"Otse uudistemajast" Euroopa Parlamendi valimiste erisaates kohtusid reedel Parempoolsete esinumber Lavly Perling ja nimekirja ankrumees Kristjan Vanaselja.

Selle lühisarja eesmärgiks on olnud panna omavahel vastamisi Euroopa Parlamendi valimistel kandideerivate erakondade nimekirjade esimesed ja viimased numbrid, kuna tõsiasi on see, et paljude nimekirjade puhul erakonnasisene konkurents Euroopa Parlamendi mandaadi pärast on teravamgi kui erakondadevaheline konkurents. Seda võib öelda nii Keskerakonna, EKRE, aga ka Isamaa ja Reformierakonna kohta. Parempoolsete kohta seda ilmselt öelda ei saa. Teil on üldse vähene tõenäosus mandaat saada ja kui keegi selle mandaadi saab, siis on tõenäoliselt see Lavly Perling.

Perling: Vastupidi. Viimaste küsitluste järgi, mida me lugesime, on Parempoolsetel reaalne võimalus mandaat saada. Eile seda kinnitasid ka eksperdid.

Kui me vaatame Parempoolsete liidrite nimekirja, siis ma julgen öelda, et peale minu on seal ikkagi väga tugevad kandidaadid. Rainer Saks, Ilmar Raag julgeoleku kontekstis, Eesti kõrgeima reitinguga kliimateadlane Annela Anger-Kraavi ja no palun väga – ikkagi mehed ja naised, kes on ise üles ehitanud ettevõtteid.

See on meie võimalus ja valijal on suurepärane võimalus jätta endised, olgu peale seal ka Euroopa Parlamendis. Valijal on täna väga hea võimalus jätta selline Keskerakond koju pingile. Mitte Jana Toom ja Kõlvart, vaid hoopis Saks, Annela Anger-Kraavi, Kristjan Vanaselja, Rainer Saks – suurepärane valik.

Kristjan Vanaselja, kas teil on Lavly Perlingule midagi lisada või ma lasen pigem temal rääkida täna siin?

Vanaselja. Ei, ma arvan, et tegelikult Lavly küll ütles, et me oleme ju kõik ühe asja eest väljas, et võtta Parempoolsetele nendelt valimistelt üks mandaat. Aga teatav sisemine konkurents on tegelikult igas nimekirjas olemas. Me kõik tahame ju anda oma panuse sellesse ja võtta ära selle häälte hulga, olgu ta kolmas, neljas, viies või üheksas number selles nimekirjas. Mina tahaks küll tõestada Lavly Perlingule ka, et ma olen vääriline selles nimekirjas olema ja suudan oma hääled koju tuua.

Kuidas te nimekirja esikolmiku erakonnasiseselt paika panite? Olid teil mingid uuringud, mis ütlesid, et parem oleks esinumbriks panna Rainer Saks, kes oli teie üllatuskandidaat või olid uuringud, mis ütlesid, et erakonna esimees Lavly Perling on ikkagi tuntum ja sobib seetõttu esinumbriks paremini?

Vanaselja: Meil olid tegelikult päris pikad ja põhjalikud arutelud sisemiselt selle üle, et kuidas me valimistele peaksime minema.

Parempoolsetest, eriti kui me vaatame seda nimekirja, kus on palju ka uusi inimesi, kes ei ole poliitikas varasemalt aktiivselt osalenud, siis uuringute järgi ennustada, kes neist võiks europarlamendi valimiste kontekstis just kõige rohkem hääli võtta – seda oli keeruline teha.

Meie valikud lõpuks kaldusid sinna suunas, et mis on meie eesmärk. Meie eesmärk tegelikult nendel valimistel on näidata Parempoolseid tugeva maailmavaatelise erakonnana. Mitte ainult minna europarlamenti ühte kohta võtma, vaid tegelikult ehitada üles kogu Parempoolsete erakonna tugevat maailmavaatelist brändi ja seetõttu oli täiesti mõistlik, et selle esinumber on seda juba pikalt eest vedanud esimees Lavly Perling.

