Justiits- ja digiministri ametikoha loomine ei ole töövõit, millisena seda esitletakse, vaid sisutühi poliitiline kokkulepe, mille mõju valdkonna arengule on negatiivne. Väljamõeldud põhjendustega näiline reform on kui liiva ühest hunnikust teise tassimise harjutus, mille käigus osa liivast kaotsi läheb ning millega kaasnev sisuline tegevusetus viib raha raiskamise ja riskide maandamiseks vajalike tegevuste taaskordse edasilükkamiseni.

Esmalt põhjendustest. Eesti digiriigi arengus on kiirelt kohendataval ja paindlikul õigussüsteemil olnud oluline toetav roll. Tehnoloogiline valmisolek ülesandeid efektiivsemalt täita on pelgalt üks kolmandik vajalikust mudelist. Seadusandlus peab asjade teistmoodi tegemist toetama ning sihtgrupp – antud juhul riigi kodanikud – peab olema valmis uusi lahendusi kasutama.

Meie digiriigi algusaastatel toimus see kõik sünkroonis. Usaldus oma riigi ning selle poolt pakutavate uudsete võimaluste vastu oli kõrge. Erinevate ministeeriumite ametnikud tegid koostööd nii kavandatavate lahenduste detailsel planeerimisel kui ka läbimõeldud kasutuselevõtul. Poliitiline soov, tugi ning kohatine surve muutsid võimalikuks selle, mis varem võimatuna näis.

See, et meie riigi digisüsteemid on nüüdseks muutunud hapraks ja koostöö erinevate osapoolte vahel kehvapoolseks, pole põhjustatud ega lahendatav ministrite vastutusvaldkondade määramisest-muutmisest. Eriti nüüd, mil omavahelises sõltuvuses digilahendused ning lisandunud digivõimekused on kõigi valdkondade puhul kriitilise tähtsuse ja mõjuga, peavad kõik ministeeriumid ning neid juhtivad ministrid lahenduste leidmiseks päriselt koostööd tegema.

Kui mureks on mittetoetavaks muutunud seadusandlus, pole see pelgalt justiitsministeeriumi lahendada. Eelarveprobleemid pole pelgalt rahandusministeeriumi pärusmaa. Riiklike infosüsteemide sidumine rahvusvaheliste digikeskkondadega pole pelgalt siseministri või terviseministri ülesanne.

Justiits- ja infotehnoloogiaministri rollide ühendamine on sama mõistlik kui justiitsministri rolli ühendamine haridus- ja teadusministri omaga (tehnoloogia roll haridussüsteemis kasvab ju meeletu kiirusega), siseministri või terviseministri omaga (avaandmete ligipääs ja kasutuselevõtureeglid määravad olulisel määral seda, milliseid süsteeme ehitada) või ükskõik millise teise ministri omaga.

Kokkulepitud lahenduse murekohti illustreerib ka uudis sellest, kuidas vastne digiminister soovib strateegilised otsused neist otsustest otseselt kasu saavatele ettevõtetele kitsast vaatekohast valideerimiseks delegeerida. Eesti 200, mille poliitikute ja sponsorite jaoks näivad riiklikud digiteemad väga südamelähedased olevat, on justkui rahul sellega, et valdkonna eest vastutav minister valdkonda ei tunne ning oma ülesandeid huvitatud osapooltele jagab.

Teiseks fookusest. Meie digilahenduste põhimure pole mitte toetav seadusandlus vaid see, et pikalt kogunenud tehnoloogilise võla kaotamiseks puudub valitsuse tasandil nii arusaam kui ka huvi. Selle asemel jahitakse kihvtina kõlavaid reklaamsõnu ning tegeletakse õhinal teemadega, mis Eesti digiarengut ja -võimekust arvestades oleks olnud aegunud juba kümme aastat tagasi.

Oleme oma mõistmise tasemelt jõudnud samasse staadiumisse, kus olid meilt nippe küsivad Euroopa riigid 20 aastat tagasi. Vahe nendega seisneb aga selles, et neis riikides oli huvi tärkamas, meil aga on see hääbumas.

Hapraks muutunud vundamendi ning ühenduslülide parandamine nõuab ministeeriumite ülest koordineeritud tegutsemist. Sama kehtib ka tehnoloogia pakutavate uute võimaluste uurimise ja kasutuselevõtu kohta: tehisintellekti temaatika, sh selle potentsiaalsed ohud ja võidud, nõuab lisaks ministeeriumite ülesele koordineerimisele ja tihedat koostööd teadusasutuste ning erasektoriga. Toetav õigusruum, nagu mainitud, on vaid üks aspekt mitmest kriitilisest.

Kolmandaks praktilisest poolest. Osakondade juhtimine teises ministeeriumis ega osakondade üleviimine teise ministeeriumisse pole vastutusvaldkondade ja ametikohtade liigutamise tõttu pelgalt muudatus visiitkaardil. Töö efektiivsust ja pidevat parendamist toetavate koostöömudelite väljatöötamine ja juurutamine võtab aega. Inimesed pole hammasrattad masinavärgis, vaid nemad ongi see "masinavärk", mis riiki töös hoiab. Kohati kardetava stagneerumise alternatiiv ei ole lammutamine.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ning välisministeeriumi vahel on väliskaubandusega seotud ülesannete jagamine ning ministrite "risttolmlemine" toimunud juba aastaid ning sellega kaasnevat segadust hoitakse (enam-vähem) kontrolli all heade inimeste abil ning teiste, tõenäoliselt riigi arengut sisulisemalt toetavate tegevuste arvelt. See ei ole hea mudel ning pole põhjust eeldada, et sarnase mudeli juurutamine justiitsministeeriumiga mööduks sujuvamalt ja töötaks paremini.

Vastutuse jagamine hägustab vastutust ning võimaldab strateegilise tasandi juhtidel "väga kõvasti tööd tehes" sisuliselt mitte midagi teha. Mulle näib, et olukorras, kus töösolevate digilahenduste riskid on ammu ületanud kriitilise taseme, riigi kulutused digilahendustele on läbipaistmatud ja ebaefektiivsed ning uute digivõimaluste avastamine ja kasutusele võtmine on riikliku konkurentsieelise baaskomponent, on paar aastat mitteotsustamist ja mittetegemist maksumaksjate jaoks ebamõistlikult suur kulu.

Kas ministrite vastutusvaldkondade muutmine tähendab, et riigi infosüsteemid kukuvad selle tõttu kokku? Kindlasti mitte. Kas digiteemadega tegelevate osakondade töö jääb selle tõttu pooleli? Samuti mitte, sest arengukavad räägivad aastast 2030. Kas halvasti läbi mõeldud infosüsteemide arendamine ja nappide eelarvevahendite koordineerimata kulutamine jätkub? Paraku küll.

Lisaks muudab see muudatus pikemaks arengukavade elluviimiseks vajaliku otsustusprotsessi, toob mitme ministeeriumi ametnikele ebavajalikku lisatööd, muudab keerulisemaks kriitilistesse rollidesse vajalike heade inimeste leidmise ja hoidmise, künnab konarlikumaks ministeeriumite omavahelise koostöö, juhib tähelepanu (ja investeeringud) kõrvale kriitilistest valdkondadest ning põhistab illusiooni, et ka entusiastlik sõnakõlksuderohke paigaltammumine viib valdkonda ja Eesti riiki edasi.