Kas võib öelda, et 14. juuli õhtul algavad koalitsioonikõnelused uuesti nullist pihta või siis sünnivad olulised kokkulepped tegelikult varem?

Eks see suhtlus ikka käib. Ja ma arvan, et selline vastastikune kompamine,
et milleks on keegi selles uues koalitsioonis valmis ja millised on kellelegi soovid ja huvid, neid vestlusi kindlasti käib.

Aga ma arvan, et detailse kokkulepe kokkupanemine hakkab ikkagi 14. juuli õhtul või 15. juuli hommikul.

Kui kindel te saate olla, et uus koalitsioon on Reformierakonna, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraatide koalitsioon?

Tänase koalitsiooni näol on ikkagi tegemist minu arvates ainukese kombinatsiooniga riigikogust, mis võimaldaks tegelikult riigi rahalise seisu korda saada. Seal see valmisolek on olemas.

Üldiselt koalitsioonis ju sisemiselt vastuolusid ei ole olnud. Jah, on olnud selliseid otsustamatuse kohti, aga see ei ole tulnud partnerite enda soovidest, vaid seal on veninud asjad mingitel muudel põhjustel.

Kui puhtalt riigi rahanduse poolt vaadata, siis klassikaline parempoolne
koalitsioon majanduslikult oleks ju Reformierakonna, Isamaa ja Eesti 200 koalitsioon.

Oleks. Aga ma ei tea, milline on Isamaa valmisolek tegelikult riigi rahanduse seisu parandada, seda jätkusuutlikule rajale viia. Mulle tundub, et seda valmisolekut seal siiski ei ole. Suur osa neid otsuseid, mille tagajärgedega me täna
tegeleme valitsuses rahanduse mõttes, on ju Isamaa valitsuste ajal, Isamaa eestvedamisel tehtud.

Tänase koalitsiooni jätkamise vastu räägib ju veel üks argument. Ma proovisin meenutada, kas Eestis on tehtud nii-öelda ülekattega valitsusi, ehk kui on lepitud kokku koalitsioone, kus kahe erakonna vahel tuleks 52 häält kokku, nagu praegu sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonna vahel tuleb, ja siis võetakse veel kolmas partner juurde. Mul ei tulnud meelde, kas teil tuleb?

No nii täpselt mina ajalugu ei ole uurinud. Ei oska öelda, aga selle uue koalitsiooni testküsimus on ikkagi soov riigi rahandus jätkusuutlikule rajale viia.
Seal on oluliselt efektiivsem see, kui me teeme laiapõhjalise koalitsiooni, kellel on palju suurem toetus riigikogus, sellepärast et need saavad olema
keerulised otsused. Ja nii napi häälteenamusega riigikogus... Puudub üks-kaks
inimest istungilt ja juba ei toimi. Selles mõttes oleks väga keeruline.

Alati on võimalik teha ka kahe erakonna koalitsiooni, teoreetiliselt on võimalik seda teha ka Eesti 200-ga, sest meil on ka aknaalused, kellega on võimalik valitseda. Aga arvestades seda, milline suur ülesanne sellel valitsusel ees seisab, oleks see väga suur risk.

Kellega koalitsioonikõnelustel läbi räägitakse, kui räägitakse läbi Eesti 200-ga?
Kas räägitakse läbi Margus Tsahknaga, Kristina Kallase või Hendrik Terrasega?

Erakonna esimees on täna jätkuvalt Margus Tsahkna. Meil on erakonna üldkogu 31. augustil. Aga meil on erakonnas esimees ja kaks aseesimeest, kes moodustavad ka selle läbirääkimiste delegatsiooni. Kindlasti on igal juhil oma joon, aga erakonna programm on meil väga selge ja see, mida me
valitsuses soovime ära teha, on meie jaoks üsnagi selge.

Te olete varem öelnud, et koalitsioonileping tuleks lahti võtta ja võtta sealt välja ebarealistlikud ootused. Missugused?

