Metsanduses ja maakasutuses tekkiv kasvuhoonegaaside puudujääk võib riigile 2027. aastal minna maksma kuni 750 miljonit eurot.

Kliimaministeeriumis käivad praegu laiemad arutelud, kuidas ikkagi mõistlikult vähendada kasvuhoonegaaside heidet ja täita neid kliimaeesmärke, mis me oleme endale võtnud. Muu hulgas on meil siduvad eesmärgid ka metsanduses ja maakasutuses ning seda juba perioodil 2021–2025. Kuidas te ise hindate, kuidas meil selle eesmärgi saavutamine läheb?

Kui minna ajaloos tagasi, siis need eesmärgid aastateks 2021–2025 lepiti kokku 2019. aastal. Neid hinnatakse perioodiliselt ja nüüd 2023. aasta vahehinnang võiks tulla ehk suveks. Eelmise aasta hinnang ütleb, et Eesti selles esimeses perioodis ei täida küll neid metsanduse ja maakasutuse määruse ehk LULUCF-i määruse eesmärke. See tähendab seda, et me heidame rohkem kui peaks. See on reaalsus ja eks nüüd tuleb hinnata, et mis see kurss ja trend on. Seda me saame selle aasta suvest või sügisest hinnata ning sealt vaadata edasi, millised on riigi sammud.

Ehk siis riik on juba arvestanud, et eesmärki me ei täida ja nüüd käivad arutelud, et mida veel päästa annab?

See eesmärk, mis on võetud – vähemalt praegu tundub jah, et me heidame rohkem. Praegune prognoos on selline.  Selleks, et seda muuta – kõige kiiremad sammud, mis selles ajaperioodis mõju avaldaks oleks kas raiemahu järsk vähendamine või raadamise lõpetamine.

Raiemahu debatti on ühiskonnas ju palju peetud ja selleks, et midagi nii drakoonilist ette võtta, et seda järsult minna vähendama, seda tuleks arutada, kuskil muus foorumis – näiteks valitsuses või mujal. Täna sellist otsust ei ole. Pigem on võetud hoiak, et raiemahud on õrnalt langevad. Seda me oleme öelnud ju ka pikka aega ette, et sektoril, nagu ka looduskaitsel, oleks kindlus olemas.

Teine on raadamise vähendamine. Raadamise vähendamiseks oleme me astunud juba samme – raadamist maksustatakse. Eestil on aga suured taristuprojektid. Ühed suuremad raadamise mõjutajad on siin näiteks Rail Baltic ja Nursipalu harjutusväljak. Selliste asjade tegemist me pooleli ei jäta.

Üks võimalus on seega jah kaaluda, kas see sotsiaalmajanduslik mõju või majandustulu metsandussektorist kaalub üles need hiljem ostetavad heitkogused. Või kas me peaksime siis jätma pooleli Rail Balticu, mis on transpordi ja julgeoleku jaoks vajalik, või Nursipalu. Neid kumbagi me tegelikult ei plaani pooleli jätta.  See on see seis ja nüüd me siis hindame selle aasta numbrid ära ja selle baasilt saame vaadata, kuhu edasi.

Milline on teie hinnang praegu, milline peaks see raiemaht järgmisel aastal olema? Asekantsler Antti Toomingu sõnul on prognoosi järgi raiemaht järgmisel aastal enam-vähem sama, mis ta on olnud ka varem.

No kui vaadata Eesti ajaloos tagasi, siis on olnud perioode, kus raiemaht on olnud üsna väike, aga on olnud ka perioode, kus ta on olnud kõrgem kui täna. Praegu on raiemaht olnud paar aastat sisuliselt samas suurusjärgus ja pigem vähenevas trendis.

Praegu on käimas aga ka kliimaseaduse debatt ja ma eeldan, et see debatt võiks nüüd kevadel ja suvel jõuda valitsusse, sügisel aga parlamenti. Seal võiks sõnastada, millised on meie eesmärgid laiemalt ja ka järgmiseks perioodiks. Isegi kui meil ei õnnestu täita neid metsanduse- ja maakasutuse kliimaeesmärke selleks perioodiks, siis me töötame, et perioodiks 2026–2030 oleks need eesmärgid meil täidetud ja seda riski, et me peaksime neid heitkoguseid juurde ostma, ei oleks.

Ma saan aru, et riik tegelikult siis juba valmistub selleks, et Eesti peab tõenäoliselt juba 2027. aastal ostma kasvuhoonegaaside heitkoguste ühikuid?

Asjaga kursis olevad inimesed on selleks küll moraalselt valmis. Eks me peame ka riigina läbi arutama, mis see täpselt siis tähendab. Ootaks aga ära 2023. aasta numbrid, mis nüüd tulevad ning siis peame nendele numbritele otsa vaatama.

