Kõrgkoolide rektorid on juba mõnda aega murelikult jälginud Eesti süvenevat suletust välistalentidele, seda eriti kolmandate riikide puhul. Tõrjuv rände- ja viisapoliitika ei puuduta ainult välistööjõudu, millele tööandjate keskliit ja teised organisatsioonid on korduvalt tähelepanu juhtinud, vaid aasta-aastalt muutuvad kehvemaks ka kõrgkoolide võimalused värvata välistudengeid ja -teadlasi.

Varasemad konkurentsieelised on kadumas

Üle kahe aasta kestnud majanduslangus on lõpuks ka poliitiliste otsustajate tähelepanu suunanud küsimusele, mis meie konkurentsivõimega ometi lahti on, seda enam, et majanduse kehv seis peegeldub otseselt riigieelarve tuludes.

Vastus sellele küsimusele ei ole tegelikult keeruline. Tegutseme väikese ja avatud majandusena globaalses konkurentsis ning pea kõik makronäitajad on viimastel aastatel meile ebasoodsaks muutunud. Eesti varasemad konkurentsieelised nagu madal maksutase, soodne energia ja tööjõud ning suhteliselt vähene bürokraatia on kas kadunud või kadumas ning probleemidele lisab tõsidust halvenenud geopoliitiline olukord.

Samal ajal on kohalikul ehk sellel tasandil, kus ise midagi muuta saame, suur puudus kõrge loovusega inimressursist, innovatsioonist, tootlikkusest ja ühendustest oluliste arenevate turgudega, mis võiksid uue kasvu tuua. Lahenduste leidmisega on kiire, sest nagu sõnastas Äripäeva juhtkiri: mis toonud meid siia, ei too meile enam investeeringuid

Majandusedu sõltub suuresti sellest, kuivõrd suudame globaalsete trendidega kohaneda ja neist sammu võrra ees olla. Kõrge ekspordipotentsiaaliga ja teadus- ning tehnoloogiamahukaid valdkondi arendavad praegu kõik riigid, kel on sarnaselt Eestiga mure oma konkurentsivõime pärast. Need riigid teavad, et investeeringud tulevikutehnoloogiatesse ja inseneriharidusse toovad õige pea mitmekordselt tagasi.

Seda arvestades toon välja kaks poliitilist hoiakut, mis Eesti konkurentsivõime taastamisele otseselt vastu töötavad. Esiteks juba mainitud hiiliv isolatsioon, mis tõrjub helged pead ja hädavajaliku eksperttööjõu hoopis konkurentide majandust kasvatama. Väikese riigina tuleb meil mõista, et arenguks vajalikku kogemust, teadmisi, parimaid praktikaid ja loovaid mõistusi meie enda kahanev ja vananev rahvastik piisavalt pakkuda ei suuda.

Et arengule uut hoogu anda, peame kaasama talente väljastpoolt Eestit ning looma erinevaid rahvusvahelisi koostöövorme. Kõrgkoolidel on teadus- ja talendisiirdes oluline roll, sest läbi õppimise ja miks mitte ka samaaegse töötamise seome Eestiga üliõpilased, kellest juba mõne aasta möödudes saavad haritud tippspetsialistid.

Isolatsiooni kõrval on teine samavõrd ohtlik trend aina valjemini kõlavad jutud kõrghariduse ja teaduse rahastamise kärpimisest. See mitte ainult ei takistaks kõrgkoolidel tööjõuturule vajalike spetsialistide koolitamist, vaid oleks Eesti majanduse konkurentsivõimele selgelt hävituslik. Sest kust mujalt peaks alguse saama tehnoloogiline areng, innovatsioon ning kõrge lisandväärtuse ja ekspordipotentsiaaliga tooted ja teenused kui mitte kõrgkoolide töö ja tippteadmiste pinnalt.

Toon mõne näite. Lennuakadeemias töötame juba aastaid mitmete rahvusvaheliste, sh Euroopa Liidu rahastatavate arendusprojektidega, mis otsivad lahendusi mehitamata lennunduse tehnoloogiate rakendamiseks erinevates eluvaldkondades alates logistikast kuni meditsiini ja riigikaitseni.

Transpordi ja teenuste kolimisel maapinnalt õhuruumi on tohutu potentsiaal, aga tegemist on keeruka valdkonnaga, mille ees seisab palju lahendamata väljakutseid: uued tehnoloogiad peavad olema ohutud, süsteemid eeldavat kõrget automatiseerituse taset ning peavad digitaliseeritult koos töötama. Disainida tuleb nii tarkvaralahendused kui ka teenused.

Samuti on Eesti Lennuakadeemia koos teiste Eesti tehnikavaldkonna kõrgkoolidega arenduspartneriteks NATO liikmesriikide ettevõtetele, mille tooteid ja teenuseid rakendatakse NATO kaitsevõime tugevdamisel. Esimesed ühisprojektid selleks ellu kutsutud DIANA programmi raames on juba alanud. Tööpõld on piiritu, teadusmahukas ja kõrget lisandväärtust loov ning Eestil on võimalus olla nende lahenduste arendus- ja kompetentsikeskus, mida hiljem siit kogu maailma eksportida.