Ebarealistlikud ootused on kõik seotud hästi kulukate reformidega, mida me veel aasta tagasi lootsime, et majanduskasvu tuules me siiski saame tegema hakata.
Aga neid reforme me tõenäoliselt siin niipea sellises mahus kindlasti teha ei saa.
Kas see on näiteks koolivõrgu reform, on see personaalse riigi suure hooga üles ehitamine. Nendeks tegevusteks on siiski täna vaja võtta laenu, sellepärast et seal on vaja investeerida nendesse reformidesse. Ja seal tuleks realistlikumalt asjadele otsa vaadata.

Aga koalitsioonilepingu lahti võtmise kõige suurem eesmärk on ikkagi riigi rahanduse seisust lähtuvalt nende kõikide tegevuste ülevaatamine, sellepärast et me ei pruugi olla võimelised tegema ka muid väiksemaid tegevusi, nii nagu nad seal esialgselt planeeritud olid. Kuigi suur osa koalitsioonilepingust tegelikult on täna töös ja juba rakendatud. Ega siis ei ole ju valitsus istunud käed rüpes. Aga kindlasti on vaja uusi asju koalitsioonis kokku leppida ja need uued tegevused peaksid olema seotud majanduse küsimustega, majanduse toetamisega. Eesti majandus on kolmandat aastat languses ja oodatud majanduskasv, mida sel aastal loodeti, siiski ei ole realiseerunud. Nii et siin on vaja ka valitsuse poolt samme astuda eelkõige eksportivate ettevõtete toetuseks, aga tegelikult ka välisinvesteeringute Eestisse toomisel.

Aga te mõtlete konkreetseid rahalisi subsiidiume?

Ei. Suurinvestorite Eestisse meelitamise jaoks on täna meil olemas skeemid, millega riik toetab suurinvestorite väga suuri investeeringuid, mis on näiteks üle sajamiljonilised investeeringud. Need toetusskeemid on täna liiga väikesed.
Paljud riigid konkureerivad täna nendele suurinvesteeringutele. Ja Eesti ei ole tegelikult täna enam nii konkurentsivõimeline, kuna teadupärast, esiteks meie energiahinnad ei ole kõige madalamad, teiseks, meie tööjõukulu ei ole enam kõige madalam.

Siin peavad olema teised meetmed, selleks, et Eestisse suurinvesteeringud tuleksid. Seda peab valitsus kindlasti arutama ja seal kokkuleppeid tegema.
Tiit Riisalo (majandus- ja infotehnoloogiaminister - toim.) on oma ettepanekud esitanud suurinvesteeringute toetamise meetmeks. Eesti 200 arvates on see ülioluline, et me selles kokkuleppele jõuaksime. See eeldab tõepoolest riigieelarvest investeeringuid. Need on finantstehingud, mida on kasulik teha selleks, et need suurinvestorid Eestisse tuleksid.

Personaalse riigi reform nõuaks olulist panust riigi IT-infrasüsteemidesse või
infosüsteemidesse. Kas ma saan õigesti aru, et praegu ei maksa sinna väga palju raha panna, sest kiiret kokkuhoidu selle arvelt ei ole niipea oodata?

Iga reformiga on nii, et kõigepealt tuleb investeerida, enne kui sealt see tulu tulema hakkab. Personaalse riigi puhul on see arvutus laias laastus tehtud, et kui palju esialgsetel aastatel sellesse IT-taristusse Eestis on vaja investeerida. IT-taristusse on vaja investeerida sõltumata sellest, kas me võtame ette personaalse riigi reformi, selle andmete süsteemi ümberehitamise või uuesti ehitamise.

Aga tõepoolest, ilmselt tuleb seda protsessi teha aeglasemas tempos. Ja need lubadused, mis koalitsioonilepingus olid, millise tempoga me seal liigume,
need tuleb üle vaadata. Me tõenäoliselt antud riigi rahalises seisus seda tempot ei suuda hoida ja selle tõttu on vaja need investeeringud üle vaadata.

