Saksamaa endine liidukantsler Angela Merkel väitis hiljutises intervjuus Ungari väljaandele Partizan, et Balti riigid ja Poola takistasid Euroopa Liidul pidada Venemaaga otsekõnelusi, mis tema hinnangul oleksid 2021. aastal suutnud ära hoida täiemahulise sõja Ukrainas.¹

Vastukaaluks esitan paar argumenti. Esiteks eirab see väide Venemaa käitumise ajaloolist mustrit. Teiseks on kaalul Merkeli enda poliitiline pärand ja kodupartei valikud, mida Euroopa julgeolekukriis on rängalt proovile pannud.

Kui Venemaa 2014. aastal Krimmi okupeeris, püüdsid Saksamaa ja Prantsusmaa nn Normandia formaadis saavutada relvarahu Ukraina ning Venemaa vahel. Selle tulemusena sündisid kaks kokkulepet, mida tuntakse Minski lepetena.

Esimene neist, 2014. aasta septembris allkirjastatud kokkulepe, pidi peatama lahingud Donbassis, kuid illusioon rahust jäi pelgalt propagandaks. Vene väed ja neid toetavad separatistid jätkasid rünnakuid, mis kulmineerusid Debaltseve lahingutega 2015. aasta alguses.

See viis Saksamaa kantsleri Angela Merkeli ja Prantsusmaa presidendi François Hollande'i uue rahuplaanini, Minski teise leppeni, mis külmutas konflikti.² Nagu teada, ei muutnud seegi Venemaa imperialistlikku eesmärki: Ukraina oma ideoloogiaruumi allutamist ja läänega integreerimise takistamist. Merkel on hiljem ise tunnistanud, et Minski lepped ei olnud samm püsiva rahu suunas, vaid viis "võita aega".³

Vankrile vaba tee

Venemaa kasutas Minski leppeid teadlikult taktikalise tööriistana, et tugevdada oma sõjalist positsiooni ja valmistuda järgmise rünnaku etapiks. Need sobituvad pikemasse mustrisse, mis on iseloomustanud Putini Venemaa välispoliitilist strateegiat aastakümneid.

2002. aastal loodi NATO–Venemaa Nõukogu, et rajada võrdsel tasemel dialoog ja tugevdada usaldust lääne ja Moskva vahel. Tegelikkuses muutus see formaat Venemaa tööriistaks lääne ühtsuse testimiseks ja murendamiseks.

2007. aasta Müncheni julgeolekukonverentsil pidas Vladimir Putin kõne, mis lõpetas illusiooni strateegilisest partnerlusest.⁴ Tema sõnum oli selge: Venemaa ei näe läänt liitlasena, vaid maailmavaatelise vastasena. Aasta hiljem kinnitasid Gruusiasse sisenenud tankid, et need sõnad polnud pelk retoorika, vaid osa teadlikust jõupoliitikast. Tollal olid diplomaatilised kontaktid Venemaa ja lääne vahel tihedamad kui kunagi varem.

Sama eurooplaste järeleandlikkuse vaim ilmnes ka 2008. aasta NATO Bukaresti tippkohtumisel, kus Venemaa survel jäeti Ukraina ja Gruusia ilma selgest liikmesuse perspektiivist.⁵

See oli hetk, mil lääs tegi oma käigu: astudes ise agressori vankri eest ja avades tee Ukraina ja Gruusia etturitele. Tagajärjed ei lasknud end kaua oodata, Venemaa väed marssisid Tbilisisse ning mõne aasta pärast kordus sama stsenaarium Donbassis.

Siit ka esimene vastuolu Merkeli väites: kui Venemaa ei austanud kokkuleppeid isegi ajal, mil Euroopa suurriigid temaga aktiivselt suhtlesid, on raske uskuda, et 2021. aastal, mil Putin enam läänepoolseid lubadusi ei andnudki, oleks uus diplomaatiline formaat suutnud midagi ära hoida.

Võit parempopulistidele

Kriitikute surve all, eriti Ukraina sõja kontekstis, on Merkel viimastel aastatel olnud selgelt kaitsepositsioonil. Sellele viitab ka tema hiljuti ilmunud mälestusteraamat "Freedom: Memoirs 1954–2021" ("Vabadus. Mälestusi aastatest 1954–2021", e.k 2025), kus ta kirjeldab oma poliitiliste otsuste tagamaid.

Suurimaks Achilleuse kannaks on saanud Nord Stream 2, projekt, mida ta on järjekindlalt õigustanud pragmaatiliste ja tollase ühiskondliku fooni taustal tehtud otsusena ning mille eesmärk oli stabiilsus, mitte sõltuvus. Tegelikkuses sidus see Saksamaa majanduse sügavamalt Venemaa energiaga ja lisaks kõigele muule pani vankuma kogu Euroopa usaldusväärsuse välispartnerite silmis.

Merkelil on Saksamaal jätkuvalt märkimisväärne mõju arvamusliidrina ning meediamaastikul käsitletakse teda autoriteetse häälena, eriti välispoliitilistes küsimustes. Tema endine kodupartei CDU (Christlich Demokratische Union Deutschlands) on aga kaotanud suure osa oma endisest populaarsusest üha enam polariseerunud valijaskonna seas.

Samal ajal on paremäärmuslik AfD (Alternative für Deutschland) kasvanud euroskeptilisest protestiparteist radikaalseks rahvuspopulistlikuks jõuks, mille toetus on eriti tugev Ida-Saksamaal. 2025. aasta valimistel kogus AfD üle 21 protsendi häältest ja tõusis riigi teiseks suurimaks parteiks, samal ajal kui CDU ja nende tütarpartei CSU langes umbes 29 protsenti tasemele, kaugele alla Merkeli aegade 40 protsendi piiri.⁶

Seega on mitmeid põhjuseid, miks Merkel on asunud oma pärandit ümber tõlgendama. Tema hiljutised avaldused, sealhulgas kriitilised märkused Balti riikide ja Poola suunal, peegeldavad soovi jääda poliitilisele areenile ning pidada vastu tugevale sisepoliitilisele kriitikale Euroopa julgeolekupoliitika teemadel.

Venemaa ei ole kunagi olnud partner, dialoog kellega toob kaasa rahu. Ajalugu on korduvalt näidanud, et läbirääkimised on Kremlile vaid vahend jõupositsioonide taastamiseks, lepetega nõustutakse sundolukorras ja strateegiliselt täidavad need vaid aja võitmise eesmärki. Ukraina koos Euroopaga ei langenud sõtta seetõttu, et mõned riigid keeldusid Putiniga dialoogist, vaid seetõttu, et liiga paljud uskusid, et Venemaaga tasub veel rääkida.