Mis Ukrainas praegu toimub? Reedestel Eesti kaitseministeeriumi pressikonverentsidel on asjatundjad rääkinud, et initsiatiiv on Vene poolel, muidugi seetõttu, et ukrainlastel on laskemoona puudu. Just neljapäeval ütles Ukraina president Volodõmõr Zelenski, et esimest korda täiemahulise sõja algusest pole ükski brigaad teatanud laskemoona puudusest. Samas on venelased rünnanud nüüd Harkivi suunal. Kelle käes praegu initsiatiiv on?

Initsiatiiv on selgelt venelaste käes. Muidugi on ukrainlaste olukord eriti logistika ja laskemoona poolest muutunud paremaks pärast seda, kui esimesed Ameerika saadetised piiri ületasid. Ma ei arva, et see oli Zelenskilt väga tark otsus öelda, et keegi ei kurda laskemoona puuduse üle. Muidugi on laskemoona kättesaadavus parem, aga see ei tähenda, et kõik on perfektne. Jääb mulje, et presidendile söödetakse ainult uudiseid, mida ta tahab kuulda, mitte seda, mida ta peaks kuulma.

Kui vaadata Vene sõjaväge, siis nad on lainete kaupa suurendanud oma sõdurite arvu, eriti värvates vabatahtlikke. Muidugi, kogu nende sõjavägi on suurem, aga ainuüksi Ukrainas on neil üle 420 000 sõduri, ligikaudu 3400 tanki, 5000 erinevaid soomukeid. See ei ole väike vägi. Me peaksime hoidma meeles, et igal armeel – ka lääneriikide armeedel – oleks sellise väe kulutamine väga raske ülesanne. Need on lihtsalt meeletult suured arvud.

Muidugi on ka mure, et Ukraina ei ole saanud oma kaotusi asendada isegi üks ühele. Iga hävitatud tanki või soomuki kohta ei ole nad saanud uut asemele. Nad on kaotanud sõdureid, kellel olid Donbassi sõjast kogemus ja oskused. Neil on vaja uut mobilisatsiooni lainet, seda nad praegu teevadki. See võtab samas aega. Inimestele tuleb anda väljaõpe, nad peavad kokku töötama nende brigaadide või muude üksustega, kuhu neid saadetakse. See kõik on Ukraina sõjaväe jaoks mure, selle lahendamine võtab aega.

Venelased kasutavad võimalust ja ennetavad seda, et ukrainlased ennast koguvad. Venemaa ründab nii tugevalt ja brutaalselt kui võimalik, et Ukraina sõjaväge kulutada. See on väga raske olukord ja kahjuks jääb see raskeks terve suve ja siis näeme sügisel, mis edasi saab.

Ameerika abiga koos saadeti Ukrainale pikamaa rakette ATACMS. Taanlased ja hollandlased lubavad kohe saata hävituslennukeid. Ameerika ATACMS rakettide puhul on juba näha, kuidas ukrainlased kasutavad neid Vene sihtmärkide vastu Krimmis. Kas need hävituslennukid ja raketid võivad tuua muutuse või saadetakse neid ikka liiga vähe?

See ei too initsiatiivi Ukraina poolele. Nende arv on liiga väike. F-16 hävitajate puhul me räägime vaid käputäiest lennukitest. Ukrainal on vaja ligikaudu 80 hävitajat, et võidelda Venemaa lennuvahenditega. See on tohutu riik, rinne on väga-väga pikk. Ukrainal on õhutõrjest puudu mitte ainult linnade kaitsmiseks, vaid ka rinde lähedal. See tähendab, et Vene droonid nagu Orlan saavad otsida sihtmärke, ukrainlaste positsioone ning luurata nende tagala järjel. See on väga suur mure.

Meie läänes saaks Ukrainale anda hävitajaid, aga muus osas meil ei ole lihtsalt seda õhutõrjesüsteemide hulka, et neid anda piisavalt. Lääne sõjaväed on üles ehitatud täiesti teistmoodi. Lääs kasutab õhuvahendite tõrjumiseks lennukeid ja loodab üleolekule õhus. Kahjuks venis vaidlus F-16 hävitajate saatmise üle. Selleks kulus kuus kuud, et ameeriklased nõusse rääkida, et need lennukid Ukrainlastele anda. [i] Nüüd räägime vaid Euroopa F-16 hävitajatest. Kuigi ameeriklastel on nende lennukite tagavara, ei saada nad hävitajaid Ukrainasse. See on väga suur pettumus.

ATACMS raketid on väga efektiivsed. Märkimisväärne on ka see, et me oleme näinud kobarmoonaga lõhkepeadega rakette. Need on väga efektiivsed, sest need ei kasuta GPS-i, et sihtmärke tabada. Õhuväebaaside, helikopterite baaside, Vene õhutõrje ja elektroonilise võitluse seadmete vastu ja muude tähtsate sihtmärkide vastu on need väga efektiivsed. Kuid sellega on kaks aga.

Esiteks tavalise ühe suure lõhkepeaga ATACAMS-i raketid, millega saaks hävitada sildu, raudteetaristut, häirida Vene logistikat või pommitada juhtimispunkreid, kasutavad GPS juhtimist. Tänu selle, et venelased segavad GPS-i väga jõuliselt, ei oleks need raketid väga efektiivsed.

