvab ja see puudutab ka meie teadmist nii arvestuses kui ka teatud meetodites, millega me oleme suutelised siis neid jalajälgi ja kasvuhoonegaase vähendama.

Me olime ju tükk aega tegelikult ka selles sektoris siis emissioone sõna otseses mõttes siduvad. Aga viimastel aastatel on tekkinud see, et me oleme tegelikult hoopis seal nagu selles mõttes üle pingutanud.

Aga tõsi on see, et puhta faktiliselt, et selleks, et anda täpne ja adekvaatne hinnang, on meil ikkagi ära oodata vaja need täpsustused, mis minu teada peaksid saabuma meile sellel suvel. Ja siis saab täpsemalt öelda, mis need võimalikud kogused siis on, millega me peame arvestama pluss või miinuspoole peal.

LULUCF-i sektoris ehk maa ja metsakasutuse sektoris võtsime kohustusi 2023. aastal, isegi üks aasta varasemalt. Mulle meenub, et teie täitsite sel ajal, kui olid otsustavad LULUCF-i läbirääkimised, kui tehti Euroopas kokkuleppeid, keskkonnaministri ülesandeid. See oli aeg, mil Kaja Kallas keskerakonnaministrid palus vabastada ja maaeluministriportfelli kõrval saite ka selle ebatänuväärse keskkonnaministri rolli endale.

Mulle meenub, et soovisite selgelt, et Eesti saaks perioodil 2026–2030 kasutada piisavas koguses lisakompensatsiooni ning lisaks erinevaid paindlikkusmeetmeid. Et Eestis ei tekiks just nimelt seda olukorda, mida me oleme siin kirjeldanud, kus me peame siis ostma teistelt riikidelt suures koguses CO2 kvooti või siis kandma sotsiaalmajanduslike kahjusid.

Kuidas teile meenub, et kas meil ei õnnestunud seda saada või siis tegelikult me ikkagi need erandid saime endale?

Kuigi selle artikli põhiraskuskese on küll 2019. aastal sõlmitud kokkuleppel ehk puudutab vahemikku 2021–2025, siis hiljem õnnestus ka mul olla siis keskkonnaministeeriumis kohusetäitjana. Ma mäletan väga hästi seda. Selle paari nädalaga, me püüdsime veel kord kokku saada kõigi võimalike otsustajatega, kaasa arvatud eesistujaga, ja mulle tuli nagu üllatusena, et võib-olla eelnevad ministrid ei olnud nii palju neid tahteavaldusi teinud.

Aga see paindlikkus tähendab ka seda, et meil võiks olla mitte sellel perioodil, vaid järgmisel perioodil võimalik kasutada ka teatud siis ülejääke teiste sektorite arvelt. See paindlikkus võiks ulatuda kuni viie miljonini.

Teine on see, et kui ma nüüd õigesti mäletan, ja tõesti selle kiire ajaga ei ole võimalik olnud täpsustada, et me saime ka sellise paindlikkuse, et sellel järgmisel perioodil ei arvestada seda puudujääki iga-aastaselt ehk ei pöörata seda nagu rahalisele täitmisele kohe, vaid tehakse arvestus perioodi lõpus.

Ja seal oli veel teatud riikidel, kes on siis turbarikkad riigid, metsarikkad riigid, on võimalik saada ka teatud fondist vajadusel, kui siis Euroopa Liit tervikuna eesmärgi täidab.

Ma viitasin pigem nagu sellele, et see teadmine ja pingutus, mida ühiskonnad peavad selle nimel tegema, et need kliimaeesmärke täita siis iga päevaga täieneb.

Tõsi on see, et see otsustuse koht, kaasa arvatud ka olemasoleva artikli põhjal, ei ole käesoleva aasta, vaid on aastal 2027. Ja see tegelikult tähendab seda, et siis tuleb arvesse võtta kõiki olulisi aspekte. Aga see ei vähenda meie igapäevast tööd selle nimel, et me nendes sektorites väga palju pingutame.

Kui mõelda ühele aspektile, minu arvates, mis oleks pidanud võib-olla olema teistmoodi, ja me peame seda järgmistel läbi arvestama, et neid kohustusi oleks pidanud saama täita üle sektorite. Mida ma siin silmas pean – antud juhul me räägime teemast, et kui me siis metsanduses nagu üle pingutame, siis me peame seda kohustust samas sektoris täitma. Ehk võimalus peaks olema paindlik olla üle sektorite.