Eelkirjeldatu eeldab inseneridest, teenusedisaineritest, teadlastest ja teistest ekspertidest koosnevate uurimisrühmade aastatepikkust tööd ja koostööd ning rõhutan, et need töörühmad on reeglina rahvusvahelised. Ühtlasi on selline uurimistöö, testimine ja lahenduste piloteerimine kulukas ning vajab pikaajalist ja järjepidevat rahastust, mille suhtes partneritel ja meeskonnal oleks kindlus.

Miks on oluline, et sedavõrd spetsiifilisi ja tehnoloogiamahukaid lahendusi töötataks välja just Eestis?

Esimene lihtne põhjus on selles, et meil on mehitamata lennunduse arendamiseks lihtsalt väga head tingimused, meil on palju vaba õhuruumi ja suhteliselt selgepiirilised regulatsioonid, mis võimaldavad testalasid luua ja katseprojekte läbi viia palju hõlpsamalt kui mujal maailmas. Samuti räägib meie kasuks tugev digikompetents, lisaks tuleb meil oma väiksus tugevuseks pöörata ka agiilse kohanemise ja kiire otsustusprotsessi võtmes.

Teine ja veel olulisem küsimus on selles, et kui me ei arenda välja ja hiljem ei ekspordi suurte maailmaturgude probleeme lahendavaid tehnoloogiaid ja nendega kaasas käivat kompetentsi, siis mida meie riigil ja majandusel üleüldse eksportida on.

Kitsastel aegadel tasub investeerida, kus sünnib innovatsioon

Eesti tuleviku konkurentsivõime ja majanduskasv on võimalik ainult väga kõrge lisandväärtusega tulevikutehnoloogiate kasvulavana. Paremat võimalust konkurentsivõime taastamiseks kui teadmuspõhisuse maksimaalselt tõhus kasutamine meil lihtsalt pole.

Teadus- ja arendusvõimelist kompetentsi, rahvusvahelisi talendirikkaid meeskondi ja investeeringuid ligi tõmbavat keskkonda luuakse pikema aja vältel. Kuna kaasaegne insener-tehniline õpe vajab suuremaid investeeringuid, siis tähendab see muuhulgas, et kõrgkoolid ei kuluta üheks aastaks eraldatud teadusraha, tegevustoetust ega omateenitud vahendeid sellesama eelarveaasta sees ära, vaid koguvad kapitali suuremateks soetusteks ja pikemaajaliste tegevuste tarbeks.

Nüüdseks on Eesti peaminister Kaja Kallas ja rahandusminister Mart Võrklaev andnud mõista, et kuna kõrgkoolid pole kõiki vahendeid ära kasutanud, siis valdkond nii suurt eelarvet justkui ei vajagi. Seetõttu kaalutakse jaanipäevaks kavandatava negatiivse lisaeelarve kokkusaamiseks ka teaduse ja kõrghariduse raha kärpimist.

See sõnum on kõrgkoolidele valus, kuna karistatakse säästlikku majandamist ja investeeringute pikalt ette planeerimist. Piltlikult öeldes on riigi silmis hästi teinud see kõrgkool, kes kogu aastaeelarve võimalikult kiiresti ja viimse sendini ära kulutab, selle asemel, et koguda mitu aastat raha näiteks kaasaegse kõrgtehnoloogilise lennutreeningvahendi jaoks, nagu lennuakadeemia seda on teinud.

Eriti kitsastel aegadel tasub riigil investeerida sinna ja ainult sinna, kus sünnib innovatsioon, areng ja tarkade inimeste järelkasv, mis paneb aluse uuele majanduskasvule. Kõrghariduse rahastamise volatiilsus on eriti ohtlik, sest meie edu ja konkurentsivõime sõltub mitte ainult pakutava hariduse kvaliteedist, vaid ka sellest, kuivõrd usaldusväärsed näime kodumaistele ja rahvusvahelistele talentidele-partneritele, kes võiksid oma karjääri siduda inseneeria ning Eestiga.

Eestis kiputakse unustama, et teised riigid ei maga, võitlust konkurentsivõime pärast peab kogu Euroopa ja maailm. Kui Eesti sellesse aina kiiremini pöörlevasse rattasse raha ei pane, on mahajäämus kiire ja korvamatu. Meenutagem hiljutist uudist Prantsusmaalt, mis suutis põhjaliku eeltöö ja fookuse seadmisega tuua riiki 15 miljardi euro eest investeeringuid, sealhulgas meie tehnoloogilised lipulaevad Skeletoni ja Bolti.

Haridus ja teadus käivad majanduse arenguga ühte sammu ning kui saadame signaali, et need valdkonnad ei ole eriti prioriteetsed ning rahastus pole järjepidev, lähevad uurimis- ja töörühmad, kes võiksid Eestis töötada, teistesse riikidesse väärtust looma.

Eesti tühjaks jooksmise vastu aitab ainult välistalentidele avatud hoiak ning järjepidev investeerimine haridusse ja teadusesse, et luua keskkond ja tingimused, kuhu talendid tahaksid pikemaks ajaks tulla. Kui sellele käega lööme, pole palju põhjust ka konkurentsivõimest ja riigi heast käekäigust rääkida.