Ühiskond, aga ka valitsus ja parlament, peab siis kaaluma, kas me vähendame siis järsult raiemahte, lõpetame ära raadamise ehk oluliste objektide ehitamise või hindame metsa majandamisest saadavat tulu nii suureks, et selle baasilt näiteks loome reserve või oleme valmis ostma neid ühikuid juurde, kui selle järele vajadus kerkib. Tänane trend – vaatame tõele näkku, ütleb, et selle tõenäosus on üsna kõrge.

Rail Balticu ja Nursipalu edasi lükkamist ma ei poolda. Iga aasta, mis see edasi lükatakse, tähendab kaitsevõime lünka ja Rail Baltic läheb iga aastaga kallimaks.

Raiemahu puhul on minu sõnum küll, et raiemahu, mis puudutab vähemalt riigimetsa, anname me vähemalt sada aastat ette. RMK suudab seda ja me määratleme seda viieaastaste välpade kaupa. Praegu on ta õrnalt, mitte järsult länguv. See tähendab seda, et majandusest ja majandamisest saadav tulu peab kompenseerima selle, et meil on ehk vaja neid kasvuhoonegaaside ühikuid juurde osta. Suveks, kui me saame 2023. aasta numbrid, vaatame me aga kindlasti üle, et mis see trend ja seis on ning arutame ilmselt seda ka valitsuses.

Keskkonnaagentuuri prognoosi kohaselt on metsanduses tekkiv kasvuhoonegaaside puudujääk nii suur, et kui see rahaks ümber arvutada, siis on kõige optimistlikum hinnang kuskil üle 100 miljoni euro, kõige pessimistlikum hinnang on aga kuskil 750 miljonit eurot. Kas teil on sama teave?

Ma ütleks nii, et ma ei kujuta küll ette, kellel täpselt täna on heitkoguste võimalik ühikuhind teada. See on spekulatsioon. Selle tonni hind võib olla samahästi euro, võib olla ka viis eurot või kümme eurot.

Täna tegelikult sellele täpset rahalist numbrit ei saa panna, aga puudujääk võib olla ühel hetkel reaalsus. See tähendab, et eelarves või mingis muus rahastamisprotsessis tuleb siis leida selleks kate, on see siis kümme miljonit, 50 miljonit või 100 miljonit.

Tuleb hinnata, mis on see tulu, mida me saame metsandusest. Kui me vaatame laiemalt, siis riigi poolel on selleks olemas RMK, kes teenib metsandusest tulu ja ka eraettevõtlus panustab majandusse lisandväärtuse kasvu, loodetavasti üha rohkem. Alternatiiv tõepoolest selle tulevikukohustuse puhul oleks järsk raiemahu langus ja täna me seda otsust ei ole kindlasti teinud.

Kui kaua olete teie olnud kursis, et metsanduse ja maakasutuse sektoris meil niivõrd suur puudujääk tekib?

Ma arvan, et kliimaministeeriumi valdkonnas on ikkagi juba pikemat aega taju olnud, et meil on see probleem. Selle probleemiga on jõudu mööda tegeletud. Aga seda, et see probleem on olnud, ma arvan, et see on teada olnud ka eelnevatel valitsustel.

Võib-olla ei olnud see teada sellel valitsusel, kes 2019. aastal selle kohustuse võttis [toona oli peaminister Jüri Ratas – toim.], aga järgnevad valitsused on olnud sellest teadlikud ja ka ajakirjanduses on seda samamoodi kajastatud. Lõppkokkuvõttes – tuleb kaaluda majanduslikku tulu eeskätt selle hilisema makse vastu. See on tegelikult erinevate valitsuste kaalumise objekt.

Samas riigi eelarvestrateegias, mis kajastab aastaid 2024–2027 see tõenäoline kulu ei kajastu. Miks?

Ma ütlesingi, et me pärast 2023. aasta andmete saamist suvel saame siis seda valitsuses arvestada ja 2027. aastal hakatakse Euroopas tegema alles kokkuvõtteid. Eelarve tehnilist külge tasub küsida eeskätt rahandusministeeriumist, et mis aasta peale nad võiksid seda kulu arvestada, mida me tegelikult täna ju veel ei tea.

Kui hinnang puudujäägi kohta püsima, kas see kajastub ka järgmises riigieelarve strateegias, mis sügisel kokku pannakse? Selleks, et riik saaks juba arvestada, et tõenäoliselt me peame tegema lähiaastatel väga suure väljamineku.

Veel kord, oluline on siin mõista seda, et kellelgi ei ole ju tänasel päeval teadmist, mis selle heitkoguse hind on. See hind on puhas spekulatsioon.

Samas ma küsisin näiteks Soome keskkonnaministeeriumilt – nemad ütlesid, et kõige optimistlikum hinnang on 20 eurot tonni kohta. Ehk siis mingi hinnangu nad andsid – sellest annab juba 100 miljonit eurot miinimumhinnanguna välja arvestada.