Lavly Perling, kui me teiega viimati ühes saates vestlesime, see oli eelmise aasta aprillis Vikerraadio "Reedene intervjuu", siis ma eraldi võtsin seal pikalt jutuks Euroopa Parlamendi valimised, milleni tol hetkel oli rohkem kui aasta aega.

Ma küsisin seal teie käest, et kas saate aru, et teie jaoks on see suurepärane võimalus – kui te peaksite ületama valimiskünnise, saama ühe mandaadi Euroopa Parlamenti, siis see pikk ooteaeg, mis Parempoolsetel on järgmiste riigikogu valimisteni, muutub teie jaoks lihtsamaks. Esiteks te saate tuntust ja toetust, lisaks ka administratiivsed ja rahalised vahendid, mis Euroopa Parlamendi mandaadiga kaasnevad.

Selles mõttes peaksin teile nüüd praegu õnne soovima, et te olete vähemalt Euroopa Parlamendi valimisteni vastu pidanud. Erakond ei ole laiali valgunud, ei ole toetust kaotanud. Vastupidi – 2023. aasta kevadega võrreldes on teie toetus kasvanud. Olete ise rahul?

Perling: Muidugi, me oleme rahul sellega, et Parempoolsed on kasvavad. Me kasvame liikmete arvult meie toetus kasvab, inimesi, kes meid toetavad, tuleb järjest juurde. Meie jaoks on algusest peale, erakonna sünnist alates, olnud eesmärk ehitada Eestile aastakümneteks maailmavaateline erakond.

See tähendab, et kõik need ülejäänud eesmärgid. 2027 – selleks, et Eestis parempoolset poliitikat ellu viia, peavad Parempoolsed olema parlamendis, selleks et veel enam tuua uusi inimesi poliitikasse, et parempoolseid ideid levitada, me peame 2025 tegema kohalikel valimistel hea tulemuse, et jõuda inimesteni, jõuda valijateni, laiendada oma toetajaskonda.

Loomulikult kõige esimene eesmärk on täna, homme, järgmine nädal võtta ära see Euroopa Parlamendi mandaat. Mina usun küll, et meie inimesed, nii kandidaadid kui kogu see organisatsioon seal taga, on teinud head tööd selle nimel, et see ära teha. Kui me rääkisime, et kes on esinumber ja kes on teine number ja kuidas üldse inimesed tulevad.

Muideks iga nädal liitub inimesi Parempoolsetega. Ma ikkagi jään selle juurde, et selle tugevus on seesama maailmavaatelisus. Parempoolsel inimesel Eestis ei ole enam muud valikut kui valida Parempoolsed.

Kurb tõsiasi on muidugi see, et kui te ei peaks seda mandaati saama, siis 10. juunist alates on selline keeruline hetk, et te olete võib-olla küll saanud tuntust ja paljudes debattides osaleda, te olete valijatele paremini teada, aga see ei muuda fakti, et te olete jätkuvalt selles olukorras, kus te olete parlamendiväline erakond.

Riigikogu valimisteni on kolm aastat ja te peate nende kolme aasta jooksul tegema poliitikat erakordselt ebavõrdsetes tingimustes – te ei ole riigikogu liikmed, teie erakonnas ei ole riigikogu liikmeid. Te ei ole ka ühelgi muul nii-öelda poliitilisel ametikohal. Te peate omast vabast ajast, ma saan aru, et põhitöö kõrvalt tegema seda, mida teised inimesed teevad ametis, mille eest maksumaksja palka maksab.

Kui ma lähen kolleegidega kihla vedama, et kas Lavly Perling ja Kristjan Vanaselja peavad 2027. aasta märtsikuuni vastu – kas ma ikka lähen ja panen mingi raha sinna vahele?

Perling: Mina soovitaks "jah" peale panna, ei ole küsimust. Sellepärast just nimelt, mida ma kirjeldasin, et meie pikk eesmärk on väga selgelt olla Eesti parempoolsele valijale alternatiiv.