Teiseks, rinde lõunaosas suudavad neid rakette ukrainlased kasutada väga efektiivselt. Lõunas kasutavad Vene lennukid ja helikopterid õhuväebaase Krimmi poolsaarel ja see on muidugi Ukraina territoorium, mida ukrainlased võivad rünnata. Donbassi juures tegutsevad Vene lennukid lendavad samas Doni-äärse Rostovi juurest. Harkivi rindel lendavad lennukid on pärit Belgorodi ja Voroneži lähedalt. Seal ei lubata ukrainlastel neid rakette kasutada. Need lennukid samas viskavad samu liugpomme ja annavad Vene vägedele samamoodi õhutoetust. See on midagi, mille me peame kiiresti ümber mõtlema.

Seda on näha Vene vägede tegevusest, et mida lähemal nad on Venemaa piirile, turvalisele varjupaigale, seda edukamad nad on. Seal on otsene seos ja me peame midagi ette võtma. Iga sõjaväeline sihtmärk Venemaa pinnal on ÜRO harta ja rahvusvahelise sõjaõiguse järgi seaduslik sihtmärk. Keegi ei palunud Venemaal seda sõda alustada. Kui sa alustada agressioonisõjaga, siis sinuni peavad jõudma ka selle tagajärjed. See tähendab, et kaitsev pool tulistab sihtmärke sinu riigi pinnal.

Palju loodetakse F-16 hävitajatele, neile pöörab meedia palju tähelepanu. Samas, kui ma olen rääkinud asjatundjatega, kes päriselt nende lennukitega töötavad, ütlevad nad, et nendega on väga raske lennata piirkonnas, kus on selline õhutõrje ja sellised lennukid, nagu venelastel on. Ukraina hävitajad peavad lendama madalalt, et ohtu vältida. See tähendab, et nende õhk-õhk raketid lendavad läbi tihedama õhu ning nende laskeulatus langeb. Mulle on jäänud mulje, et inimesed arvavad, et Ukraina saab neid hävitajaid kasutada nagu lääs. Kas see on nii? Mida oleks vaja ukrainlastele anda, et nad saaks seda teha? Rohkem lennukeid, erinevat relvastust neile?

Oluline on nii relvastus kui ka lennukite arv. Lääneriikide õhuväed kasutavad ka väga palju muid toetavaid üksusi. Eelhoiatus ja juhtimislennukid suunavad lääne hävitajaid sihtmärgini ja annavad neile täieliku pildi ka üle silmapiiri. Elektrooniline luure ja satelliidid hoiatavad lääne lennukeid, kus võiks olla vaenlase õhutõrje. Seda kõike ukrainlastel ei ole. Nad hakkavad lendama F-16 A ja B mudelitega. Need on muidugi võimsad lennukid, aga läänes on neid kasutatud peamiselt õhuturbemissioonideks ning nendega on maapealseid sihtmärke rünnatud vähe. Nende radar on veel vana ja mehhaaniline, neil on muidugi pardal paremad segajad kui väga vanadel MIG29 [ii] tüüpi lennukitel, kuid lääne hävitajatel on nüüdseks juba paremad segajad.

Ukraina hävitajad peavad lendama Vene lennukite vastu, mis saavad lennata väga kõrgel ja tulistada väga pika, üle 200-kilomeetrise laskeulatusega õhk-õhk rakette. Venelased on Ukraina lennukeid tabanud 260 kilomeetri sügavusel Ukrainas. Ukraina lennukid peavad lendama madalalt, et ennast varjata ning saavad enne sihtmärki alles üles söösta.

Muidugi AMRAAM [iii] rakett, mida ilmselt antakse ukrainlastele koos F-16 hävitajatega, on oma radariotsijaga lase-ja-unusta[iv] rakett. Erinevalt vanast Nõukogude Liidus toodetud rakettist R27 ei pea hävitaja sihtmärki oma radariga pidevalt valgustama. See on suur taktikaline eelis. Ukrainlased saavad hakata lendama kavalamalt, parema võimalusega ellu jääda.

Loodetavast saavad nad ka rohkem laskemoona kui läänel on võimalik anda Nõukogude Liidus toodetud hävitajatele MIG29 ja SU27. Nendele lennukitele on lihtsalt oluliselt raskem läänest laskemoona leida. Nad hakkavad lääne hävitajatega tegema sama, mida nad on seni teinud oma vanade lennukitega, seda ainult efektiivsemalt ja jätkusuutlikumalt. Logistiliselt peaks meil olema lihtsam aidata hoida Ukraina õhuväge võitlusvõimelisena.

Küll ei tähenda lääne hävitajate andmine, et neile saab anda kõik muud, mille abil Ameerika Ühendriikide või Iisraeli õhuvägi suudab täielikult vaenlaste õhuväed minema pühkida, nagu Süürias või Iraagis. See, et ukrainlased hakkavad nüüd lendama F-16 hävitajatega, ei tähenda, et nad teevad sama.

