Alar Laneman, täna tuli teade, et otsustasite liituda Reformierakonnaga, mis paljudele kindlasti on ootamatu, sest teie eelmine erakond, kus te olite, EKRE ja Reformierakond on üksteisest üsna kaugel. Miks te valisite just Reformierakonna?

Mul on väga kahju, kui on inimesi, keda see kuidagi negatiivselt üllatas. Aga sellise otsuse taga on rida konkreetseid põhjusi ja kokkuvõttes võib seda nimetada vajaduseks.

Ja kui rääkida nüüd üllatustest, siis elu õnneks ei ole meil ju nii ettemääratav, et seal üllatusi ei tuleks, üllatusi juhtub ikka.

Kas te kahetsete ka, et olite EKRE liige?

Mul on keeruline vastata sellisele küsimusele. Selliseid asju, mis on osa elust, ei saa vaadata läbi kahetsuse või rõõmu. See oli konkreetne etapp, seal olid konkreetsed eesmärgid ja seal oli ilusaid hetki, oli võib-olla keerulisemaid hetki, aga see on osa elust. Seda kuidagi kahetsusega hakata mõõtma ei ole õige.

Rääkige, palun, kuidas see Reformierakonnaga liitumise protsess välja nägi. Kellega te te rääkisite, millest te rääkisite? Milline teie vaade tulevikule on Reformierakonnas?

Vaadake, sellised läbirääkimised on üsna peenikesed asjad ja ilma teise poole nõusolekuta või isegi teadmiseta ei ole sobilik selliseid üksikasju rääkida. Sellepärast neid läbirääkimisi ei tehtagi ristteel või turuplatsil. Üldjoontes võib seda kirjeldada niimoodi, et kui on huvi, arutatakse erinevaid sisulisi teemasid, vaadatakse, kui kaugel või lähedal ollakse ja ühel hetkel sünnibki selline otsus või veendumus, et on võimalik ühiselt edasi minna.

Teie liitumine Reformierakonnaga on mõnes mõttes üllatav, sest te olete varasemalt Reformierakonna suhtes kriitiline olnud. Selle kohta on mitmeid näiteid – näiteks te olete Rail Balticu kohta öelnud, et teeme kiirraudtee asemel parem piiri ja siseturvalisuse korda, te olite vastu abieluvõrdsusele, kritiseerisite seda, et enne valimisi ei räägitud maksutõusudest – loetelu on pikk. Seda üllatavam on, et te liitusite just Reformierakonnaga. Kas see tähendab seda, et te annate justkui positiivse hinnangu Reformierakonna juhitud valitsusele?

Teie küsimused on head, aga järeldustega lähete natukene küsimuse teemast eemale. Kui me nüüd neid näiteid võtame, siis ühine nimetaja on ju see, et ühtki suurt ja keerulist teemat või protsessi ei õnnestu teha niimoodi, et seal oleks kõik perfektne ja hea.

Kui me vaatame näiteks, kas seda esimesena nimetatud Rail Balticut, siis ma arvan, et peale minu on väga palju inimesi, kellel on kas vähemalt küsimusi või isegi kriitikat selle projekti osas.

Ja mis puudutab julgeolekuteemasid, et mõnede projektide raha panna kuhugi mujale, siis minu arust on see iga inimese kohus täna sellises keerulises ja raskes olukorras nagu maailmas on ja ka Eesti ümber on, selliseid küsimusi esitada. Et kas me kasutame oma vahendeid mõistlikult, kas meil on selge arusaam, mis on primaarne vajadus, mis on akuutne oht ja kas need ohud on kuidagi võrreldavad ja siis tehakse otsus. Aga otsuseni jõutakse ikkagi läbi küsimuste esitamise ja läbi arutelude, teistmoodi ei saagi.

Ja see on ka selge, et kui ollakse erinevat vastutust andmas, siis nähakse asju erinevate nurkadel. Nii et on arutelude aeg, siis on otsuste aeg ja siis on elluviimiste aeg. Nii et ma ei arva, et Eestis on kunagi olnud niimoodi, et juba ette mingites keerulistes asjades ilma aruteludeta mingid ettevaatavad otsused tehakse. Nii et minu arust on see hea protsess ja selline põhjalik lähenemine tagab ka kvaliteetsed otsused.