Aga kolm aastat on väga pikk aeg.

Me oleme kolm aastat ka töötanud, see pole küsimus.

Teine asi, see ei ole ainult sõnakõlks, et juba meie kandidaatide nimekiri Euroopa Parlamendi võtmes on liidrite nimekiri. Need on inimesed, kes ei pinguta üksnes iseenese nimel, oma heaolu nimel, oma koha nimel. See on andnud meile tugevuse ja see annab meile edaspidigi tugevuse.

See on mõnes mõttes muidugi ka meie nõrkus, et me teeme seda oma põhitöö kõrvalt ja me ei saa võib-olla 100 protsenti pühenduda, aga see on meie tugevus. Meiega liituvad inimesed, kes ei tule poliitikast midagi saama, vaid nad saavad aru, et loomulikult on vaja selleks olla võimul, et oma poliitikat teostada.

Põhieesmärk on ikkagi Eestist ja aadetest lähtuv. See on see, mis teeb meid tugevaks selle ühise eesmärgi nimel.

Kas samamoodi mõtlevad ka Ilmar Raag ja Rainer Saks? Nemad teevad ka poliitikat praegu oma põhitöö kõrvalt. Nende jaoks Euroopa Parlamendi mandaat või Euroopa Parlamendi valimistel osalemine on võib-olla pisut teistsuguse märgiga kui kolmeaastane ootamine, selleks et võib-olla osaleda Eesti riigikogu valimistel. Kuidas nende selline valmisolek ja vastupidavus tundub?

Vanaselja: Muidugi mõtlevad. Ilmar on juba eelmistel riigikogu valimistel korra kandideerinud ja on ennast väga teadlikult sidunud Parempoolsetega eesmärgiga tulla Eesti poliitikasse ja siia pikemalt ka jääda.

Kui tal hästi läheb, siis me näeme minister Ilmar Raagi mingil hetkel?

Vanaselja: Täiesti võimalik.

Perling: Absoluutselt.

Vanaselja: Selle eelmise täienduseks, et meil on kolm aastat riigikogu valimisteni aega – Parempoolsed on täna juba päris palju defineerinud Eesti poliitikas teemasid varem kui teised erakonnad.

Kui me räägime sellest samast majanduse keerulisest olukorrast, kui me hakkasime 2022. aastal sügisel rääkima, see on siis kaheksa kvartalit tagasi kaks kuud pärast seda, kui majandus hakkas kukkuma sellest, et on vaja hakata riiki kokku tõmbama, me peame hakkama valmistuma selleks, et majandus võib pikemalt kukkuda ja meil on vaja hakata kiiresti tegutsema, et majandus uuesti kasvule saada. Läks kaks aastat aega ja nüüd õnneks räägivad ka teised erakonnad sellest.

Me kavatseme ka järgmised kolm aastat hoolimata sellest, et me ei ole parlamendis, defineerida neid olulisi teemasid. Tuua need üles ja pakkuda välja ka omapoolseid lahendusi, mida siis hea õnne korral teised erakonnad saavad riigikogus ellu hakata viima.

Perling: Me ju mitte ainult ei räägi. Me oleme ka valinud väga selgelt selle tee, et me pakume lahendusi. Kaks aastat tagasi pakkusime kärpekava, hiljem pakkusime kasvukava. Me saamegi aru, et kärpida tuleb…

Varsti tuleme nende teemade juurde.

Ma jään ikka selle juurde – see kolm aastat on üks erakordselt pikk aeg, isegi aasta on väga pikk aeg poliitikas eriti. Nii palju asju jõuab juhtuda, nii palju asju jõuab muutuda. Inimeste eludes jõuab palju juhtuda.

Kui te kolm aastat olete parlamendiväline opositsioonierakond, siis juhtub selline asi, et te leiate iga asja kohta, mida valitsuserakonnad, isegi teised opositsioonierakonnad teevad, öelda midagi kriitilist ja see kuvand, mis teil 2027. aasta märtsiks on, on see, et see on üks erakond, kes tuleb ja ütleb kõigi kohta halvasti.

