Tegin sügisel üleskutse kutsuda kokku majanduse ekspertkogu, mis aitaks valitsusel jõuda selgete majanduspoliitiliste põhimõteteni pikale veninud langusest väljumiseks. Riigikogu majanduskomisjonis oli küpsenud sama idee ja nüüdseks ongi majanduse konkurentsivõime ekspertkogu koos käinud ning esimesi tulemusi tutvustanud.

Ekspertkogu tõi välja mitu konkreetset probleemi, mis majanduskasvule pärssivalt mõjuvad. Lisaks palju arutatud kvalifitseeritud tööjõu puudusele on Eesti ettevõtete tootlikkus ja automatiseerituse-digitaliseerituse tase madal, kapitali kättesaadavus on piiratud ja raha Eesti ettevõtetele kallim kui mujal Euroopas, kulude kasvule võib oma osa lisada rohepööre, lisaks kärbib ettevõtjate indu ja plaane liigne bürokraatia ning vähene selgus ja usaldus valitsuse poliitikate suhtes.

Need on siiski vaid sümptomid, mitte diagnoos. Et pilti avaramaks tõmmata ja Eesti konkurentsivõime olukorrast paremini aru saada, tasub meid kummitavad probleemid asetada globaalsesse konteksti. 2024. aastaks tehtud sisemajanduse kogutoodangu prognoos maailma riikides näitab järgmist pilti: Euroopa võib oodata keskmiselt 0–2 protsenti ning Põhja-Ameerika 1–2 protsenti kasvu. Seevastu kasvab Aasia riikide SKP keskmiselt 4–6 protsenti, Aafrika 3–5 protsenti ning Lõuna-Ameerika majandus ca 2–3 protsenti.

Mõistagi ei näita kasvu kiirus seda, millisest punktist keegi jooksma hakkas. Lõuna mahajäämus on endiselt suur, kuid selge on seegi, kuhu maailma kasvupotentsiaal neil päevil koondub. Nimelt pole maailma suurima prognoositava SKP kasvuga riikide esikümnes, isegi mitte esimeses kolmekümnes, ühtegi nn globaalse põhja riiki.

Sellise trendi põhjustest aitab aru saada see, kui vaadata võrdluseks maailma demograafilist kaarti. Kõrgeima SKP kasvuga regioonid on ühtlasi noore ja kasvava elanikkonnaga. Kui Aafrikas ning mitmetes Aasia ja Lõuna-Ameerika riikides on elanikkonna keskmine vanus 20–30 aastat, siis Euroopas on see 40–50 aastat. Ehk kui laenata Peeter Koppeli sõnu, siis on õhtumaades rahvastiku vananemine jõudnud punkti, kus sellest majanduskasvu kütust loota oleks naiivne.

Arvestades, et eestlaste keskmine vanus on 42,2 aastat, sündide arv läbi aegade väikseim, loomulik iive languses ning Eesti rahvastik kasvab vaid sisserände najal, pole raske mõista ettevõtjate muret kvalifitseeritud tööjõu leidmisel, mida konkurentsivõime raport välja toob. Ehk suuremgi mõju on asjaolul, et rahvastiku vananemine kärbib aktiivse elanikkonna osakaalu ning seeläbi Eesti intellektuaalset kapitali ning pealehakkamis-, kohanemis- ja innovatsioonivõimekust.

Sel ajal, kui meie siin kahaneme ja kidume, on maailmas juhtumas palju suuri asju ja samaaegselt. Suurjõud ning mitte ainult riigid, vaid ka tehnoloogiahiiud peavad võitlust positsioonide, turgude, ressursside ja mõjusfääride pärast, sõda Ukrainas on kestnud juba kaks aastat ja selle aja sees on puhkenud ka uued konfliktikolded, koos poliitiliste pingetega süveneb nii riikide kui ka majandusplokkide protektsionism ning nagu sellest veel vähe oleks toimub parasjagu ka kliimakriis ning AI-plahvatuse esile kutsutud enneolematu tehnoloogiapööre. Koosmõjus tähendab see kõik paratamatult suuremat muutust maailmas, nagu me seda tunneme.

Nagu Marju Lauristin hiljutises intervjuus selgitas, käivitavad ajaloolisi tsükleid tavaliselt suured geopoliitilised sündmused, nagu sõjad, suured tehnoloogilised läbimurded, mida kujutab endast näiteks tehisaru, suured looduskatastroofid või kultuurilised muutused, sh ränne. "Kui need erinevad suure mõjuga sündmused ajas kattuvad, tekib plahvatus, millest algab uus tsükkel. Praegu oleme kliimakriisi, tehnoloogilise arengu ja Ukraina toimuva sõja kontekstis olukorras, kus võib rääkida sellisest plahvatusest. Vanamoodi enam toime ei tule."