Kui mõelda sellele, kui palju lääs sõjas toetub õhuväele, ei ole kuigi arusaadav, miks ei anta ukrainlastele lääne kõige olulisemaid sõjapidamisvahendeid – lennukeid. See tundub veider. Samas peab arvestama väljaõpet, väeliikide koostööd, mida selline õhusõda nõuab. Me saaks Ukrainale anda lennukid, aga kas me saame anda neile lääne õhuvägede kogemused ja oskused? Kas üldse on võimalik Ukraina õhuväest teha läänelik õhuvägi?

Ma usun, et see võtaks väga kaua aega, aga osalt on see juba juhtunud. Ukrainlased kasutavad juba näiteks tiibrakette Storm Shadow ja SCALP EG[v]. Nad kasutavad ka Prantsuse liugpomme[vi]. Selleks, et Prantsuse pomme saaks ukrainlased kasutada efektiivselt, on prantslased panustanud väga palju Ukraina tulejuhtide väljaõppesse, pilootide väljaõppesse just ka selleks, et neid pomme saaks kasutada maaväe toetuseks. Kui hinnata nende liugpommide edu sihtmärkide hävitamisel, siis nad tabavad palju sagedamini kui näiteks HIMARS-i raketid. See tõestab, et prantslased on põhjalikult läbi mõelnud nende relvade saatmise, sealhulgas andnud ka vajaliku väljaõppe.

Muidugi ei ole Prantsuse lennukipomme palju ja neid kasutatakse vähe. Samas, see ikkagi näitab, et kui relvasaadetised korralikult läbi mõelda, anda vajalik väljaõpe ja valmistada Ukraina õhuvägi ette nende kasutamiseks, on see kõik võimalik.

Rääkides õppimisest ja leidlikkusest lahinguväljal. Näiteks lääne relvastuse kasutamiseks vanade Nõukogude Liidus toodetud hävitajatega on ukrainlased kasutanud väga kodukootud lahendusi. Sisuliselt on lennukikabiinides kasutatud tahvelarvuteid. Näha on ka seda, kuidas ukrainlased keevitavad meredroonidele vanu Vene õhk-õhk rakette või kasutavad FrankenSAM[vii] hüüdnime saanud õhutõrjet. Kuid ka Vene poolel me näeme turtle- ehk kilpkonntanke. Milliseid ad hoc süsteeme mõlemad pooled kasutavad ja millised nendest on tähelepanuväärsed?

Avatud andmete analüütiku joonis Ukraina meredroonist, mis kannab vanu õhk-õhk tüüpi rakette. Vene propaganda on ka jaganud videoid nendest droonidest ning väidetavalt ühe hävitanud.

***UPDATE***
Here-> https://t.co/mKwQP8lkB7#Ukraine deploys 'FrankenSAM' air defenses on maritime drones (USVs). The first known example was neutralized

If however they prove effective against helicopters, then they could force #Russia to rethink its defenses. #OSINT pic.twitter.com/JztSBWSxVT

— H I Sutton (@CovertShores) May 6, 2024

Ukraina õhuväe video, kust on näha hävitaja kabiini lisatud tavaline tahvelarvuti.

Ukrainian Air Force Su-27 Flanker Wild Weasel operations, seen here conducting multiple low level standoff strikes against Russian radars with US-supplied AGM-88 HARMs. pic.twitter.com/7CosjXFNkO

— OSINTtechnical (@Osinttechnical) April 21, 2024

Vene propagandakanalitest pärit pildid kilpkonn tankist

Russian T-80U tank, now a turtle tank. pic.twitter.com/sbeLwPYNpJ

— Clash Report (@clashreport) May 13, 2024

Ma arvan, et nii-nimetatud kilpkonn-tankid on tähelepanuväärne areng. Mitte selle kilpkonnasarnase soomuse pärast, vaid seepärast, et need on põhimõtteliselt tugevalt soomustatud liikuvad elektroonilised segajad. Need kasutakse teiste soomukitega läbisegi, et aidata neil oma ülesanne täita. Venelased veel katsetavad, kuidas neid muude üksustega koos kasutada. Ma ei arva, et nad on veel päris õige retsepti leidnud, sest nad kasutavad neid veel iga kord veidi erinevalt. Need tankid on veel küll katsetamise järgus, aga liikuvad soomustatud segajad, mis sõdivad koos mehhaniseeritud üksustega on siin, et jääda.

FrankenSAM on midagi, mida ukrainlased kasutavad sunni tõttu. Näiteks vanad Ameerika AIM-7[viii] raketid, mis on paigaldatud Nõukogude Liidus toodetud õhutõrjesoomukile. Kogu selle poolanaloog vana kraamiga on see mure, et palju pole võimalik teha ilma, et kogu õhutõrjesüsteem või rakett ümber ehitada. Need vanad relvad on ka haavatavad elektroonilise võitluse süsteemide, segajate poolt.

Elektrooniline võitlus ei ole midagi uhket, see ei näe äge välja, aga selles valdkonnas toimub tohutu areng. Nii tehnoloogiliselt, milliseid süsteeme on mõistlik ehitada, kui ka taktikaliselt, kuidas on seda mõistlik kasutada, kuidas teiste üksustega teha seda ühes rütmis.