Perling: Vastupidi, sinnani ma tahtsingi jõuda. Kui te vaatate, kuidas me käitunud oleme ja jääme käituma, siis loomulikult kriitiline peabki olema, kui on põhjust kriitiline olla. Täna ei ole küsimust, et riigijuhtide suhtes, valitsuse suhtes.

See, mida Kristjan Vanaselja kirjeldas, et me oleme maailmas kuue kõige kehvema majanduse seas, me oleme Euroopas kõige kehvema majandus seas. Oleks ju päris jube, kui Parempoolsed ei oleks kriitilised. Küsimus on alati selles, et me peame pakkuma parempoolseid lahendusi ja seda me jääme tegema.

Ilmar Raagi suhtes – ka mulle alati meeldib, et Parempoolsed käivad oma sõnade järgi. Kui Ilmar Raag ütles, et ta tuleb poliitikasse – ta on täna meie volikogu esimees. Järelikult ta võtab ikkagi väga tõsiselt poliitikas olemist ja poliitikas kaasa rääkimist.

Mis puudutab valitsuse perspektiivi või riigikogu perspektiivi. Seal on ka see aspekt, et mingite erakondadega, kelle tegevuse suhtes te ka siin saates olete kriitiline olnud, näiteks majanduspoliitika või eelarvepoliitika osas, tuleb teil mingisuguste asjaolude kokkulangemisel olla ühes valitsuses.

Seesama Isamaa, millest eraldumise tõttu Parempoolsed üldse tekkisid ja kes on praegu väga mures Euroopa Parlamendi valimiste võimaliku tulemuse pärast. Reformierakond, kes on samamoodi mures teie Euroopa Parlamendi valimiste tulemuse pärast. Mõlemat neist ähvardab ju oht teie tõttu ühest mandaadist ilma jääda.

Te peate nendega võib-olla valitsuses olema. Kuidas te seda probleemi enda jaoks olete läbi mõelnud? Te ei lähe ju Aivo Petersoniga koos valitsust tegema. Te lähete ikka nende erakondadega, kes saavad valimistel palju hääli.

Vanaselja: Ma tahaks loota, et Aivo Peterson Eesti parlamenti kunagi ei pääse.

See oli nali.

Vanaselja: Loomulikult poliitikas peab olema valmis kokkuleppeid ja koalitsiooni moodustada. Aga nagu Lavly ütles – kui me näeme, et asjad ei ole hästi, siis me kavatseme välja selle öelda, et asjad ei ole.

Aga olete mõelnud ennast ka näiteks Isamaaga ühte valitsusse?

Perling: Kaks märksõna. Poliitika kokkulepped sünnivad inimeste vahel ja nad peavad olema maailmavaatelised. Ma arvan, et meie elukogemusest – me teame väga hästi, mida tähendab keerulistes olukordades kokkulepeteni jõudmine.

See on meie liikmeskonna tugevus, et meiega on liitunud ju inimesed, kes oma elus on midagi teinud.  Kes on oma ala eksperdid ja kes suudavad kokkuleppelaua taga esitada argumente ja jõuda läbi selle ühisosa laiendamise kokkuleppele. Meil on tugevad inimesed, kes on võimelised koostööd tegema ka kõige keerulisemates olukordades.

Teine meie tugevus ongi see maailmavaade. Me ei hakka kunagi muutuma süldiks, et me kaotame oma põhimõtted või väärtusruumi.

Märkige need sõnad üles, palun.

Perling: Absoluutselt. See, mida Kristjan ütleb, et selle kõige keskel tulebki aru anda. Kuigi Parempoolsetel on vaieldamatult kõige sisukam programm, siis see automaatselt ka tulevikus ei muutu koalitsioonileppes.

