Mõte anda Ukraina toetuseks veerand protsenti sisemajanduse kogutoodangust kõlab Eesti välissõnumites alates 2023. aasta lõpust. Kaitseministeeriumi analüüs pakub, et kui sellise sammu teeks kõik 56 Ramsteini grupi riiki, koguneks aastas 120 miljardit eurot, millest oleks Ukraina võiduks rohkem kui küll.

Eesti valitsus plaanib taolise lubaduse anda esimesel võimalusel ehk siis, kui peaminister Kaja Kallas ning Ukraina president Volodõmõr Zelenski järgmine kord kokku saavad. Kahepoolse kokkuleppe mustand ringleb ametnike ja poliitikude seas juba mõnda aega.

Dokumendi sisu ei näidata avalikkusele enne selle allkirjastamist. Siiski on teada, et kokkulepe peaks kehtima kümme aastat ja puudutama Eesti ja Ukraina laiemat koostööd. Rahalise lubaduse jagada Ukrainaga vähemalt 0,25 protsenti oma SKP-st annaks Eesti kuni 2027. aastani. Nelja aasta peale tähendab see umbes 450 miljonit eurot, kusjuures selle aasta osa on Eesti juba kuhjaga täitnud.

"See on kahepoolne poliitiline tahteavaldus, mitte rahvusvaheline leping," kirjutas vastuses ERR-i küsimusele välisministeerium, kes rõhutas, et kokkulepe ei pane Eestile ega Ukrainale õiguslikult siduvaid kohustusi.

Sama ütles ka riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson. "Ennekõike on tegu poliitilise deklaratsiooniga," sõnas Mihkelson.

Riigikogus kokkuleppe üle ei hääletata

Nii riigikogu väliskomisjon kui riigikaitsekomisjon on arutanud, kas kokkulepe tuleks parlamendis ratifitseerida. Mõlemad komisjonid on seda meelt, et kuna Eestile ei võeta siduvaid kohustusi, siis ei vaja see ka riigikogu heakskiitu.

"Praegusel hetkel on õigusekspertide arvamus see, et sellised volitused on olemas täiesti valitsusel ja nad võivad sellele leppele alla kirjutada," sõnas riigikaitsekomisjoni liige Raimond Kaljulaid "See on Eesti valitsuse poolne poliitiline deklaratsioon, et meie eesmärgiks on toetada Ukrainat teatud määral ja selle elluviimine sõltub edasistest valitsuse eelarveotsustest."

Kuid valitsused vahetuvad ning viimased aastad on näidanud, et ka üks ja sama erakond võib teha lühikese ajaga paarisaja miljoni eurose mõjuga kursimuutusi. Kuidas saavad ukrainlased siis kindlad olla, et meie lubadused püsivad? Riigikaitsekomisjoni juht Kalev Stoicescu ütles, et ka juriidiliselt mittesiduvad lepingud pole tähtsusetud dokumendid.

"Ikkagi me võtame endale poliitilisi kohustusi," ütles Stoicescu. "Ma arvan, et kui see koalitsioon säilib ühe või teise peaministriga, ja isegi kui see mõnevõrra muutub, eks see kokkulepe jääb siduvaks ikkagi kuni selle perioodini, mis on lepingus ette nähtud."

Ka Marko Mihkelson ütles, et lubadus Ukrainat aidata püsib olenemata dokumendi juriidilisest jõust. "Arvestades ka, kui palju Eesti on juba praegu Ukrainale viimase kahe aasta jooksul abi andnud, siis see on nii-öelda jätkupoliitika, mida on parlamendis toetatud sõltumata sellest, kas erakonnad on koalitsioonis või opositsioonis," ütles Mihkelson.

Poliitikud pole veel kindlad, kas lubaduse andmine eeldab lisaraha leidmist

Mihkelson loodab, et kokkulepe saab allkirjad lähinädalatel.

Õige pea pärast seda peaks lepe läbima ka esimese riigisisese tuleproovi. Nimelt tuleb otsustada, kuidas kajastada seda järgmise aasta eelarves ning eelarvestrateegias.

Praegu seisab RES-is, et Eesti annab Ukrainale aastas 14 miljoni euro ulatuses mittesõjalist abi. Suurema osa senisest sõjalisest abist on Eesti andnud valitsuse reservi või kaitsekuludeks mõeldud raha toel.

Marko Mihkelson ütles, et eelarvearuteludel tuleb Ukraina toetamist käsitleda. "Tegelikult see ongi see koht, kus tekib poliitilise kohustuse võtmine," ütles Mihkelson.

Raimond Kaljulaid rõhutas, et sõjaline abi Ukrainale vajab riigieelarves eraldi rida.

"Riigieelarve läbipaistvuse ja arusaadavuse huvides peab olema selgelt kajastatud, et selline kohustus on võetud," sõnas Kaljulaid. "Tegemist on arvestatava ja suure summaga suurusjärgus üle saja miljoni euro aastas. See ei ole väike raha ja see ei saa olla lihtsalt kuhugi ridade vahele ära peidetud."

Kuid see, kas Ukraina toetamine eelarvesse kirjutada, on ainult rehkenduse üks pool. Teine, hulga keerulisem küsimus on, kas sõjaline abi Ukrainale peaks minema Eesti kaitsekulude arvestusse või peaks need 111 miljonit eurot aastas leidma lisaks juba plaanitud kolmele protsendile SKP-st.

Marko Mihkelson ütles, et selle üle peaks otsustama valitsus.

"Igal juhul ka meie julgeolek on otseselt seotud sellega, kuidas kulgeb sõda Ukrainas ja milline on Ukraina suutlikkus seda sõda ka lõpuks võita," märkis Mihkelson.

"Minu arvates see peaks olema osa kaitse-eelarvest," sõnas Kalev Stoisescu. "Need 0,25 protsenti SKP-st, mis läheks Ukraina toetamiseks, on ju suurusjärk 7–8 protsenti Eesti kaitsekuludest."

Stoicescu avaldas ka lootust, et olulise osa Ukrainale antud abist õnnestub Eestil Euroopa Liidu rahurahastu kaudu tagasi saada.

Raimond Kaljulaidi sõnul on ta üheltpoolt valmis toetama mõtet, et Ukrainale mõeldud raha oleks seniplaanitud kaitse-eelarvele nii-öelda lisaks. Samas tähendaks see, et kusagilt tuleb leida veel 111 miljonit eurot aastas.

"Ehk sellele küsimusele, ma arvan, ei ole täna lihtsat jah- või ei-vastust. Igal juhul minu meelest on oluline, et see debatt riigikogus maha peetaks, et kuidas on parem," ütles Kaljulaid.