Aga abielu võrdsuse vastu te ometi ju hääletasite. Kas nüüd on teie seisukoht siis selle osas muutunud?

Noh, kui tulevad uuesti arutelud, eks me siis näeme, mis minu seisukohtadest on saanud. Aga nende teemade käsitlemine oli võib-olla üks probleem, miks need teemad nii tundlikuks läksid. Sest vaadake, abieluvõrdsuses teemas on kaks tasandit: siin on indiviidi tasand ja milline on mõju rahvastikuprotsessidele. On ju selge, et indiviidi tasand on keeruline, [siin] ei ole õige sekkuda, siin on igaühel õigus oma positsioonile ja igaühel on õigus ka arvamusele selle kohta. Sekkumine siin ma ei arva, et demokraatlikus riigis on võimalik.

Aga kui me räägime nüüd sellest riiklikust tasandist, millised on erinevate poliitikate mõjud elanikkonnas toimuvatele dünaamikatele, siis siin on ju lõplik otsus valijate teha. Valijate teha on see otsus, milliseks kujuneb parlamendi koosseis ja selle tagajärjel omakorda tuleb see positsioon – kas siis mingite dokumentide või seaduste näol ja nii edasi.

Kas maksuküür tuleks ikkagi ära kaotada? Mis teie arvate?

No ma saan aru praegu, et koalitsioon sellega ju tegeleb. Ma ei hakka kellelegi siin midagi ette kirjutama. Kui mul tekib vajadus ja võimalus osaleda selles diskussioonis, siis ma oma panuse muidugi annan, aga niimoodi meedia kaudu dikteerida, ma arvan, et praegusel hetkel, kui töö käib, ei ole päris sobilik.

Miks peaksid Reformierakonna valijad teid usaldama?

Eks valijate usaldus on iga valija jaoks individuaalne, mis tema jaoks on määrav ja selline usaldus saab tekkida ju hinnates iga konkreetse poliitiku panust. Ja ma arvan, et see on kaudselt ka üks põhjus või vajadus, miks selline erakonnaga liitumine oli vaja teha. Nimelt nagu ma sissejuhatuses ka ütlesin, on praegu väga keerulised ajad nii Eesti naabruses kui ka kui ka meil riigis ja siin on põhimõtteliselt vaja igaühel otsustada, kas ta aitab kaasa olukorra parandamisele ja mil määral ta seda teeb või ta piirdub kriitika või pealtvaatamisega.

Perspektiiv olla lihtsalt pealtvaataja, ei oleks olukorra keerukust arvestades ma arvan ei aus ega vastutustundlik. Nii et sealt see vajadus anda panus.

Ja Reformierakond konkreetselt sellepärast, et põhimine koormavedaja praeguses olukorras on ju Reformierakond. Ja on ju loomulik, et sa proovid aidata seda, kes kõige suuremat koormat kannab.

Põhjus, miks ma just niimoodi küsisin, oli see, et te olete – nagu ma ka enne ütlesin – Reformierakonna suhtes kriitiline olnud. Nüüd te liitute Reformierakonnaga – see sõnum on segane.

Sõnum ei ole segane, osaliselt ma olen Reformierakonda ka kiitnud, muuhulgas ka artiklites ja ka riigikogu töös. Ja teisiti ei olegi see võimalik. Ma arvan, kõige olulisem, mis siin sobib ära mainida – kuna me rääkisime olukorrast maailmas – oli siis, kui peaminister mõni aeg tagasi tuli välja väga julge ja ka tol hetkel kriitikat saanud seisukohaga, et NATO kaitseplaneerimine tuleb ümber vaadata, tuleb ümber sõnastada, et Eesti kaitsmine peab algama kohe, esimesest meetrist. See oli uus lähenemine ja peaminister sai väga palju ka kriitikat. Aga mina olin üks inimene, kes ütles, et see oli väga asjakohane ja väga hea ja tark samm. Nii et ma ei ole olnud ainult kriitiline, ma olen olnud mõlemat.

Samas nagu mõned ütlevad, et opositsioonis olles on see lausa tööjuhendis, tuua välja valitsuskoalitsiooni puudusi ja vigu, et see on nagu ette määratud ja siis võib-olla ei jäägi ruumi peale vigade väljatoomist enam millekski muuks. Aga sellist hoiakut ma olen ikkagi üritanud vältida, et kui on põhjust kiita, siis tuleb kiita ja kui on põhjust laita, siis tuleb ka seda teha.