See on tõsi, et Eestis tehakse alati koalitsioonivalitsusi. Programmist koalitsioonileppesse jõuavad võib-olla mingisugused veidrad lausekesed, eriti kui te ei ole seal kõige suurem osapool. Oletame, et saate selle Euroopa Parlamendi ühe mandaadi. Lavly Perlingul tuleb siis teha koos erakonnakaaslastega otsus, millisesse Euroopa Parlamendi poliitilisse perekonda seal kuuluma hakata. Olete otsuse ära teinud?

Perling: Me oleme oma valikuks valinud EPP (Euroopa Rahvapartei – toim).

Vanaselja: Jah, EPP on poliitiliselt meile kõige lähem. Ta on ka kõige mõjukam ja kõige suurem fraktsioon. Maailmavaateliselt, kui me vaatame, kes sinna teistest erakondadest kuuluvad kasvõi siitsamast lähedalt Soome Kokoomus (Rahvuslik Koonderakond – toim), siis nendega me oleme väga sarnased ja kavatseme koos EPP-s toimetada.

Ma lugesin teie programmi veel enne saadet ja teil on libertaarse erakonna programm.

Vanaselja: Tõsi. Seal on kindlasti rohkem juttu vabadustest kui käskudest ja keeldudest.

Mis te seal EPP-s teete siis?

Vanaselja: EPP-s on neid nii-öelda liberaalkonservatiive ja neid jõude, kes soovivad, et EPP rohkem ka nende vabaduste ees seisaks teisigi.

Äkki oskate mõne näite tuua? Mina ei tea sellist erakonda EPP-s.

Vanaselja: Ma ütlen, seesama Kokoomus, kes tegelikult räägib väga sarnast juttu.

Soome keelt räägite? Jälgite Soome uudiseid? Olete kursis sellega, millega Kokoomus on tegelenud viimase 10 aastase ajaloo vältel? See ei sarnane üldse sellele, mis teie programmis seisab.

Vanaselja: Vaatame neid viimaseid samme, millega nad täna tegelevad. Ka see, et erakonnad on ajas muutunud, seda me näeme kasvõi omaenda Eesti poliitikas Isamaa näitel, et kus on väärtused justkui muutunud. Kokoomus täna räägib väga sarnast juttu Parempoolsetele.

Kirjeldage oma vaatenurgast, kus Isamaa erakondlikul maailmavaatelisel skaalal praegu asub? Kuhu see muutus neid siis viinud on?

Vanaselja: Esiteks on nad oma reaalsetes poliitilistes otsustes liikunud märkimisväärselt sellistest vabadustest ja parempoolsetest väärtustest rohkem vasakule. Kas või seesama toetuste jagamine, suurenev riigi roll.

See, et nad sõnades täna räägivad rohkem võib-olla isegi Parempoolsetele sarnast juttu, ei tähenda seda, et nad tegudes seda oleksid tõestanud või näidanud. Nad on muutunud kindlasti oluliselt konservatiivsemaks oma maailmavaatelt kui nad varasemalt on olnud.

Võrdlete siis 90-ndate aastatega?

Vanaselja: Ma pigem räägin siin isegi viimasest kümnendi algusest.

Perling: Selle EPP kohta ikkagi ütlen, et kui vaadata kahte asja. Üks on see, et kui ikkagi rahulikult läbi lugeda EPP väärtusprogramm, siis seal on väga suur ühisosa – seal on ka erinevusi, ma möönan – väärtuste pinnal olemas. Sellepärast ka Parempoolsed ju oma programmi on nimetanud väärtusprogrammiks. Üksi ei lähe keegi Euroopa parlamenti midagi ära tegema. Küsimus on see, et milliste väärtustega, kuhu sa kuuluma hakkad ja kes on need partnerid, kellega koos sa hakkad ehitama Euroopa konkurentsivõimet.

Teine on see, mida ka Kristjan puudutas. Siin regioonis, kui me mõtleme, et kellega koostööd teha, kus on niisugused kõige ägedamad ja tugevamad poliitilised jõud – Poola, Soome, Rootsi. Need on EPP-s mõjukad erakonnad ja Parempoolsed kindlasti näevad seda suurt ühisosa, et nendega regiooni nimel koostööd teha.

