Poliitika ei toimi ainult tehnokraatlikul tasandil, vaid olulised on emotsioonid ja sümbolid. Nimelt vajab Reformierakond valimiste võitmiseks uut usutavat vaenlasekuju, sest alates 2007. aastast on ju seni kõik valimised võidetud mitte ainult majanduskasvu argumendiga, vaid sellega, et liberaalses Eesti keskklassis on tekitatud mõõdukas ärevustunne, et kui nad välja ei tule ja Reformierakonna poolt ei hääleta, saavad võimule kremlimeelsed ja populistid või mõlemad ühes isikus ning Eesti edulugu, nagu me seda tunneme, kannatab.

Nüüd on aga Reformierakond tõsise probleemi ees. Tänu nende vastaspoole endi võimetusele ja juhtide valearvestustele on oravate traditsioonilised ohutekitajad, Keskerakond ja EKRE, sedavõrd kuhtunud, et nende võimuletulekuga hirmutamine poleks hetkel lihtsalt usutav. Tõsi, valimisteni on ligi kolm aastat aega, kuid praegu on küll raske ette näha, kuidas need kaks parteid, mille mõlema allakäiku sobib hästi iseloomustama termin "progresseeruv nišistumine", võiksid oma kunagistesse hiilgeagadesse naasta.

Keskerakond võib olla küll edukas järgmise aasta kohalikel valimistel, kuid selge on, et seni, kuni Mihhail Kõlvarti juhitud erakond ei suuda Jüri Ratase Keskerakonnaga võrreldavalt kõnetada eestikeelset elektoriaati, pole neil Eesti poliitika tippliigasse tagasi asja. Lisaks sellele tundub Keskerakonna juhtide ülimalt ettevaatlikku retoorikat vaadates üsna keeruline neile külge kleepida kremlimeelsuse silti ja konstrueerida neist omaaegse Savisaare-parteiga võrreldav koll.

Sama ebatõenäoline tundub ka see, et EKRE puhul hakkame peagi 25-protsendilist reitingut nägema.

Erakonnas hiljuti toimunud "pikkade nugade öö" andis konservatiivsele valijale üsna olulise signaali: olemaks EKRE toetaja ei aita enam sellest, et oled rahvuskonservatiivsete vaadetega, vaja on ka olla Helmete poliitilise talendi ja stiili austaja. Viimane ahendab edaspidi EKRE potentsiaalsete valijate hulka, sest viimased leiavad endale palju vastuvõetavama alternatiivi tõusurajal olevas Isamaas või isegi uues Helmete erakonnast lahku löönud rahvuslaste ja konservatiivide parteis.

Nõnda jäävad alles vaid kaks potentsiaalset vaenlasekuju: Isamaa ja sotsid. Isamaa ideoloogiline lähedus Reformierakonnale ja fakt, et Reinsalu on erakonna üsna nähtavalt distantseerinud Seedri ajastu EKRE light kuvandist, teeb väga raskeks neid näidata hirmutava populistliku ja antiliberaalse jõuna.

Sotsides oleks pealtnäha rohkem ainest liberaalsele, parempoolsele keskklassile hirmutava tondi maalimiseks. Saab edendada narratiivi, et sotsid soovivad oma liigses ümberjagamistuhinas võtta töökalt keskklassilt nende auga väljateenitud tulu ja selle vaestele ümber jagada. Nad kehtestavad astmelise tulumaksu ja üldse hävitavad oma maksureformidega Eesti majanduse konkurentsieelised. Oma liigse kulutamisega lükkaksid nad aga Eesti peagi Kreeka-taolisesse võlaspiraali, millest pole väljapääsu.

Jah, kõik see võib tunduda usutava jutuna Reformierakonna potentsiaalsetele valijatele, kuid on üks "aga". Tõsiseltvõetav ja hirmutav vaenlane peab olema võimas ja jõuline, aga see kuvand SDE-l paraku puudub. Kuigi Lauri Läänemetsa juhtimisel on partei endale lõpuks ometi hambad kasvatanud ja nad on Keskerakonnast lahkujate näol poliitilist jõuõlga suurendanud, siis varasemat ajalugu nõrkadest ja kuulekatest sotsidest paraku niisama ei kustuta.

Kristen Michalist võib kujuneda väga tulemuslik peaminister, kes parandab märgatavalt katastroofilist eelarveseisu, lükkab Eesti majanduse taas kasvule, teostab nii mõnegi vajaliku reformi. Ometi oleks palju loota, et ainult selle tänutäheks otsustab kaalukas osa valijaskonnast, et oravatele tuleb anda uus mandaat veel neljaks aastaks. Vaja on kartust, et kui Reformierakonda ei vali, siis on alternatiiv palju hullem. Poliitikas kahjuks on hirm suurem relv kui tänutunne.

Niisiis ei hakata Kristen Michali edukust erakonnajuhina mõõtma mitte selle järgi, kui palju ta vähendas eelarvedefitsiiti või milline on tema valitsusajal Eesti SKP, vaid selle järgi, kas ta toob parteile uue valimisvõidu või ei. Ilma usutavat uut vaenlasekuju leidmata, on aga see üritus Reformierakonnale rohkem kui tõsine väljakutse.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.