CO2 hind on olnud peamine põhjus, miks põlevkivist elektri tootmine on kiirelt vähenenud ning peamine põhjus, miks see koos põlevkiviõli tootmisega ka majanduslikel alustel lõplikult kinni läheb. 2024 aasta alul sada eurot tonnini jõudnud CO2 hind on põhjus, miks elektritootmine Poolas on muutunud väga kalliks ning mille tõttu arendatakse kiirelt nii taastuv- kui tuumaenergiat.

Kliimakriis on suure osa Lääne-Euroopa valijate jaoks pea sama põletav kriis kui meile Venemaa sõda Ukraina vastu. Isegi Saksamaa, Itaalia ja Kreeka konservatiividele, Prantsusmaa, Tšehhi ja Hollandi liberaalidele, vaatamata äärmuslikumate roheliste mõjukuse vähenemisele Euroopa Komisjonile ja tulevasele Euroopa Parlamendi koosseisule.

Praktiliselt võimatu on tagasi pöörata ülemkogu eesmärki ning sellega seotud mehhanisme saavutamaks 2050. aastaks kliimaneutraalsus. Võimalik, et komisjoni nõukogule esitatud 2040. aasta kasvuhoonegaaside heitme 90-protsendilise vähenduse eesmärki kohandatakse vähem ambitsioonikaks, kuid pigem marginaalselt.

Teaduse ja ilmareaalsusega on võimatu vaielda. Globaalsed temperatuurid on kiirel tõusul ning sellel on metsatulekahjude, põudade, üleujutuste, liustike sulamisega iga aasta tajutavad, ohvritega tagajärjed. Demokraatia ei saa miljonite valijate kannatusi jätta arvestamata ja on ebareaalne, et kliimapoliitika kaoks vaatamata majanduslikule valule ära.

Turumajanduses tehakse investeerimisotsuseid peamiselt projektide tasuvuse alusel, kuigi eriti energeetikas ja põllumajanduses omavad suurt rolli ka riigi toetused. Tasuvus lähtub kuludest, konkurentsist ja peamiselt hindadest.

Kui vabalt kaubeldavate toodete, nagu puidu, suhkru, vilja ja puuvilla puhul on võimalik ennustada hindu ja lühiajalisi tsükleid, siis CO2 hind on päris unikaalne, olles korduvalt poliitiliselt kujundatud, ent samal ajal siiski kaubeldav ühik, sellest tuleneva määramatusega.

Seni on CO2 hind Eestis puudutanud vaid üksikuid ettevõtteid, kuid arvestades uute sektorite lisandumist ning kliimakindla majanduse seaduse ehk kliimaseaduse eesmärke, muutub CO2 hind lähiaastail ühiskondlikult sama oluliseks kui igapäevaselt jälgitav nafta või elektri hind ja väärib ERR-i portaalis koos euribori intressimäärade, valuutakursside ja elektrihinnaga kajastamist.

CO2 hind ja uute sektorite lisandumine emissioonikaubandusse teevad lähiaastatel kallimaks fossiilkütusega autosõidu, lendamise, keskkütte ja tööstusliku tootmise. Kõik need tegevusalad peavad konkurentsis püsimiseks vähendama enda CO2-heidet. Lisaks renoveerimis- ja investeerimistoetustele on hind see sunnimehhanism, mis piitsa ja prääniku meetodil peaks CO2 heidet vähendama.

2026. aastast peavad Euroopa CO2 ühikuid ostma ka Hiina, Türgi ja USA tootjad, kes soovivad Euroopa Liitu tarnida metalle, väetisi, tsementi ja elektrit. Mingil määral tõstab see impordi hindu ja parandab Euroopa tootjate konkurentsipositsiooni. Arvestades siiski, et näiteks Hiinaga on Euroopal 291 miljardi euro suurune kaubandusdefitsiit ning Hiina on kiiresti kasvava CO2 heitmega, peaks Euroopa kehtestama süsiniktariifid kõikidele importidele, eriti süsinikintensiivsetele tekstiilile, autodele, PV-paneelidele, importkütustele.

Kui palju CO2 ja sellega seotult süsinikintensiivsete toodete hinnad täpselt tõusevad, on väga raske prognoosida ning parim pädevus on selleks kliimaministeeriumil, mis on osalenud ja osaleb Euroopa valdkondlikus õigusloomes ning kehtestab Eesti-siseselt eesmärke, mida läbi antud hinnamehhanismi püütakse saavutada.

Seetõttu on kliimaministeeriumil nii motivatsioon, vahendid kui ka vastutus pakkuda ühiskonnale ja ettevõtlusele parimat võimalikku CO2 hinna projektsiooni nii lühikeses kui ka keskpikas vaates. Need hinnad motiveerivad rajama CO2 heidet vähendavaid biogaasi tootmisi; transpordis ja kaugküttes kasutama elektrit ehk sisuliselt saavutama kliimaseaduse eesmärke. Kui riik muudab CO2 hinna kui peamise instrumendi nähtavaks ja paremini mõistetavaks, aitab see usutavalt kaasa edukale majanduse ja ühiskonna kohandumisele.

CO2 hind on juba tugevalt mõjutanud Eesti ja Euroopa energeetikat, muutes kalliks ja surudes tootmisest välja põlevkivi- ja kivisöeelektrijaamu. Süsinikintensiivsuselt järgmised on gaasielektrijaamad, mille CO2 heide on ca 400–500kg/MWh kohta. Arvestades 150–200 €/t CO2 hinda juba aastateks 2030–2035, tundub lühiperspektiivne rajada suures mahus maagaasipõletust, mis toodaks üle 200€/MWh maksvat elektrienergiat, eriti kontekstis, et Läti, Leedu ja Soome sulgevad enne 2035. aastat olemasolevaid gaasielektrijaamasid.

Kui tõesti Soome ja Balti piirkonnas juhitavat võimsust palju suletakse, peab riik ilmselt olema sunnitud investeerima kümneid või sadu miljoneid eurosid kütteperioodi varustuskindluse tagamiseks. Kui aga õnnestuks realiseerida väikereaktorite rajamine perioodis 2035–2037, ei oleks tõesti neid gaasielektrijaamu vaja, kui riigi eesmärk on 2040. aastaks tõesti saavutada kliimaneutraalsus energeetikas, nagu on kliimaseaduse põhialustes kirjas.