Te osalete nädalavahetusel sotsiaaldemokraatide suvepäevadel. Kas sellest võib aimata, et teil oli ka sotsidega mingisugune plaan pooleli?

Seda küsis minu arust teie kolleeg siin eile (neljapäeval – toim.) ja sellest tehti ka uudis. Ma räägin nüüd selle võib-olla natuke õnnestunumalt lahti, et ei tekiks valearvamus. Me oleme suhelnud siis, kui mina erakonnast ja fraktsioonist lahkusin, praktiliselt kõikide parlamendierakondadega. Ja tänane seis ei luba mitte kuidagi öelda, et mul kellegagi mingi plaan pooleli jäi. Me suhtlesime kõigiga, meie esimene punkt oli rääkida riigikaitsest laiemalt ja sealt sündis ka see mõte, see kutse osaleda sotside suvepäeval selles diskussioonis. Ja see on ka kõik. Aga suhtlemine kõikide erakondadega toimus ja minu arust oli see väga sümpaatne, et on selline huvi. See suhtlemine võimaldas rääkida ja välja tuua olulisi riigikaitse teemasid.

Mida EKRE valijad võiksid teie liitumisest Reformierakonnaga järeldada või mis nad sellest arvata võiksid? Te olite ju üsna populaarne.

Eks kindlasti on inimesi, kellele see ei meeldi ja mul on väga kahju, kui see niimoodi on. Aga nagu ma ütlesin, praegusel hetkel on ju vaja igaühel otsustada, et kas ma osalen üldse selles, missugune Eesti elu saab olema ja kõikide nende probleemide ja kahjuks ka kasvavate ohtude taustal. Emotsionaalne side oli EKRE inimestega väga hea siin Pärnumaal. Võtmeinimestega ma sain rääkida enne, kui see uudis tuli avalikuks ja ma sain väga mõistva ja toetava suhtumise.

Aga kindlasti on inimesi, kellele see uudis ei tundu positiivne. Ja nagu ma ütlesin, mul on väga kahju ja ma vabandan nende inimeste eest, aga see otsus sündis suuresti vajadusest ja kahju, et see niimoodi on. Aga kui populaarsusest rääkida, siis ma arvan tihti meie elu hädad ongi sellest, et tehakse otsuseid või astutakse samme ennekõike populaarsust silmas pidades.

Siis sa saadki, et oled populaarne ja tore tegelane, aga kas see alati on ka õigustatud? Nii et mõnes mõttes oli see vältimatu.

Lõpetuseks veel: mis te arvate, mis EKRE-st edasi saab?

Mina tahaks, et kõigil EKRE inimestel läheks hästi. See on väga halb, et see niimoodi kõik lõppes. Mõnes mõttes ju oli ka see ju niimoodi, et minu erakonnast väljaastumine oli ju pärast seda, kui erakonnajuhi poolt mulle öeldi - mine akna alla! Võib-olla oli see emotsionaalse hetke ajel öeldud asi, aga sõnadel on alati tagajärg ja akna alla ma läksin.

Ja mis ma pärast seda teen, see on juba nagu öeldakse, rohkem minu asi. Aga ma soovin, et EKRE inimestel läheks hästi, et nad saaksid oma muredest üle, võib-olla õpiksid sellest üht kui teist ja leiaksid edaspidi oma rolli ja funktsiooni ühiskonnas nii, et see neid rahuldab.

***

Alar Laneman on 2023 valitud riigikogu XV koosseisu liige, erusõjaväelane (brigaadikindral), kes 18. novembrist 2020 kuni 26. jaanuarini 2021 oli Eesti siseminister. Aastatel 2019–2020 oli ta XIV riigikogu liige ja aastatel 2002–2007 Eesti kaitsejõudude peastaabi ülem.

Reformierakonna riigikogu fraktsiooni kuulub 37 saadikut. Lisaks saavad nad arvestada fraktsioonitu Maria Jufereva-Skuratovski häälega ja nüüd ka Lanemaniga. Seega on Reformierakonnal nüüd 39 saadikut.