Veel kord, tegemist on spekulatsiooniga. Igaüks annab oma hinnangu.

Me võime anda hinnangu ühte ja teistpidi, sõltuvalt, kui suurena me tahame seda numbrit näidata. See võimalus kohustuseks selgub aga suvel, kui me vaatame need numbrid üle ja kui sellest tuleneb kohustus eelarvesse 2027., 2028. või 2029. aastal – loomulikult rahandusministeerium, vastavalt oma metoodikale sellega ka toimetab.

Kas te olete andnud ametnikele ülesande sõlmida ka juba mingeid eellepinguid teiste riikidega või ülesande hakata teiste riikidega arutama, kuidas see tehing võiks mõne aasta pärast välja näha ja kui palju see võiks minna maksma?

Täna on meil vähemalt esialgne ettekujutus, kuidas see turg võiks parimal juhul välja näha, aga mingit täiendavat eellepingute tegemist ei ole. Nagu ma olen nüüd juba vist neli korda öelnud – me ootame ära 2023. aasta numbrid suvel ja pärast seda me oskame hinnata, milline see võimalik puudujääk võiks olla.

Seda võimalikku tuleviku puudujääki ehk võimalikku makset saabki siis hinnata selle vastu, mis majanduses tuleb metsandusest. Metsanduse puhul on siis kaks allikat – üks on raadamise vähendamine ja teine on raiemahu järsk vähendamine, mis annaks nii lühikeses välbas võimaluse sellest tulevikumaksest pääseda.

Lisaks sellele perioodile 2021–2025 on tegelikult Eestil kliimaeesmärgid ka aastaks 2030 – nii metsanduses ka maakasutuses, aga ka näiteks transpordis, põllumajanduses või jäätmemajanduses. Kas meil need kliimaeesmärgid on plaanis saavutada või on ka seal võimalik, et see sotsiaalmajanduslik kulu, näiteks kaotatud töökohad, on liiga suur, et neid eesmärke saavutada?

Ma ütleks pigem nii, et sellele tänasele esialgsele prognoosile metsanduse ja maakasutuse sektoris, aitab kaasa see sama jõupingutuste jagamise määrus (määrus, mis sätestab kliimaeesmärgid transpordis, põllumajanduses, väikeenergeetikas, hoonetes ja jäätmemajanduses). See tähendab, et kui meil on näiteks jäätmete, väikeenergia või transpordi puhul tagatud või saavutatud teatud eesmärgid, siis osa sellest tulevikukohustusest saame me sellega tasaarveldada. See on selline Euroopa matemaatika.

Aga muud sektorid – näiteks tööstuses laiemalt, seal me mitte ainult ei täida seda eesmärki, vaid ületame, sest väga saastavalt energeetikalt me liigume näiteks üle taastuvenergeetikale. Üldjoontes, ma arvan, et me enamikus sektoritest seega saavutame selle eesmärgi. Transpordiga tõenäoliselt on ka mitmeid probleeme, aga ma hindame seda kõike jooksvalt töö käigus.

Praegu on ikkagi siht need eesmärgid saavutada? Üks allikas ütles mulle näiteks juba, et ministeeriumi tippametnikud on talle kuluaarides öelnud, et need "kliimatrahvid" on mõnes mõttes nagu "parkimistrahvid", mida ei peaks üleliia tõsiselt võtma.

Inimestel on ehk omad väljendid, aga mina soovitan küll kõike tõsiselt võtta ja vaadata üle, mis on sotsiaalmajanduslik pool ja mis on võimalik makse tulevikus.

See sama metsandussektor – üks viis on panna metsandussektor suuresti või vähemalt mingis osas kinni ja öelda, et niiviisi hoiad sa tuleviku makse ära. Kui me hindame seal aga ligikaudset lisandväärtust, et üks tihumeeter toob majandusse 250 eurot lisandväärtust, siis me peame arvutama iga tihumeetri pealt, et mis see lisandväärtus siis on. See lisandväärtus on Eesti majanduse vaatest kõrgem, kui see võimalik tulevikumakse.

Eestis on raiemaht umbes 11 miljonit tihumeetrit. See on 2,5–3 miljardit eurot lisandväärtust, mis on oluliselt suurem kui see tulevikumakse. Riigi poolelt ka näiteks RMK teenib metsandusest korraliku raha, mille baasilt on siis võimalik seda makset tulevikus teha või luua mingi reserv.

See on eelarvearvestus, aga majandust ka päris kinni ei saa panna lihtsalt seepärast, et me ei saavuta mingit eesmärki.  Teistes valdkondades, näiteks energeetikas, oleme me aga väga heal kursil ja energeetikud toimetavad väga tublisti.