Millist muret valimisringkondade ümbermudeldamisega tegelikult lahendada taheti?

Eestis on kohati osal ringkondadel hästi erinevad valijate kaalud ja need erinevused on väga suured. Suurimas valimisringkonnas (Harju- ja Raplamaal) oli 2023. aasta valimistel 151 230 valijat, väikseimas (Lääne-Virumaal) 46 777. 

Meil seni on seda probleemi lahendatud niimoodi, et mõnele ringkonnale anti mandaat juurde või võeti vähemaks, sest inimesed on palju kolinud suurematesse keskustesse. Mandaadi lisamise või äravõtmisega proovitakse inimeste liikumist tasakaalustada, et valijatel oleks võimalikult ühtne kaal. Aga selle liigutusega ei saa ikkagi ringkondi võrdseks.

Tagajärjeks on olukord, kus valimisringkondade valijate häälekaal on päris erinev. Kui see erinevus suuremaks kasvab, siis see on tegelikult probleem, sest meil peaks kõikidel häältel olema ühesugune võrdne kaal. Ja sellel on mõju valimistulemusele.

Kui ebavõrdses olukorras on eri valimisringkonna hääletajad?  

Näiteks Lääne-Virumaal antakse välja viis mandaati. Umbes 47 000 valija puhul see tähendab, et seal tuleb ühe mandaadi kohta umbes 9400 valijat. Kõrval on Ida-Virumaa, kus on natukene alla 64 000 valija, seal antakse kuus mandaati välja ehk siis vahe on ainult üks mandaat rohkem.

Aga seal tuleb üle 10 000 valija ühe mandaadi kohta. See on päris suur erinevus ju tegelikult. Sisuliselt on Lääne-Viru maakonna valijad paremini esindatud kui Ida-Viru maakonna valijad.

Nüüd kaalutakse, et äkki siis nihutame valimisringkondade piire, et see võrdlus oleks tagatud läbi selle, et sinna mahuks võrdne arv valijaid.

Praegu on seega Harju- ja Raplamaa valijad on kõige halvemini esindatud parlamendis?

Kohati jah, kuigi seal peab veel ühte nüanssi arvestama. Tallinn niikuinii domineerib, sealt tuleb kõige rohkem inimesi. Arvestama peab ka seda, et meil on regionaalsed erinevused ja peaksime võib-olla niisuguseid ääremaa piirkondi või väiksemaid ringkondi natukene nii-öelda üle esindama, küll jällegi mõistlikkuse piirides. Kui me absoluutset võrdsust taga ajaksime, siis väiksemate piirkondade hääl jääks parlamendis väga tagasihoidlikuks.   

Õnnestus teil siis luua enam-vähem ühesuuruseid mudelringkondi, mis võimalikult adekvaatselt kajastaksid valijate arvu paiknemist?

Põhimõtteliselt see oli metodoloogiline ülesanne. Meil on teada valijate arv ja omavalitsuste arv. Oluline kriteerium oli mudeldamisel, et omavalitsusi valimisringkondade vahel ei tükeldata.

Valijad ja omavalitsused tuli jagada võimalikult võrdselt valimisringkondadesse, et saaksime 101 riigikogu mandaati. Simuleeriti siis kuuest valimisringkonnast kuni 15 valimisringkonnani. Tuletan meelde, et Eestis on praegu 12 valimisringkonda.  

Neid kombinatsioone tekib väga palju, lausa miljardeid. Sealt valiti siis omakorda välja need, mis on võimalikult kompaktsed, et ei tekiks ringkonnad, mis on nagu mingid vorstid, mis ulatuvad Lõuna-Eestist Põhja-Eestisse. Siis genereeriti graafi mudelite alusel väga suur hulk valimisringkondade mudeleid, neist tehti valimisteenistusele hoomatav valik. Selle valiku järgi saab nüüd arutada ja otsustada parimate variantide üle.

Mida vähem on üleriigilisi ringkondi, seda võrdsemad nad on. Näiteks kuue ringkonnaga saavutati ringkondade vaheline maksimaalne erinevus alla 300 valija. 15 ringkonna puhul olid maksimaalsed ringkondade vahelised erinevused kuni tuhat valijat.

Ehk Eesti inimeste paiknemine ikkagi võimaldab luua väga võrdsed valimisringkonnad ja praeguseid valimisringkondi on võimalik tükeldada?

Jah, see tuli isegi üllatusena, kuivõrd võrdseks saab neid tegelikult ajada. Aga me ei taha, et väga erinevad ja kauged omavalitsused ühes ringkonnas koos oleks. Maailmast on halbu näiteid, kus lausa ühe ringkonna saarekesed on mingi teiste ringkonna sees. Sellised asjad meil välistati. Ja ikkagi sai üllatavalt hästi 79 omavalitsust erinevate ringkondade vahel ära jagada, võib-olla sai isegi natuke liiga palju valikuid.  

