Valitsuse moraalne pankrot on riiki endaga kaasa sohu vedamas. Vajalikest ja suuremahulistest kärbetest on viimase paari aasta jooksul vist juba pea kõik ettevõtjad korduvalt kirjutanud ja enamikul inimestest on lootus kadunud ja käed rüppe vajunud valitsuse tuimast ning abitust paigaltammumisest.

Nüüd tundub, et ka valitsus on hakanud lõpuks aru saama, et riigi rahandus on kiires vabalanguses ja enam tõesti niisama oodata ei saa. Ja pole peaminister Kaja Kallasel kedagi teist ka süüdistada kui vaid iseennast ja oma erakonda, sest Reformierakonna käes on alates 2021. aasta jaanuarist olnud peaministri ja rahandusministri portfell.

Kolm ja pool aastat, sealhulgas veel kahe riigikogu koosseisu puhul on piisavalt pikk aeg, et midagi tegelikult ära teha riigi rahanduse ja ettevõtluskeskkonna parandamiseks. Tegelikkus on kahjuks olnud risti vastupidine: konkurentsivõime suurendamisega asemel on seda vähendatud, jätkatud on laristamist, ebavajalike reformide ja maksutõusude läbisurumist ning eelarveaukude laenudega lappimist.

Miks on üleväljakärbe hea ja kus peituvad riskid?

Süsteemi efektiivsuse ja jätkusuutlikkuse tõstmiseks on üldjoontes kaks sisulist ning üks ajutine meede. Enamiku süsteemide (nii materiaalsete kui ka mittemateriaalsete) toimimist iseloomustavad kolm põhinäitajat:

• sisendite hulk (nt energia, raha, muud ressursid; kui riigi tasandit silmas pidada, siis majanduskasv ja sellega otseselt seotud maksutulud);
• süsteemi väljundid ja ootused sellele (süsteemi tulem, erinevad funktsioonid, mida süsteem suudab täita; kui riigi tasandil rääkida, siis pakutavad teenused);
• süsteemi sisemine efektiivsus (kasumlikkus, kaod; riigi mõistes valitsussektori tõhusus), et süsteemi ennast töös hoida.

Lihtne loogika näitab, et süsteemi funktsioonide kärpimine ei muuda süsteemi efektiivsemaks ega jätkusuutlikumaks. Kui sisendite hulk ja sisemine tõhusus jääb samaks, siis on tulemuseks ebaefektiivne lahendus, mis toodab ühtlasi veel vähem väljundit.

Jätkusuutlikkust tõstaks hoopis see, kui suurendada sisendite hulka ehk maksutulusid, seda majanduskasvu ja sisemist efektiivsust kogu valitsusaparaadi tõhustamise kaudu. Oluline on mainida, et lihtsalt maksude tõstmine on efektiivne sisend vaid seni, kuni see toob kaasa majanduskasvu või ei kärbi seda. Näiteks teatud kaitsetollid võivad siseriiklikku majandust elavdada. Siseriiklike maksude ülemäärane tõstmine aga viib lõpuks majanduslanguseni või -seisakuni ehk sisendite hulk ei kasva.

Osa valitsuse kärbetega seotud ettepanekuid liiguvad kahjuks just selle suunas, et lihtsalt vähendada süsteemi väljundeid – lõikame ära osa teenuseid, midagi muud kärpida ei tohi või pole võimalik. Tulemuseks saame sama ebaefektiivse ja raiskava riigiaparaadi, aga vähema hulga teenustega. Lühiajaliselt ja täiendava meetmena on teenuste vähendamine sobiv meede, aga kärpeplaani aluspõhimõttena väga ohtlik ja vale tee.

Tõenäoliselt tehakse seda sellekski, et näidata rahvale, kui koledad on kärped, et seejärel kärbete mahtu ikkagi vähendada. See ei ole riigimehelik retoorika, vaid mängimine rahva emotsioonidega ja eksitava info jagamine.

Sotsid räägivad ka riskidest, et üleväljakärbe halvab riigi. Ei halva, kui see viiakse ellu nii, et kärbitakse sealt, kus on mõistlik ja kus peitub ebaefektiivsus. See tähendab, et iga ministeerium peab kärpima ette antud mahus (või rohkem), aga selle mõistliku koha peab iga ministeerium ise välja pakkuma.