Ukrainlaste poolel need õhutõrje meredroonid on midagi, mida me peame jälgima, aga me peaks ka jälgima, kuidas suudavad ukrainlased taas leiutada erinevate väeliikide koos kasutamise sõjas.[ix] Kuidas suudavad nad erinevaid süsteeme kohandada, näiteks vanadele tankidele paigaldada ekraanid, millelt näeb otse droonide videopilti. Kas nad saavad selgeks, millise taseme ülem vajab millist toetust luureinfo või elektroonilise võitluse näol? Mida saavad pakkuda suuremad üksused ja mida väiksemad? See kõik vajab täpsustamist ja nokitsemist, et aru saada, kuidas erinevad väeliigid saavad üksteist palju paremini toetada kui praegu. See on doktriini ja taktika mõttes miski, mida tasub jälgida. Droonid ja elektrooniline võitlus ei kao kuhugi. Tehnika võib areneda ja muutuda efektiivsemaks, aga põhimõtteliselt algab siit meie vajalik mõttetöö, et aru saada, kuidas kasutada droone oma sõjavägedes senisest palju rohkem.

Need kilpkonn tankid tunduvad mulle kui üks võimalus, kuidas venelased püüavad just FPV droonide[x] vastu võidelda. Kas venelased teevad seda sellepärast, et ukrainlastel ei ole piisavalt laskemoona? Ehk kui meil on moodsad Javelin või Spike tankitõrjeraketid, kas need kilpkonn-tankid on ikka ohtlikud?

Muidugi vähendab suur õhuvahe soomuse vahel kõigi kumulatiivlaengute[xi] mõju. Samas ma ei usu, et kilpkonntankide puhul see päriselt oluline on. Ukraina tankidel pole ka korralikke APDS[xii] tankitõrjemürske. Tavaliselt kannavad Ukraina tankid tavalisi lõhkainet täis pakitud mürske, kuid isegi sellise 125 mm mürsuga kilpkonn-tanki tabades see tõenäoliselt ei suuda enam oma ülesannet täita. Ma arvan, et kilpkonntankide võitmiseks on palju taktikalisi võimalusi. Peamiselt aitavad just tavapärased relvad. Ehk jah, kui ukrainlastel oleks rohkem laskemoona nende tavaliste relvade jaoks, oleks neil kilpkonn-tankide vastu lihtsam. Siiski ilmselt just liikuvate soomustatud segajate näol näeme me neid ka edaspidi.

FPV droonid suudavad eelkõige soomustehnikat peatada. Hävitada suudavad nad vaid väga õhukese soomusega soomukeid, nagu MT-LB või BMP1[xiii] või teisi sisuliselt plekk-karpe. Seisatud tankide ja tugevamate soomukite hävitamiseks on lõpuks ikka vaja tavapäraseid relvi, kas siis suurtükituld või tankitõrjerakette.

Seega on FPV droonide taktikaline eelis pigem nende võime häirida ja peatada Vene mehhaniseeritud rünnakuid, sest nii paljud soomukid jäävad seisma ja ei saa edeneda oma tulepositsioonidele või ukrainlaste positsioone vallutama. Kogu mehhaniseeritud rünnak kukub kokku. Seda oleme näinud jälle ja jälle ja jälle ja jälle. Isegi kui droonid ise ei ole tapvad, on juba see seiskav mõju olnud ukrainlaste jaoks ülioluline. Venelased ei suuda läbimurret saavutada või kui ka suudavad, ei suuda nad kiiresti tuua piisavalt lisavägesid, et Ukraina rinde tiibasid kõrvalt rünnata.

Seega FPV droonid, ükskõik kui odavad, õrnad või kokkuklopsitud need välja paistavad, on need taktikaliselt väärtuslikud. Need on odavad nagu laskemoon ning neid kulutatakse rindel tuhandetes, aga see ei loe, sest need on nii odavad. Neid droone hakkab kasutama iga sõjavägi, mis tulevikus satub pikemasse sõtta, sest see on lihtne viis oma tulejõudu täiendada. Droonioperaator ei pea otse vaenlase vaateväljas olema ehk väga raske on ennustada, kus nad paiknevad. Nii saab tulejõudu juhtida üle väga pika distantsi. Võib-olla mitte vaenlase sügavusse, sest elektroonilise võitluse seadmed segavad, aga vähemalt paremale ja vasakule rindel. See tähendab, et oma vägesid saab hajutada, et katta väiksema väega suurem rindelõik. See on ka midagi, mis on väga tähtis, kui sõjas on palju hukkunuid, kui on raske värvata piisavalt sõdureid. Seega jäävad ka need droonid isegi siis, kui ukrainlased saavad loodetavasti varsti läänelt rohkem laskemoona.

Me näeme neid kilpkonn-tanke piltidelt. Need näevad veidrad välja ja saavad seetõttu palju tähelepanu. Mida on venelased veel õppinud, mis nii välja ei paista? Näiteks see, kui kiiresti suudavad venelased kaudtulega sihtmärke leida ja tabada. Nii-öelda tapaahela[xiv] pikkus.

