Esimene marutaudivaktsiini külvamine toimus Eestis 2005. aastal ja seda on tehtud regulaarselt kuni praeguseni. Et vältida haiguse võimalikku levikut Venemaalt, kus on teada marutaudijuhtumeid, külvatakse Eestis Narva jõega piirnevatele aladele vaktsiinipalasid kuni 30-kilomeetrisel ning rohelisel piiril kuni 50-kilomeetrisel alal.

Rebastele ja kährikutele mõeldud vaktsiin on pakitud kalajahust tehtud briketti, mille lõhn meelitab loomad kohale.

"Uuringud on näidanud, et see pala leitakse üles nelja päeva jooksul, hiljemalt neljandal päeval. Kui seal piirkonnas on rebased ja kährikud, siis see pala sealt ka üles korjatakse," kinnitas PTA loomatervise ja -heaolu osakonna spetsialist Ave-Ly Toomvap.

Tegemist on keerulise tööga, mis nõuab rohket piloodi ja vaktsineerija suhtlemist ning suurt tähelepanu.

"See ei ole maastiku imetlemine, vaid see on tõsine töö. Külvaja kogu aeg jälgib maastikku, et ta ei viskaks vaktsiini sinna, kuhu neid ei või visata. Ja tema töö teeb keeruliseks see, et ta istub sundasendis, ega ta ennast väga palju liigutada ei saa. See töö on üsna rutiinne – kaks tundi järjest iga kahe sekundi tagant tuleb visata üks vaktsiinipala," kirjeldas Toomvap.

Vaktsiinipalad on inimesele ohutud ja neid ei külvata linnades ega veekogude läheduses. Kui siiski vaktsiinipala loodusest leitakse, tuleks see jätta puutumatuna sinna, kus see asub.

"Kui see vaktsiinipala on siiski sattunud sellisesse kohta, kus on oht, et lemmikloomad või isegi lapsed selle leiavad, siis tuleks see ära toimetada kas kuskile põõsasse või metsa alla. Kindlasti ei tohiks seda teha paljaste kätega, vaid kasutada kas kilekotti või kummikindaid selleks, et vaktsiinile ei jääks juurde inimese lõhna," selgitas Toomvap.

Vaktsiini külvatakse enam kui 6000 ruutkilomeetri suurusel alal ning sinna pannakse kokku kuni 124 000 vaktsiinipala. Palade külvamine kestab käesoleva nädala lõpuni.