Kui ma nüüd sellest teie programmist lähemalt räägiksin, siis tõesti see sõna "vabadus" – naljakas, et päris mitmed erakonnad kasutavad seda "vabaduse" sõna siin valimiskampaanias, sealhulgas näiteks sotsiaaldemokraadid.

Seda "vabaduse" sõna teil on siin korduvalt ja palju. Iseenesest olete ka selle siin päris kenasti lahti sõnastanud ja põhjendanud. See on väga tore, selline väärtuspõhine asi, aga kui te vaatate seda poliitilist keskkonda, siis ei Euroopa Parlamendis ega Eesti poliitilises keskkonnas ei ole ju võimalik minna valitsusse või mingit konkreetset seadusandlust kujundama ja öelda, et kogu praegune rohepöördeteema tuleb täielikult ümber sõnastada, võib-olla isegi prügikasti visata. Realistlikult ei ole see ju mõeldav.

Perling: Vastupidi. Väärtused ongi ju need, mille eest seista. Nagu me kirjeldame oma viie vabaduse teed. Meil on viis vabaduse teed. Alates julgeolekust, mille kohta me ütlemegi, et vabadusest algab julgeolek. See, mis puudutab roheteemasid, siis selle kohta ütleme, et "vabadus hoida oma".

Metsaomanikele tuleks kehtestada kehtestada vähem piiranguid? Maksta neile õiglast hüvitist omandi kasutamise eest? Saan ma teist õigesti aru?

Perling: Absoluutselt. Kui me räägime omandist tervikuna, siis me ütleme, et omand on see, mille eest Parempoolsed seisavad. Igaühel, kellel on väike maalapp kuskil, see teab, et me ise hoiame sealset linnupesa või haruldast liiki oluliselt paremini omanikena kui seda teeks riik või kohalik omavalitsus, kehtestades teinekord absurdseid looduskaitsealaseid piiranguid. See on ainult üks näide.

See, mille eest me Euroopasse seisma läheme, ongi ju see, mille eest me seisame ka Eestis. Just nimelt, et mitte riik ei ole parem otsustaja, vaid inimesed. Mitte rohkem piiranguid, vaid vähem piiranguid. Mitte ametnik ei tee paremaid otsuseid, vaid omanik teeb paremad otsused. See on väga selgelt põhimõtteline küsimus. Euroopas ja Eestis on need vabadused löögi all.

Esiteks käib Euroopas täiemahuline sõda. Teiseks kõik reeglistikud ja bürokraatia, mis tuleb peale, mitte ainult Euroopast, vaid ka Eestis – see tapab meie majandust. Ka isikuvabaduste osas me oleme ju vaadanud, et viimasel ajal toimub pidev vabaduste ära näkitsemine. Need on need põhimõtted, mille vastu Parempoolsed hakkavad.

Ma küsin teie käest kontrollküsimuse. See isikuvabaduste ära näkitsemine sai kõige suurema hoo sisse koroonapiirangute perioodil ja siiamaani ma arvan, et need koroonaeelsed vabadused ei ole ka Eestis päris täielikult taastunud. Kui teie oleksite saanud määrava isikuna otsustada, kas kõikidele inimestele Eestis 2020.–2022. aastani oleks tulnud kehtestada vaktsiinipassid, maski kandmise kohustus, kuidas teie oleksite otsustanud?

Perling: Oleks on paha poiss, ütleksin ma.

Ma küsin seda. Teil kindlasti oli mingi seisukoht, kui need asjad kehtisid.

Perling: Jube hea on tagantjärgi targutada. Ma julgen öelda, et olles terve elu pidanud kogu aeg kaaluma vabadusi ja väga keerulistes olukordades. Väga keerulistes olukordades teen mina alati valiku – rohkem vabadust. Sellest tuleb ka vastus. Ma väga loodan, et küsimus ei ole jälle mina-vormis, vaid küsimus ongi selles erakonna tugevuses. Ma usun, et Parempoolsed oleks teinud otsused, milles oleks säilinud rohkem isikuvabadusi.