Tapaahela lühenemine hakkas suurtükitulega. Täiemahulise Vene sissetungi alguses oli hämmastav, kuidas Vene tulejuhtidel ei olnud väljaõpet nende Streletš[xv] süsteemi peal, et kiiresti tellida suurtükituld. See on täiesti uskumatu. Samas venelased õppisid üsna kiiresti, et nad peavad kasutama neid asju, mis neil on. See algas suurtükitulega, mille järel õppisid venelased kiiresti tellima õhutõetust, liugpomme. Nüüd näeme sama pikamaarakettidega nagu Iskander ja ka tsiviiltaristu vastu. Pärast, kui venelased avastavad näiteks uue varuelektrijaama, ründavad nad seda kohe Shahed droonidega. See on valdkond, kus venelased on õppinud.

Venelased on ka suutnud oma elektroonilise võitluse süsteeme hakata kasutama nii, et nad enam oma sidet ei sega. Alguses läks Vene elektroonilise võitluse vägedel väga halvasti, sest nad segasid enda raadiosidet ja Vene sõdurid ei saanud üksteisega rääkida. Kõige lihtsam viis see lahendada on kaevata palju kaableid maa alla ja kasutada vanu välitelefone. Seda saab teha muidugi peamiselt siis, kui lahingud on staatilised. Nüüdseks on venelased ka õppinud, kuidas mitte segada oma vägede sideraadioid.

Kuigi me räägime ikkagi samadest elektroonilise võitluse süsteemidest, millest me teadsime juba enne sõda, on venelased õppinud neid päriselt kasutama. See tähendab, et lahinguväljal GPS enam ei tööta. Osades piirkondades ei tööta ka raadioside ehk sidet pidada on väga keeruline. See on ukrainlaste jaoks mure, sest ukrainlased kasutavad palju küll krüpteeritud, kuid siiski kommertsraadiojaamu ning kommertslahendusi, et oma droone juhtida.

Venelased on ka taasavastanud oma Teise maailmasõja aegse jalaväetaktika, küll uute muudatuste ja värvingutega. Nii on ka Vene pool kohanenud sellega, et Vene sõjaväel ei ole väga palju nooremohvitsere ega osavat jalaväge. Ainult vähesed üksused suudavad korralikult rünnakuid läbi viia, nii et nad proovivad kasutada rünnaku ettevalmistamisel kahurliha. Või lausa sõna otses mõttes kaevavad kaevikuid Ukraina liinini. Kõik, et kaitsta ja mitte raisata neid väheseid osavaid jalaväelasi. 

Reedesel paneelil käis läbi üks huvitav mõte, et lahinguväljal ei ole otsustavas rollis enam manööverüksused, vaid tulejõud. See oli küll sõjaväetehnilises keeles ja ma võin võhikuna eksida, aga see kõlab nagu mõni vana mõte eelmisest sajandist. Kas manööversõda[xvi] oli vaid hetkeks popp idee ja nüüd oleme tagasi reaalsuses, kus sõdasid võideldakse suure tulejõuga ja aeglaselt, ettevaatlikult üritatakse vallutada tähtsad asukohad lahinguväljal?

Sõltub, kuidas hinnata. On erinevad traditsioonilised lahingute ja sõdade pidamise viisid. Minu taust on liiga Saksa mõtlemisega seotud, ütlemaks, et manööversõda on surnud. Manööversõda oli Saksa, aga ka Austria sõjaväe jaoks peamine võitlemisviis, mõnede eranditega nagu Esimene maailmasõda. Napoleoni sõjad olid peamiselt manööversõjad, kuigi, jah, oli staatilisi lahinguid. Britid võitlesid Hispaanias ja Waterloos teistmoodi. Me võitlesime prantslastega manööverlahinguid. Mõnikord see töötas, mõnikord mitte. Siis muidugi Köninggrätzi[xvii] lahing, sõjaretked itaallaste vastu 19. sajandil ja Teine maailmasõda eriti oli suuresti manööversõda. Olid staatilised faasid, aga üldiselt oli see ikka manööversõda.

Praegu on asi selles, et tehnika on arenenud nii nagu Esimese maailmsõja ajal, kus tulejõud oli võimsam kui üksuste suutlikkus liikuda ning seega oli sõda peamiselt staatiline. Nii nagu ka 1920-ndatel, on inimesi, kes ütlevad, et järelikult on manööversõda surnud ja seda ei ole võimalik kunagi ellu äratada, nii nagu prantslased ütlesid ilmasõdade vahelisel ajal. Siis on teised, kes nii, nagu kunagi Hans von Seeckt või Heinz Guderian[xviii], ütlevad, et ei ole muud võimalust kui manööversõda taas leiutada. Viimane on see, kuidas ukrainlased mõtlevad. Venelastele on staatiline tulejõul põhinev sõda palju lihtsam. Neil on massis ülekaal. Kui sa oled arvukuse mõttes nõrgem osapool, aga sihid ikka strateegilist tulemust ehk venelaste oma riigist välja löömist, ei saa sa lihtsalt rinnet hoida ja oodata kolmandat Minski kokkulepet[xix], et asjad selgeks vaielda. See ei ole see, mida ukrainlased tahavad. See on see, mida lääs tahab, aga mitte ukrainlased.