Veel üks oluline rahaline küsimus – koalitsioonilepingus on kirjas, et õpetajate palk viia aastaks 2027 Eestis 120-le protsendile Eesti keskmisest palgast. Kas see peaks koalitsioonilepingusse alles jääma?

Ta täna on väga paljudes omavalitsustes juba 120 protsenti Eesti keskmisest palgast, eks ta sinnapoole liigub. Selle eesmärgi me peaksime jätkuvalt endale seadma, et õpetajate keskmine palk on 120 protsenti Eesti keskmisest.
Tänase seisuga peaaegu 30 omavalitsust juba tegelikult maksavad sellist palka õpetajatele.

See ei ole siis koht, mille arvelt järgmiste aastate eelarvetes kokku hoida?

Ma ei pea õigeks seda, kui me ütleme, et me järgmised neli aastat külmutame kõik avaliku sektori palgad. Riiki ei saa selle koha pealt seisma panna.

Me peame leidma need lahendused. Milline see palgatõus olema saab, on kokkuleppe küsimus. Kas ta tõuseb ülikiiresti siin lähiaastatel? Tõenäoliselt mitte, sellepärast et lähiaastate rahaline seis on väga keeruline. Aga pikk plaan peab selle koha pealt ikkagi olemas olema ja õpetajate jaoks peab olema kindlus. Inimesed, kes selle karjääri valivad, ei vali seda karjääri, juhul kui riigi poolt on informatsioon, et järgmise nelja aasta jooksul palk ei tõuse ja ei ole seda lootust näiteks inflatsiooni tasemega kaasa minna.

Kas teie juba oma tööplaanis ja läbirääkimiste plaane seades arvestate sellega, et läbi saab rääkida võimaliku uue Reformierakonna juhi, tulevase peaministri Kristen Michaliga?

Ei. Meie ei tea, kellega me hakkame uut valitsust potentsiaalselt kokku panema.
See selgub meil 14. juulil.

Te olete töötanud ühes valitsuses nii Kristen Michali kui ka Hanno Pevkuriga. Kumma te endale nii-öelda tiimi juhiks valiksite?

Mul kindlasti eelistusi ei ole. See on Reformierakonna otsus. See ei ole kindlasti Eesti 200 ega minu otsus.

Kas Eesti 200 peaks kasutama seda uue koalitsiooni kokkuleppimist ka selleks, et omaenese ministrite ridades muutusi teha?

See on natuke ajas ette ruttamine, sellepärast et me ei tea, kuidas ministriportfellid üldse uues koalitsioonis erakondade vahel arvuliselt jagunevad.
Kas minnakse tagasi nii-öelda võrdse ministrite jaotuse juurde, sellest on natuke liiga vara rääkida.

Nüüd on olnud Eesti 200 suures poliitikas mõnda aega. Te olete näinud, missugune on seal riigikogus olevate inimeste potentsiaal, missugune valitsuses olevate inimeste potentsiaal. Kas te näete, et võiks tuua riigikogust keegi valitsusse ministriks?

Meil on kindlasti inimesi, kes on võimelised ka täitevvõimu juures tööd tegema. Võtame Liisa Pakosta või Igor Taro. Kõik on tegelikult võimelised ka valitsuses tööd tegema. Aga sellest on täna vara rääkida. Meil ei ole isegi uut Reformierakonna esimeest. Ootame nüüd ära need Reformierakonna valimised.

Sellel küsimusel on ka teine pool. Et kas on keegi praegune minister, kes teeks paremini tööd riigikogus?

Meie fraktsioon täna riigikogus siiski töötab hästi. See on olnud minu hinnang.
Ma ei näe seal seda, et fraktsioon ei saaks oma tööga hakkama. Meeskond toimib hästi.