Saan aru, et poliitiliselt oleks mõeldamatu panna pausile suurarendused. Olgu tegemist siis Nursipalu, teiste harjutusväljakutega või siis Rail Balticu arendusega. Et tõenäoliselt see annaks küll efekti, aga midagi pole teha – teatud laadi investeeringud, mis on kavandatud, tuleb ikkagi lõpuni viia, et me ei saa ju panna Rail Balticu ehitamist lihtsalt paariks aastaks pausile.

Kui me tahame Euroopat ühendada läbi Vene rööpalaiuse, siis me võime ju Rail Baltic jätta arendamata, aga seda ei saa endale lihtsalt lubada. Ei julgeoleku mõttes, ei majanduslikus mõttes. Ja see on vajadus kindlasti lõpeb lõpuni viia.

Teine puudutab ka siis metsaraiet, mis ei saa lihtsalt langeda nii järsult, et sellel on väga suured sotsiaalmajanduslikud tagajärjed selle tõttu.

Selline mõistlik lähenemine on oluline ja riigikaitsest rääkides ei tule ju kõne alla ka see, et me ei ole võimelised oma harjutusväljakuid välja ehitama ja siis selle tõttu oma riigikaitset nõrgendame. Ja me peame seda tegema koostöös nii kohalike elanike kui ühiskonnaga tervikuna, et seda mõistetakse ja need võimalikud valud oleks võimalikud väikesed, aga ei ole suuremat valu kui iseseisvuse tagamine.

Teie erakonnakaaslane, kliimaminister Kristen Michal soovitab kaaluda, mis on see tulu, mida me saame metsandusest. Kui me vaatame laiemalt, siis riigi poolel on selleks olemas RMK, kes teenib metsanduse tulu ja ka eraettevõtluse panustada majanduse lisandväärtuse kasvu – need on Michali sõnad.

Kas vähemasti mingi perioodini võib olla tõesti arukas jätkata vanal viisil? Lihtsalt osta neid heitmekaubanduse ühikuid, et majandus seisma ei jääks, et maaelu ei soikuks, sest nagu me ka rääkisime, oleks väga keeruline, kui öelda, et näiteks ühel aastal Eesti metsadest trahvi vältimiseks või kohustuse täitmiseks me lihtsalt ei raiu. See tähendaks tõenäoliselt ikkagi sotsiaalmajanduslikult väga keerulist olukorda.

No kui me mõtleme praegu näiteks metsandussektori peale, eriti Lõuna-Eesti peale, kus objektiivselt metsandussektori osatähtsus on proportsionaalselt võib-olla suurem kui mõnes muus Eesti piirkonnas, ja mõtleme selle peale, et ka Eesti puiduettevõtted on kasutanud ka päris palju Valgevene ja Venemaa importi, siis mina ütleksin, et see oleks ju täiendav topeltlöök kogu sektorile ja selles sektoris töötavatele inimestele.

Selle tõttu ongi mõistlik ka selles kliimaseaduse raamides leppida kokku selline pikk mõistlik periood, kui palju me raiume, palju me juurde istutame, ja mõelda ka selle peale, et meil, meie inimestel Eestimaal on oskus selles sektoris tegutseda, teadmised, tahtmine olemas. Neid ei oleks ju mõtet nagu vaka alla visata selle tõttu, vaid pigem tagada selline mõistlik jätkusuutlik areng, arvestades ka keskkonda.

Nii nagu nii mõnedki inimesed on öelnud, ja mina isiklikult olen samal arvamusel, et loodus ja ettevõtlus ja inimene saavad käia käsikäes. Ainult arusaamised on selgelt muutunud.

Aga mida me ka kliimamuutustega näeme, et kui võib-olla praegu meie diskussioonid väga palju käivad selle ümber, et kuidas see üks-ühele loodusega seotud on, olgu ta siis metsa raiumisega või põlluharimisega või loomakasvatusega, siis laiemalt globaalsemad mõjud tähendavad ju tegelikult seda, et kui me vaatame erinevates riikides kliima mõju, siis olgu ta seotud siis maavärinate või üleujutustega, siis see hakkab meie elu mõjutama ka läbi muude sektorite, kaasa arvatud kindlustussektor. Need igapäevased kulud, mida me oleme sunnitud tasuma lähtuvalt sellest, millist vara me omame ja ka sellele on mõju. Nii et minu arvates seda pilti tuleb selgelt avardada ja meil on kõik oskused Eestis minu arust olemas, et sellega hakkama saada.