Venelased tuleb sundida olukorda, mille tulemus ei sõltu sõjavahedite arvust, mida me ei suuda saavutada, vaid tuleb manööverdada nii, et Vene positsioon muutub kasutuks. Mure on selles, et me ei tea, kuidas seda saavutada. Me näeme lapsekingades tehnoloogiat, mis toetab tulejõudu, aga me ei oska seda veel kasutada, et liikumist toetada ja sünkroniseerida.

Kahe maailmasõja vahel oli Saksa poolel Guderian sidemehena see, kes suutis seda teha. Ta mõistis, et raadio abil on võimalik koordineerida suurtükiväge, mehhaniseeritud jalaväge ning õhuväge. Nad proovisid seda algul Hispaania kodusõjas ja hiljem nad juba teadsid, mida teha. Ukrainlased teevad praegu midagi sarnast. Nemad ka katsetavad, kuidas koos kasutada elektroonilist võitlust, droone. Muidugi neil on pikk nimekiri droonidest ja droonivastastest võimetest, mida nad peavad veel arendama.

Ma arvan, et strateegilisel tasemel Euroopa Liidus on elutähtis, et me toetame Ukraina kaitsetööstust. Mitte ainuüksi sellepärast, et Ukrainas toota on odavam, vaid sellepärast, et aidata ukrainlastel õppida ning neid õppetunde massiliselt rakendada. See on midagi, mida ukrainlastele ei saa anda, nad peavad seda ise tegema. Nemad on rindel ja saavad päriselt katsetada. See ei ole midagi, mida saab Euroopas teha. Ettevõtted, mis on rindest kaugel, ei saa samamoodi sõjaväelt tagasisidet. Eks peab nägema, kas manööversõda on Ukrainas taas võimalik või mitte. See võib töötada, aga ei pruugi. Me võime avastada, et mõned ukrainlaste mõtted ei tööta. Samamoodi nagu paljud maailmasõdade vahelise aja mõtted sellest, kuidas tanke kasutada, ei töötanud. Mõnikord ei olnud sõjatehnika veel piisavalt suutlik, mõnikord oli taktika vale. Lõpuks on vaja ukrainlastele anda päris võimalus võiduks. Mitte ainult ellujäämiseks, aga päriselt võitmiseks. Nii saab Moskvale selgeks teha, et see mõttetu sõda ei oleks pidanud kunagi algama ja ei tohiks kunagi korduda. Selleks on vaja, et ukrainlased suudaks pidada manööversõda.

Kuidas see võit saavutada? Eesti kaitseministeeriumil on plaan, et kui kõik Ukrainat toetavad riigid kulutaks aastas Ukraina aitamiseks 0,25 protsenti oma SKT-st, saaks Venemaa ära kurnata. On see realistlik? Mulle tundub, et see on tegelikult vaid tõdemus, et läänel on rohkem jõudu kui Venemaal, aga tegelikku plaani, kuidas seda jõudu kasutada, pole. Kui selle kohta poliitikutelt küsida, siis nad ütlevad, et võit on ukrainlaste defineerida. Kas tulemuseks ei ole mitte peataolek, kui me ise mingit võiduideed välja ei paku?

Me peame kindlasti sellele mõtlema. Mure on siin muidugi selles, et paljud riigid läänes ei ole veendunud Ukraina võidus, kuigi nad eitavad seda jõuliselt, kui ma seda ütlen, aga ma ütlen siiski. See tähendab, et ameeriklased ja sakslased, kes on Ukrainale kõige rohkem sõjalist abi andnud tegelikult ei ole veendunud, et Ukraina peaks võitma või saaks võita. Nad ei ütle välja, et Ukraina peab võitma. Need Ameerika või Saksa poliitikud, nagu Saksa kaitseminister Boris Pistorius või USA välisminister Antony Blinken või kaitseminister Lloyd Austin, kes alguses võidu mõtet kirjeldasid, on sunnitud oma sõnumeid pehmendama. Suur ülemus ei taha seda.

Kui sa püüdled vaid kolmanda Minski kohtumise ja patiseisu poole, siis sa ei tahagi manööversõda. Sa tahad vaid rinnet hoida ja anda piisavalt abi, et ukrainlased saaks kaitset hoida. Mul on täiesti võimatu näha sellele sõjale mingit lõppu. Mitte ainult ei ole nii võimalik Ukrainat võidule aidata, aga mulle ei tundu, et nii saaks ka vaherahu sõlmida. Venemaa tahab lõpplahendust, nagu nad seda sõna otseses mõttes ütlevad – lõpplahendust Ukraina küsimusele.[xx] Vene plaanides ei ole mingit relvarahu või poolikuid lahendusi. Venemaa usub, et Ukraina vallutamine on eeldus, et Venemaast saaks taas suurriik, mis domineerib Euroopa mandril. See on see, mida nad proovivad saavutada. Nad ei saa lubada, et kuskil jääb järele 80 protsenti Ukrainast. See on nende teel komistuskivi.

Teine mure on see, et venelastel on palju kergem pidada pikaajalist kurnamissõda. Nende kaitsetööstus on hoo sisse saanud. Neil on suured Nõukogude Liidu aegsed relvavarud, meil selliseid varusid pole. Me toodame vaid laskemoona massiliselt. Me ei tooda tanke, soomukeid massiliselt. Prantslased ja tšehhid toodavad küll veidi rohkem suurtükke, aga muidu on see vaid ukrainlaste õlul, et toota oma suurtükke Bogdana kaotuste asendamiseks.