Loomulikult on see märksa raskem, sest sel juhul peab iga minister ja eelkõige kantsler need rasked otsused ise tegema. Valitsuse otsekui anonüümne teenuste kinnipanek on tõesti palju lihtsam, kuna siis ei pea keegi personaalselt oma ministeeriumis ebameeldivaid teemasid pikalt arutama ja hiljem on ka raske kellelegi näpuga näidata, sest otsustas valitsus, mitte konkreetne minister või kantsler. Proovitakse peituda kollektiivse vastutuse taha ning ministrite soov on osaliselt vastutusest kõrvale hiilida ja minna ajutise kergema vastupanu teed.

Valitsus ja iga minister personaalselt peaks tagama, et oluliste projektide või investeeringute osas kärpeid ei tehtaks. Loeme uudistest, et kärpima soovitakse hakata teadusrahastust. Teadus on aga selge majanduskasvu mootor ehk eespool kirjeldatud süsteemi sisend ning süsteemi jätkusuutlikkuse üks oluline alus.

Haridus- ja teadusministeeriumis on tõenäoliselt mõistlikke kärpekohti piisavalt, kui julgeda hallidesse ja ebameeldivatesse aladesse süveneda. Meenutagem, et paljud ettevõtjaid on korduvalt pakkunud oma abi kärpeplaanide koostamisel.

Sageli on välja toodud, kuidas ametnike arvu ega nende palka ei tohi või ei ole võimalik vähendada. Ühtegi vettpidavat argumenti selle kaitseks pole aga välja toodud, kuna neid ei olegi.

Kui praegu räägitakse viie protsendi suurusest üleväljakärpest, siis oleks väga mõistlik viis protsenti ametnikest koondada ja teiste palka viis protsenti kärpida. Või vähemalt palgad külmutada ja keelata nende hilisem hüppeline järele tõstmine. Eriti silmakirjalik on riigi tippjuhtide palkade kiire kasv viimastel aastatel ja nüüdsed ettepanekud, kuidas pärast nende palkade külmutamist tuleks tippametnike palgad hiljem hüppeliselt järele aidata.

Kurdetud on sedagi, et kui ametnike palkasid vähendada, siis osa lahkub töölt. Ei oska selles probleemi näha. Ühtlasi aitaks see kokku hoida koondamiskulude pealt. Erasektoris on endiselt asjalikest inimestest puudu, seega ükski nutikas inimene tööta ei jää ja iga avalikust sektorist erasektorisse tööle läinud inimene liigub riigieelarves kulude peatükist maksutulude peatükki. Topeltvõit.

Kokkuvõtteks

• Kärpimine on hädavajalik, ülevälja kärbe on hea lahendus, aga seda ei tohi kirvemeetodil ja argpükslikult valedel alustel ellu viia.
• Kärpeid tuleb alustada süsteemi sisemise ebatõhususe osast ehk kärpida tuleb riigiaparaadi enda kulusid, sh ka ametnike hulka.
• Oluline on luua eeldused, et ebaefektiivsed baasprotsessid ära muuta, tagamaks eelarve kokkuhoidu tulevikus. Näiteks, kuidas õpetajate palka tõsta haridussektori ümberkorralduste abil.
• Seejärel tuleb vajaduse korral vähendada teenuseid ja investeeringuid, millel on nõrk side majanduskasvuga.
• Investeeringud, mis ei ole elutähtsad või kriitilise iseloomuga (loe: ei toeta majanduskasvu ega riigikaitset), tuleb ootele panna (näiteks mõne uue hoone ehitus kaks-kolm aastat hiljem ei muuda suures plaanis midagi).
• Kaitsevaldkonnas tuleks sisemist efektiivust samuti otsida, aga selge on see, et valdkond tervikuna vajab ajutiselt raha oluliselt juurde spetsiifiliste projektide jaoks (näiteks lisalaskemoona rahastus). Ajutiste eriprojektide lisarahastus aga ei välista muus osas kärbete otsimist.
• Valitsus peab asuma tegelikku dialoogi ettevõtetega, et mõistlikke kärpekohti ja kasulikke ümberkorraldusi leida.