Eesti on maailmas tuntud innovatiivse ja edumeelse väikeriigina. Meil ei ole küll pakkuda Londoni või New Yorki suurlinna sära ega Vahemeremaade kliimat, kuid sellegipoolest on Eesti edulugu siia meelitanud sadu andekaid välismaalastest tippspetsialiste ja idufirmade asutajaid, kes kõikidest maailma riikidest on valinud oma töö- ja kodukohaks just Eesti. Nad on panustanud Eesti tehnoloogiasektori kasvu, aga mis veelgi olulisem, nad on siia toonud uusi kogemusi ja kontakte, rahvusvahelist haaret ning mitmekesist maailmavaadet.

Eesti väiksus on teatud mõttes olnud meie konkurentsieelis, sest oleme saanud suured muudatused ellu viia kiirelt ja paindlikult. Eesti toimiv digiriik, startup-viisa, aga ka näiteks turvalisus, tasuta haridus ja meditsiin on tekitanud positiivse üllatusefekti.

Oleme riigina astunud õigel ajal õiged sammud ning loonud tugevad eeldused meie IT- ja tehnoloogiaettevõtete kasvuks. Küsimus on aga, kas sellest piisab ka tulevikus?

Teisedki riigid on välistalentide olulisust teadvustanud ning talendipuudus on suur probleem kogu vananevas Euroopas. Näiteks käisime Startup Estoniaga tutvustamas Eesti tehnoloogiasektori poolt pakutavaid võimalusi Brasiilias ning nägime, kuidas Euroopa erinevad riigid, aga ka näiteks Kanada, üritavad sealseid kvalifitseeritud töötajaid oma riiki meelitada. Pakuti koguni tasuta reise oma riiki, et tutvustada potentsiaalsetele töötajatele karjäärivõimalusi, kohalikku elu ja kohanemisprogramme.

Eesti väiksus on muutumas järjest suuremaks takistuseks, mis kipub piirama meie IT- ja tehnoloogiasektori edasise kasvu võimalusi. Eriti teravaks muutub talendipuudus meie jaoks ka seetõttu, et sõltume väga suuresti väljastpoolt Euroopat tulevastest välistalentidest. Kõikidest idu- või kasvuettevõtetes töötavatest välismaalastest 82 protsenti on pärit väljastpoolt Euroopa Liitu.

Eesti eesmärk on 2030. aastaks 500 siin tegutsevat süvatehnoloogia ettevõtet, kus hinnanguliselt võiks töötada 25 000 inimest ehk töökäte puudus on muutumas meie suurimaks nõrkuseks. Välistalendi värbamine ei ole kindlasti moeasi ning ettevõtjad eelistavad alati kohalikul tööjõuturul olemasolevaid töötajaid, tunnistades samal ajal, et ilma välismaalasteta ei ole tehnoloogiafirmadel siin võimalik kasvada ning ebamugav otsus hoida peakontorit Eestis on tihti suuresti patriootiline.

Näiteks napib Eesti tööturul tippspetsialiste nii äriarenduseks, uute tehnoloogia loomiseks kui ka nende globaalseks müügiks ja turundamiseks. Eesti ülikoolides ei ole paraku võimalik omandada mitmeid tehnoloogiaettevõtetes vajalikke erialasid ning puudu on ka Eestis eksootilisemate, kuid maailmas levinud keelte oskajad.

Seetõttu on meie ettevõtjad valmis välistalentidele maksma ka Eesti keskmisest palju kõrgemat töötasu. Näiteks startup-viisa abil Eestisse ümberasunud iduettevõtetes oli 2023. aastal keskmine brutopalk 3832 eurot ehk Eesti keskmisest kaks korda suurem.

Kõrget lisandväärtust loovad välistalendid on reeglina oma karjääri tipus olevad inimesed, kes riiki elama ja töötama tulles võtavad kaasa ka perekonna. Sageli on neil ette näidata teaduskraad mõnest mainekast ülikoolist ning keskmiselt on nad kõrgema haridusega kui niigi kõrgelt haritud Eesti idusektori töötajad. Ühe või teise riigi kasuks otsustamisel vaatavad nad nii kohanemisprogrammide olemaolu kui ka sotsiaalsete teenuste kättesaadavust.

Eesti puhul tuntakse puudust sellistest elementaarsetest asjadest nagu näiteks võõrkeelsed perearstiteenused. Eesti arstide mureks on aga keelebarjäär, mille tõttu võivad tekkida ravivead, mille eest vastutab Eestis arst.

Teisalt on Eestis üleüldiselt perearstide puudus ning näiteks Harjumaal on osade perearstide nimistud täis, mis teeb välismaalase elu veelgi keerulisemaks. Puudust tuntakse ka kooli- ja lasteaia kohtadest.

Tõsist tööd tuleb paraku teha ka ühiskonna valmisoleku ja inimeste hoiakutega. Kas Eesti ühiskonna laiem suhtumine välismaalastesse on sõbralik, toetav ja eelarvamustevaba? Minu hinnangul peame paraku ausalt tunnistama, et arenguruumi meil on.

Väljakutsed on suured ning nende ületamine nõuab koostöö tugevdamist ja ressursside koondumist riigi, omavalitsuste ja tugiorganisatsioonide, kuid ka ettevõtjate vahel. Usun siiski siiralt, et pingutada tasub, sest kui Eestis töötavad erinevate riikide helged pead, läheb ka Eesti käekäik korda rohkematele inimestele üle maailma ning see teeb meid mitmes mõttes tugevamaks ja riigina suuremaks.

Suure tehnoloogiaettevõtte arendamine just Eestis peab tulevikus olema loogiline ning äriliselt mõistlik, mitte patriootiline otsus. Me ei saa tahta olla osa globaalsest maailmast ja selle hüvedest, olles samal ajal kinnised, peletades ja peljates välismaalasi. Ma olen siiski optimist ja hingelt maailmaparandaja ning usun, et eestimaalastena oleme võimelised nõrkused ja raskused ületama ning koos teeme Eesti suuremaks.