Muidugi inimesed ütlevad, et need on vanad relvad, aga need on olulised. Droonid täiendavad tavalisi relvaliike nagu suurtükke, aga kui suurtükiväe tapvast jõust jääb puudu, kui sul ei ole kiirust, tulejõudu ning šoki tekitamise võimet, mida pakuvad jalaväelahingumasinad, siis sa ei jõua kuigi kaugele. Need kõik vabandused, mida me toome, miks me ei ole rohkem seda kõike tootma hakanud, on lollus. See on tohutu mure, et me seda teinud pole.

Ma ei näe läänes isegi selget strateegiat ameeriklastelt ja sakslastelt, et aidata Ukrainal kaks või kolm aastat kurnamissõda veel vastu pidada. Nende plaan on patiseis, aga ma ei näe, et neil isegi selle saavutamiseks plaan oleks. Riigid, mis päriselt võitu soovivad, on võtnud sama strateegia, et veenda sakslased ja ameeriklased võitu toetama. Ma ei usu, et see strateegia töötab. Me teame, mis on piirangud Washingtonis ja Berliinis ja me peame lihtsalt nendega arvestama. Need riigid, kes päriselt Ukraina võitu tahavad, peavad ette võtma ambitsioonikama plaani ja päriselt raha mängu panema.

Prantslased mõistavad, mis on selle sõja tähtsus. Mure on selles, et Prantsusmaa ei ole panustanud võidu saavutamiseks piisavalt. Brittidel on palju kainem ja järjepidavam arusaam sõjast ja nad mõistavad, mida teha tuleb, aga ka britid pole piisavalt panustanud. Prantsusmaa ja Suurbritannia majanduslik olukord on küll raske, aga see on meie manner ja meie julgeolek. Alati on lihtne süüd pallina veeretada ja öelda, et sõda läheb halvasti, sest ameeriklased ja sakslased on sellised nagu nad on, aga see ei ole lahendus.

Me peame ka ukrainlastega rääkima ja küsima, mida on neil võiduks vaja, mida on neil vaja, et taas manööversõda pidada ja selleks oma võimeid arendada. Kas me peaks rahastama Ukraina ettevõtteid, et nad saaks kindlaid asju toota Ukrainas? Mida peaks me ise tootma ja Ukrainasse saatma? Meil on vaja kõikehõlmavat kaitsetööstuse arendamise plaani. Mis on need tooted, mida peab arendama, mida on vaja toota? Paljusid asju on vaja toetada. Mitte ainult tarneahelate ja droonide mõttes, aga ka näiteks tehisaru kasutamine, et Ukraina relvad muuta elektrooniliste segajate vastu kindlamaks. Tehisaru arendamiseks vajalik arvutijõudlus asub läänes. Ukrainlastel on vaja, et meie ettevõtted lööks käed külge ning aitaks oma vahenditega selle arendamisel. Kõik selle peab korralikult läbi mõtlema, tegema pika perspektiiviga plaani. Me peame seda tegema. Riigid, kes on valmis toetama Ukraina võitu, peavad seda tegema. Ei ole mõtet ameeriklasi oodata.

Kas on mõni kindel asi, mis aitaks meid sellele eesmärgile lähemale, mida saaks kohe ära teha? Kas näiteks Euroopa Liit peaks võtma ühise laenu kaitsetööstuse toetamiseks?

Jah, see on oluline samm, et see kõik oleks võimalik. Paljudel Euroopa riikidel ei ole väga suurt kaitsetööstust ega palju varusid, et relvaabi anda. Kui me oleme uue tootmise püsti seadnud, tekib kohe rahastuse mure, eriti väiksemate riikide jaoks. See tähendab, et me peame oma raha ühiselt kokku koguma, hankima ühiselt. Me peame võib-olla ostma väga palju ameeriklaste toodangut, sest neil on tegelikult kaitsetööstus, mis veel töötab. Siin on rahastus otsustava tähtsusega. Meil oleks nii palju lihtsam kiiresti ukrainlasi aidata, kui nende vajadused muutuvad. Praegu piirab pikaajaliste kaitsehangete plaanide tegemist puuduv rahastus. Paljud hanked seisavad ka juriidiliste vaidluste tõttu. Euroopa Liidu ühine laen teeks mahukate kaitseinvesteeringute planeerimise palju lihtsamaks. Me tegime seda koroonaviiruse pandeemia ajal. Minu jaoks on sõda Ukrainas palju suurem kriis. Ma arvan, et paljud Euroopa riigid ei ole aru saanud, mis nende jaoks kaalul on.

Gustav Gressel on Euroopa Välissuhete Nõukogu vanemteadur, kes keskendub Euroopa kaitsepoliitika, sõjanduse ja Venemaa uurimisele. Doktorikraadiga Gressel on rahvuselt austerlane ja varem töötanud Austria kaitseministeeriumis ning viis aastat teeninud ka Austria sõjaväes.