Valimisteenistuse palvel simuleerisime mudelringkondade peal ka valimistulemusi 2023. aasta riigikogu valimistulemuste alusel. Need erinevused tulid hästi pisikesed, pluss miinus üks-kaks mandaati, mis viitab sellele, et tegelikult väga suurt drastilist tagajärge ka valimistulemustele tegelikult ei oleks.

Millisele erakonnale oleks kasulikum rohkem valimisringkondi ja kellele kasulikum vähem valimisringkondi?

Seda on vaja kindlasti pikalt arutada. Seda argumenti, kes kasu saab, tuleb väga tõsiselt kaaluda. Aga kui võtan raporti lahti, siis näiteks Keskerakond oleks saanud nii 15 kui ka kuue ringkonna puhul 15 mandaati. Mõnel üksikul väiksemal erakonnal tuli seal üks-kaks mandaati ühele või teisele poole, aga tegelikult laias laastus vahet ei olnud.

Millised on pikaajalised mõjud ja tagajärjed, kui me otsustame kas viieteistkümne või kuue valimisringkonna kasuks?

Me teame valimissüsteemide põhjalikest analüüsidest nii globaalselt kui ka Eestis, et suuremate valimisringkondade korral on väikeerakondadel reeglina natukene suurem šanss ka esindatud saada.

Jättes Eesti valimissüsteemi samaks ja kehtestades meil kuus valimisringkonda, tähendaks see ilmselt seda, et tegelikult väiksemate erakondade esindatus hakkaks paranema ja meil tekiks ilmselt natuke rohkem erakondi parlamenti. On see hea või halb, see on arutelu küsimus.

15 ringkonna puhul oleks olukord vastupidine. Meil toimuks teatud konsolideerumine ja väiksematel oleks keerulisem riigikokku saada, väiksemates ringkondades on alati suurematel erakondadel tavaliselt eelis.

Kuidas aga jagada Tallinn?

Tallinna koheldi eraldi, sest ta on niivõrd suur. Seal jagatakse 30 mandaati. Variant on liigitada linnaosade kaupa, panna neid kokku ja lahutada. Seal ei simuleeritud ka valimistulemusi.

Aga Tallinna puhul oleks ringkondade muutmisel valimistulemustele hoopis teine mõju, sest Eestis tervikuna on ka ju teatud regionaalsed erinevused valijate erakonna toetuse struktuuris, aga Tallinnas on nad eriti drastilised. Eelkõige Lasnamäe on tugevalt Keskerakonda toetanud. Kui Lasnamäed liita või lahutada mingisuguste teiste linnaosadega, siis seal tulevad päris suured vahed.

Demokraatlikus riigis iga inimese hääl peaks olema võrdne teise inimese häälega. Kui kaugele me siis läheneme sellega, et võtta arvesse mingeid muid tegureid?

Ma arvan, et nüüd läheb huvitavaks, mis nende asjadega täpselt ette võetakse.  Üks asi, mida me seal ei arvestanud, on poliitilised kriteeriumid. Näiteks, kas me tahame mudelites sotsiaalmajanduslikke erinevusi kuidagi arvesse võtta? Kas tahame näiteks Lõuna-Eestit kuidagi eelistada võrreldes jõuka Tallinna piirkonnaga? Me ei kirjutanud oma mudelitesse sisse omavalitsuste majanduslikku jõukust, demograafiat või muid parameetreid.

Me hoidsime neist eemale, kuna see on ikkagi poliitiline valik otsustada, kas meil on vaja näiteks vähendada regionaalset erinevust läbi valimissüsteemi. Meie arvutused on tehtud väga neutraalselt.

Seega on edasistes aruteludes vaja otsustada, kui kaugele me läheme muude poliitiliste tegurite lisamisega nendesse mudelitesse?

Just, need on poliitilised otsused, mis põhimõtteliselt ütlevad seda, et meil on mingi muu kriteerium Eestis olulisem. Näiteks regionaalarengu tagamiseks anname Lõuna-Eesti valijatele parlamendis kaalu juurde. Siis me teame, et selle regiooni huvid on Toompeal paremini esindatud ja riigi poliitikat mõjutamas. See ongi väga selge poliitiline otsus, mis nii-öelda sõidab natukene üle printsiibist, et nii Harjumaa kui ka Lõuna-Eesti valija on seaduse silmis võrdsed. Me peame siin mingeid kompromisse tegema ja see on loomulikult poliitiline otsus.

Sama küsimus puudutab tegelikult Ida-Virumaad ja venekeelseid linnaosasid Tallinnas, kus enamikul Eesti erakondadest on huvi, et nende osakaal oleks tegelikult võimalikult väike.

Täpselt. Ja see on poliitika. See ei arvesta seda, et kõik valijad on Eesti kodanikud, kellel peaks olema enam-vähem võrdne kaal valimistel.

TÜ teadlaste analüüsi tulemused