Näha oli koroona ajal, et aeg-ajalt oli paanika. See on seesama paanika, mis täna on valitsuses selle majandusteemadega ja see tuleneb sellest, et inimesed ei taju riigi juhtimise juures, kuidas riik toimib ja ikkagi on kadunud usk ära inimesse.

See on põhivahe, et kes siis teeb paremad otsused ka koroona ajal, et hoida ennast terve, hoida oma lapsed terved. Kas inimene ise või kehtestame absurdseid reegleid?

Vaatasin ETV suurt keskkonnadebatti, kus teie poolt oli Annela Anger-Kraavi. Tema eristus seal väga olulisel määral teistest erakondadest. Ainus põhjus oli see, et kõik teised erakonnad – peale roheliste, kes ka ei ole valitsuses olnud kunagi – olid kaasvastutavad selle kohustuste koorma eest, mida on kuidagi märkamatult Eesti maksumaksjale ja valijale kaela laotud kuskil Euroopas, ilma avalikkusele olulisel määral nende kohustuste määra selgitamata.

Teil ongi väga mõnus praegu öelda, et "meie poleks niimoodi teinud". Aga kust te teate, et te poleks teinud? Ausalt öeldes mõne olemasoleva erakonna kohta, näiteks Reformierakonna kohta, poleks ka mina uskunud 2014. aastal, et lähitulevikus sellesama erakonna esindajad nõustuvad selliste kohustuste võtmisega, aga näete – nad nõustusid.

Perling: Kolmel põhjusel. Selle tõestus on see, et Parempoolsed ehitavadki uut erakonda. Me ei ole ka inimestena mugavdunud.

Teate, kui keeruline see on, kui istute seal kuskil Euroopa ministrite nõukogu istungil ja seal on 27 samasugust ministrit nagu teie pluss ametnikud. Need ministrid on palju suurematest riikidest kui Eesti ja nad kõik tunduvad olevat ühel meelel ja siis te peate seal nurgas püsti tõusma ja ütlema kuidas meile see ei sobi.

Perling: Ma olen rahvusvahelises koostöös olnud ka päris suurte lauade taga. Ma olen olnud ise Joint Investigation tiimide liige, kus põrkuvad suurte riikide huvid – mida teha, millal teha, kuidas teha? See kogemus on see, mis on Parempoolsetes, mitte ainult pelgalt minul, olemas. Ma tean, kuidas suure laua taga common ground-i või ühisosa ehitada, kuidas seda laiendada.

Vahel ei ole võimalik seda ühisosa üldse ehitada. Te peategi olema teisel arvamusel.

Perling: Siis tulebki jääda eriarvamusele. Kui me räägimegi, mida me praegu vaatame, mis toimub, siis meie etteheide Euroopa Parlamendi Eesti esindajatele on see, et Eesti huvide eest ei ole piisavalt seistud. Nad korraks ilmuvad pilti ja siis nad kaovad ära. Kuidas nad Eesti huvides seisavad, mida nad seal päris täpselt teevad, kuidas nad siis kaitsevad tavalist Eesti inimest või Eesti konkurentsivõimet – selle kohta meil andmed puuduvad.

Vanaselja: Tõmbaks korraks selle pildi natukene korraks laiemaks. Euroopas on laiemalt tegelikult aru saadud, et selline plaanimajanduslik ja sotsialistlik lähenemine…

See on ainult Euroopa Parlamendi valimiste ajaks. Ärge muretsege, küll see üle läheb.

Vanaselja: Ma väidan, et peale neid valimisi saab Euroopa Parlamendi koosseis olema mõnevõrra selline, kus tõesti võetakse ka seesama Green Deal (rohelepe – toim) võib-olla natukene lahti. Mida juba täna tehakse – muudetakse nendeks tähtaegadeks seatud eesmärke.

