Eelarvenõukogu (EAN) on tunnustanud aasta tagasi tööle asunud valitsuse eesmärki riigirahandust korrastada. Osa valitsuse plaanist viidi ellu juba 2023. aasta suvel. Oluline osa sellest plaanist, mida tutvustati 2023. aasta sügisel riigi eelarvestrateegias, on aga veel teoks tegemata. Sellest aga sõltub, milliseks kujuneb Eesti riigirahanduse edasine väljavaade.

Oma aprillikuu esitluses valitsusele tegi EAN muuhulgas ettepaneku kaaluda negatiivse lisaeelarve vastuvõtmist 2024. aastal. Kuna 2023. aasta eelarve puudujääk oli suurem kui kolm protsenti sisemajanduse koguproduktist (SKP-st) ja valitsuse kevadprognoosi järgi ületab puudujääk kolme protsendi läve ka tänavu, siis ohustab Eestit juba sel aastal Euroopa Liidu (EL) ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus.

Kuna korras riigirahandus on olnud Eesti senise majanduspolitika üks tugevamaid alustalasid, siis ei tohiks me alahinnata EL-i menetlusega kaasnevat mainekahju. Lisaks kaasneb menetlusega vajadus pidada EL-i institutsioonidega konsultatsioone, millised oleks Eesti eelarve kulude piirid. EAN-i hinnangul on eelarve prognoositava puudujäägi vähendamine vaid ühe protsendi ulatuses kogukuludest väärt pingutus, et mahtuda EL-i eelarvereeglite piiridesse.

Arenenud riikide hulgas paistab Eesti eelarve raamistik silma mitme erinevusega. Meil on üks madalamaid riigisektori võlatasemeid, suhteliselt madal maksukoormus – seda ka pärast plaanitavate maksude kehtestamist – ja ka erinev maksude struktuur. Võib eeldada, et eelarve korrastamisel peab midagi selles raamistikus muutuma.

Sageli väidetakse, et praegune võlakoormus võimaldab valitsusel lähiaastatel julgelt võlga suurendada. Arvudele otsa vaadates selgub aga, et ka riigi võlg võib kasvada väga kiiresti. Nii on Eesti riigi võlg viimase viie aastaga kahekordistunud ning ilma lisameetmeteta võib suhtena SKP-sse neljakordistuda aastaks 2028 (36 protsenti). Kaugel pole ka aeg, mil hakkab kahanema Euroopa Liidu toetusraha, mis tekitab omakorda eelarvele lisapingeid.

Selline kiire võla kasv ei tähenda vaid suuremaid võla teenindamise kulusid. See dünaamika on ka signaaliks investoritele, kes meie eelarve puudujääki finantseerivad. Kui riigi eelarve on sügavas miinuses ka majanduskasvu ajal, siis mis veel rääkida võimekusest kriiside ajal eelarvet kontrolli all hoida. See vähendab usaldust ning tõstab võla hinda.

Pole siis näiteks ka ime, et meie põhjanaabrite valitsus teeb suuri pingutusi, et eelmise kümnendi kiire majanduskasvu ajal käest lastud eelarve distsipliini rajale tagasi tuua, hoolimata pea olematust majanduskasvust. Soome riigivõlg kasvas 36 protsendilt 2007. aastal vaid kuue aastaga 60 protsendini SKP-st ja peaks ulatuma sel aastal juba 80 protsendini SKP-st.

Praeguste eelarveprobleemide paremaks mõistmiseks tuleb meenutada, et selle taga on mitmed tegurid: pandeemia, sõda, kuid ka Euroopa Liidu ja kodumaiste eelarvereeglite vabastusklausel aastatel 2020‒2023. Eriti just eelarvereeglite kõrvale heitmine võimaldas sellel perioodil märgatavalt paisutada Eesti valitsussektori eelarvepositsiooni puudujääki.

Kõigi nende tegurite koosmõjul oleme jõudnud olukorda, kus riigieelarve korda tegemine nõuab muutusi nii kulude kui ka tulude poolel. Ideaalselt oleks see pingeline eelarvepositsioon hea alus ka struktuurseteks reformideks, milleks on Euroopast mõnedki näiteid võtta.