Intervjuu autori märkused ja selgitused

[i] Kuna F-16 tüüpi hävitajad on USA toodang, peab olema nende edasi müümiseks või andmiseks ameeriklaste luba.

[ii] Üks peamisi Nõukogude Liidus toodetud lennukitüüpe, mida Ukraina praegu kasutab.

[iii] AIM-120 AMRAAM ehk Advanced Medium-Range Air-to-Air Missile on USA-s toodetud õhk-õhk tüüpi raketid, mida kasutavad paljud NATO õhuväed.

[iv] Lase-ja-unusta relvad otsivad pärast lasku sihtmärgi ise ja ei vaja üldiselt enam lennuki või mu süsteemi juhtimist. Piloot võib raketi sisuliselt unustada ja ennast vaenlase eest peita või manööverdada, et vastulask ei oleks edukas.

[v] Storm Shadow ja SCALP EG on vastavalt Suurbritannia ja Prantsusmaa õhklastavad tiibraketid, mida ukrainlased lasevad välja vanadelt Nõukogude Liidus toodetud lennukitelt SU-24. Sisuliselt on tegemist sama raketiga, kuid prantslased ning inglased nimetavad neid erinevalt.

[vi] Prantslased andsid aasta algul ukrainlastele liugpomme HAMMER. Neid on nähtud Ukraina MIG-29 lennukite pardal.

[vii] Frankensteini koletise kombel Vene ja lääne detailidest kokku klopsitud õhutõrjesüsteemid. SAM on ingliskeelne lühend surface to air missile ehk tõlkes maa-õhk rakett.

[viii] AIM-7 Sparrow on Ameerikas toodetud õhk-õhk tüüpi lennukirakett, AMRAAM-i eelkäija. Selle juhtimiseks on vaja, et lennuki radar jagaks raketiga pidevalt sihtmärgiinfot. AIM-7 raketist on tehtud ka mitu versiooni, mida näiteks kasutavad laevad õhutõrjeks.

[ix] Gressel kasutab erialaterminit combined arms warfare – see on sõjapidamisviis, kus otsustav mõju lahinguväljal saavutatakse erinevate väeliikide, nagu maavägi, suurtükivägi, õhuvägi, aga ka droonide või ka elektroonilise võitluse vahendite koostöös. Üldiselt on see tänapäevase sõjapidamise edu aluseks.

[x] FPV droon või first person view droon. Nimi viitab sellele, et droonioperaator juhib seda drooni, vaadates läbi ekraaniprillide, mis kuvavad otsepilti drooni kaameralt. Neid droone ei kasutata üldiselt vaatluseks, vaid nende külge kinnitatakse tankitõrjegranaat, et siis rammida vaenlaste tanke.

[xi] Kumulatiivlaengud on tankitõrjerakettides kasutavate lõhkepeade tüüp, kus soomuse läbistab sulametalljuga, mis tekib, kui lõhkepea plahvatab soomusega kokkupuutel. Kui kahe soomuse kihi vahel on õhuvahe, võib see juga hajuda ja ei pruugi teise soomuse kihini jõuda.

[xii] Armour piercing discarding sabot mürsud, mis heidavad pärast kahurist välja tulistamist enda ümbert kesta. Nii saab tihti tihedatest metallidest, nagu volframist või uraanist nool suure kiiruse, ning rammib kineetilise energia abil vaenlase tanki soomusest läbi.

[xiii] Laialdaselt nii Ukraina kui Vene sõjaväes kasutatud soomukid

[xiv] Kill chain ehk tapaahel on erialatermin, mis kirjeldab kõiki samme vaenlase avastamisest kuni leidmiseni.

[xv] Vene side- ja tulejuhtimissüsteem

[xvi] Manööversõda ehk manuever warfare on sõjapidamisviis, kus üksused ei püüa nii väga lauskokkupõrkes üksteist purustada, vaid kiire liikumisega murda vaenlase rindest läbi või üldse sellest mööda minna. Eesmärgiks on vaenlane segadusse paisata või sundida ebasoodsast positsioonist taganema.

[xvii] Otsustav lahing Austria-Preisi sõjas 19. sajandil.

[xviii] Hans von Seeckt oli Esimese maailmasõja ajal silmapaistev Saksa ohvitser, kes hiljem kahe sõja vahelisel perioodil lõi doktriini alused, millega Natsi-Saksamaa saavutas Teises maailmasõja algul suure edu. Heinz Guderian oli Teise maailmasõja ajal kuulsaks saanud Saksa kindral, kellel oli oluline roll, et välja mõelda soomusele toetuv Saksa doktriin, mis lubas jõulisi ja kiireid läbimurdeid vaenlase rindest.

[xix] Minski kaks kokkulepet olid lääneriikide vahendatud püüdlus sõlmida rahu Ukraina ja Venemaa vahel pärast seda, kui Venemaa alustas Ukrainas sõda 2014. aastal. Vene režiimi juht Vladimir Putin teatas 2022. aastal täiemahulise sissetungi alguses, et kõik need lepped on tühised ja süüdistas selles Ukrainat.

[xx] Gressel viitab sarnasusele sellega, kuidas Natsi-Saksamaa kirjeldas holokausti ehk Endlösung der Judenfrage – otsetõlkes lõpplahendus juudi küsimusele.