Kuulge, mis vahet seal on, kas sisepõlemismootoriga autode müük tuleb ära lõpetada 2035. või 2040. aastal? Põhimõtteliselt on see inimeste käest valikuvabaduse äravõtmine.

Vanaselja: Jah, ma olen nõus. Küsimus on aga selles, et kuidas me seda teeme. Missugune on see areng. Kas see toimub loomulikult teel või see toimub ainult nii-öelda keeldude ja käskude najal.

Tuleme korraks Eesti asjade juurde ka, kuna ilmselt paljud inimesed nendel valimistel kujundavad teie suhtes oma seisukoha mitte niivõrd Euroopa Parlamendi valimiste küsimustest lähtudes, vaid vaatavad siin Eesti asja.

Meie kõige suurem poliitiline avalik debatt käib praegu eelarve, maksude üle. Valitsus on aastaotsa rääkinud kärbetest. Möödunud aastal kärbiti natukene, nüüd kärbitakse võib-olla 100 miljonit, eelarve puudujääk on kuskil kaks miljardit, võib-olla rohkem, järgmisel aastal ulatudes viie protsendini Eesti sisemajanduse koguproduktist. Majandus samal ajal langeb. Täna hommikul tulid jälle numbrid – miinusprotsendid. See on keeruline tegelikult. See ei ole selline asi, et kuskil on lihtne lahendus ja siis lihtsalt valitsuserakonnad ei näe seda. Mida teie teeksite selles olukorras?

Perling: Kui saatejuht ütles, et valitsus on rääkinud aasta aega kärbetest, siis Parempoolsed kaks aastat tagasi käisid välja väga selge kärpeplaani. See oli ju näha andmetest ja sellest, mis toimus maailmas ja kolmandaks…

Olge konkreetsem.

Perling: Kärpeplaan – me oleme väga selgelt öelnud. Räägime kolmest põhimõttest. Esiteks kõik indekseeritud kulud tuleb lahti indekseerida.

Pensionid? Toetused?

Perling: Absoluutselt. Kõik lausalised toetused tuleb kaotada. See peaks olema tegelikult juba tehtud olema olnud. Teiseks me räägime ikkagi avaliku sektori kulude külmutamisest. Parempoolsed on väga selgelt öelnud, et riigieelarvet tehes peaks minema tagasi aastasse 2019.

Kas te olete riigieelarve seletuskirja lugenud viimasel ajal? Lugesin seda eile. See on täiesti läbipaistmatu. Ei ole isegi võimalik näppu peale panna, kus see kärpimise koht on. Kas ka selles osas on teil mingisugune mõte olemas?

Perling: Jah, on. Me oleme kolmanda asjana öelnudki – ametnikkonna vähendamine ja koondamine. Kui me nüüd paneme järgmised kolm sammu, siis esimene samm. See 175 miljonit on ju päeva lõpuks nali. Kui me oleme 2,2 miljardiga miinuses. Esimene etapp on täna, nüüd kohe – negatiivne riigieelarve. Teine on riigieelarve koostamine augustis, kus peaks jõudma väga selgelt miljardini. Järgmine, mis samal ajal peab valmima, on see tulud või kogu riigi tegevusaudit, me peame suutma mingites tegevustest loobuma.

Arusaadav, aga kui te tõmbate riigieelarve kulud nii massiivselt maha – miljardites – olukorras, kus meil majandus langeb, siis annate majanduslangusele hoogu juurde.

Perling: Ei anna. Sellepärast, et Parempoolsed on ka siin välja käinud kärpekava kõrval kohe majanduskasvukava. Nii nagu sa ühelt poolt kärbid, sa pead…

Kuidas majandus kasvama panna?

Ega riik üksinda ei panegi. Jälle kolm lihtsat põhimõtet. Annaks nüüd ettevõtlusrahu, sest kui te räägite investoritega, kui te räägite ettevõtjatega, siis nad ütlevad, et nad ei tule siia investeerima. Siia ei tule raha juurde, sest meil on kogu aeg mingi segadus.