Kaitsekulutuste tõstmine on nüüdses geopoliitilises olukorras oluline samm, olgu siis kõrgemaks sihiks viis protsenti SKP-st või midagi muud. Kuid me ei tohiks arvata, nagu saaksime kaitsekulusid suurendada ilma teisi prioriteete ümber vaatamata. Kindlasti võiksid oma ala eksperdid, arvamusliidrid ning miks mitte ka laiem avalikkus selles protsessis, mis pole oma olemuselt kindlasti populaarne, konstruktiivsemalt kaasa mõelda.

Millised oleks need avaliku sektori teenused või toetused mida valitsus peaks reformima, vähendama või millest üldse loobuma? Võttes sealjuures arvesse, et pelgalt valitsussektori administratiivsete kulude kokkuhoiuga kaugele ei jõua, kuna ka julgemate ettepanekutega saavutatava kokkuhoiu suurusjärk on vajadusest palju väiksem.

Kindlasti teeb kulude kokkuhoiu raskemaks eelarvesse sisse ehitatud mõnede kulude indekseerimine, aga ka SKP-sse suhtestatud kulutused. Kuigi indekseerimine on suhteliselt laialt levinud meede, et kaitsta eelkõige sotsiaalkulutusi elukalliduse tõusu eest, kaasnevad sellega mitmed probleemid.

Indekseerimine nõuab eelkõige hinnamuutuste korrektset arvutamist. Seetõttu teevad erilist muret küsimused, mis on esile kerkinud seoses inflatsiooni mõõtmisega eelnevate aastate kiire energia hinnatõusu ajal.

Nimelt on eksperdid Eesti Pangast ja ka rahandusministeeriumist küsimärgi alla seadnud elektrihinna muutuste kajastamist hinnaindeksis. Näiteks on olnud hinnaindeksis kajastatud elektrihinna tõus oluliselt suurem kui börsihind. Selline analüüs oleks väga oluline, kuna ülehindamise tulemusena võisid valitsuse eelarve kulud 2024. aastal olla indekseerimise tõttu paarikümne miljoni võrra kõrgemad kui vaja. Lisaks kanduvad kõrgemad baaskulud üle järgmistesse aastatesse ning paisutavad kulude koormat.

Väljaspool riigieelarvet võis hinnamõõdikute probleemide mõju ulatuda kaugemalegi ning sellest oli vast kõige olulisem mõju palgatõusu kiirusele nii riigi- kui ka erasektoris. Tootlikkuse kasvust kiirem palgatõus mõjutab aga otseselt erasektori konkurentsivõimet, eelkõige eksporditurgudel.

Ebatäpsused hinnatõusu hindamisel võivad anda meile majanduse arengust viltuse pildi, sealhulgas vähendada reaalseid kasvunumbreid, mis võivad omakorda mõju avaldada tarbijate ja tootjate kindlustundele, sealt omakorda investeeringutele jne.

Loomulikult ei keera ajaratast tagasi ja meie igapäevaelus ei muudaks majandusnäitajate reaalväärtuste ümber hindamine suurt midagi. Ka riigieelarvet vaadatakse nominaalsetes suurustes ehk siis eurodes mõõdetuna. Kindlasti tuleks aga need teemad lõpuni selgeks rääkida, et suudaksime hoiduda sarnastest vigadest tulevikus, mis võivad kaasa tuua ekslikke otsuseid meie majanduses.

Selles kontekstis ootaks rahandusministeeriumilt ja tema haldusalas olevalt statistikaametilt hinnaindeksite metoodika põhjalikku ülevaatust. Statistikaamet kirjeldas hiljuti oma blogis hinnatõusu (sh elektrienergia) arvutamise metoodikat. See on tänuväärt samm, mis parandab läbipaistvust, kuid selles vallas tuleks minna kaugemale, et saada selgitusi mitmete anomaaliate osas, soovitatavalt sõltumatute ekspertide abiga. Mitmed riigid, sh Soome ja Holland, on elektrihinna mõju hinnaindeksites juba korrigeerinud.