Eeltoodut arvestades pole meie väljavaated n-ö suures mängus just rõõmustavad. Kehvast perspektiivist kõneleb ka asjaolu, et IMF prognoosib Eestile tänavu Euroopa julgelt kõige madalamat SKP näitajat.

Kui teised riigid hakkavad majanduslangusest väljuma, siis meie oleme vinduma jäänud. Maailma mastaabis oleme hetkel Jeemeni ja Argentiina liigas, meist oluliselt kehvem lugu on majanduskasvuga ainult Sudaanil. Nigelast seisust ja väljavaadetest hoolimata tuleb aga konkurentsis püsimiseks mängida just suurt mängu, sest kaasaegne majandus on globaalne.

Seega on konkurentsivõime taastamise ja uue hoo sisse saamise vajadus pakiline, kuid selleks tuleb lahendada mitu olulist küsimust.

Kuidas tehnoloogiapööre võiduks muuta ning ühtlasi suurendada tootlikkust (sh tööjõu tootlikkust, mis on praegu aastakümnete suurimas languse)? Kuidas kompenseerida noore ettevõtliku rahvastiku puudujääki ning meelitada Eestisse talendid, ärid ja investeeringud mujalt maailmast. Kuidas muuta ligipääs kapitalile lihtsamaks, kiiremaks ja soodsamaks? Kuidas leida ja hoida sõpru ning olla autonoomsed riikidest ja majandustest, kes meie sõbrad ei ole? Kuidas taastada nii meie oma inimestes ja ettevõtetes kui ka võimalikes välispartnerites usk ja usaldus Eesti tuleviku suhtes?

Mõned Eesti konkurentsivõimet mõjutavatest küsimustest kuuluvad valdkonda, mille kohta ettevõtjad ütlevad, et parim majanduspoliitika on see, kui riik majanduse rahule jätab. Teised seevastu on kas rohkem või vähem poliitiliste otsuste mõju all.

Esiteks on raske meelitada Eestisse talente, kui rände- ja viisapoliitika sellele vastu töötab. Mitte ainult tööandjate keskliit, vaid ka kõrgkoolid on viimastel kuudel sageli rääkinud sellest, et viisataotluste läbivaatamisel on sõel seletamatult tihedaks muutunud ja kolmandatest riikidest pärit töötajatel või üliõpilastel on aina raskem Eestisse pääseda.

Julgeoleku vaates võib kolmandate riikide tõrjumine olla ehk loogiline mõttekäik, aga mõelgem korraks tagasi varem viidatud demograafilisele maailmakaardile: noored aktiivsed inimesed saavad Eestisse tulla vaid sealt, kus neid on.

Kapitali kättesaadavust aitaks parandada suurem konkurents finantsturul ning Euroopa Liidu struktuuritoetuste lihtsam, kiirem ja tõhusam kasutusse andmine. Viimane on aga juba otseselt poliitilise ja ametkondliku käekirja küsimus ning Eesti senine praktika kõneleb nii tingimuste, bürokraatia kui ka menetluskultuuri puhul vindi üle keeramisest, mis takistab EL-i toetuste kasutuselevõttu.

Kapitali ja EL-i struktuuritoetuste kasutamise kõrval väärib märkimist ka riigihangete praktika. Kuna ligi 15 protsenti Eesti SKP-st käib läbi riigihangete, on tegemist arvestatava tööriistaga nõudluse, pakkumise, ettevõtlus- ja tehingukultuuri ning laiemalt majanduskeskkonna ja konkurentsi kujundamisel. Selle tööriista kasutamisel on Eestil veel kõvasti arenguruumi.

Mis puudutab sõpru ja autonoomiat, siis Eesti on teinud head ja tugevat tööd Euroopa Liidus ja NATO-s meie regiooni huvide ja vajaduste selgitamisel, ehkki seda peamiselt julgeoleku võtmes. Nüüd on aeg hakata sama jõuliselt rääkima ka majandusest. Seda enam, et autonoomia saavutamine nii energia, ressursside kui ka tehnoloogilises võtmes pole mitte ainult Eesti vaid kogu eurotsooni jagatud väljakutse.

Lõpetuseks usaldus ja selgus valitsuse poliitikate suhtes, mõõdik, millele ettevõtjad kõige halvemaid hindeid jagavad. Selles küsimuses tahaksin tsiteerida Kurt Vonneguti, kes kirjutas: "Hei hoo!"*

Usaldus eeldab selget ja argumenteeritud visiooni, selle oma inimestele ja kogu maailmale maha müümist ning seejärel järjepidevust vajalike sammude ellu viimisel. Sellist visiooni ei paista Eesti poliitilistel liidritel olevat. Arvestades eelkirjeldatud müriaadi probleemidest, millega riik silmitsi seisab, võib segadus ja nähtava sihi puudumine olla loomulik. Sellegipoolest: hei hoo!