Kõik Tallinna haiglahooned on ehitatud eelmisel sajandil, mistõttu pole kahtlustki, et taristu vajab uuendamist. Enne uue haigla planeerimisega edasi minemist tuleks kõigepealt korrastada Tallinna meditsiinisüsteem. Näiteks Tartus toodi eraldiseisvad haiglad esmalt ühtse juhtimise alla ning alles seejärel hakati etapiviisiliselt nende taristut uuendama.

Tallinnas puuduvad vastused küsimustele, et mitu erinevat haiglat Tallinnas vaja läheb ning milline on nende omavaheline tööjaotus. Siiani vaieldakse, kas Tallinnas peaks olema üks või kaks sünnitusmaja või kas lastehaigla jätkab eraldiseisva üksusena või liidetakse see mõne teise haiglaga ning kui liidetakse siis kellega. Samuti pole selgelt defineeritud Tallinna haiglate roll Eesti meditsiinisüsteemis ja uue põlvkonna meedikute õpetamises. Enne kui pole nendele küsimustele vastatud, ei saa ka uue haigla planeerimist jätkata.

Kevadel katkestatud uue Tallinna haigla projekt oli mahukas ning kujutas endast peamiselt Lääne-Tallinna Keskhaigla ja Ida-Tallinna Keskhaigla liitmist. Põlistatud oleks olukord, kus sünnitusmaja ja lastehaigla, aga ka suur osa kolmanda etapi arstiabist, asuvad erinevates administratiivsetes üksustes ning erinevates linna piirkondades. Seega oleks vaatamata hiiglaslikele kulutustele haigeid endiselt tulnud transportida ühest linna otsast teise või alternatiivsena luua paralleelstruktuurid, kuigi haigeid ega ka personali ei jätku isegi ühe väga spetsiifilise osakonna tarvis.

Ehituslikus mõttes võib ehitada nii suure haigla, kui hing ihkab. Kuidas ülisuurt haiglakompleksi personaliga mehitada, on hoopis teine küsimus. Kellelegi pole uudis, et meil ei jätku juba praegu arste ega meditsiiniõdesid. Suurema hulga arstide ettevalmistamine pole lahendus, kuna gümnaasiumi lõpetab järjest vähem noori ja mitte kõik lõpetajad ei unista meedikukarjäärist. Uus haigla peaks pigem võimaldama dubleerivate teenuste vähendamist ning seega võimaldama personali kokkuhoidu, mitte suurenemist.

Uue haigla projekteerimisel peaks arvesse võtma ka pandeemia õppetunde. Nii näiteks pole 21. sajandil eraldi asuvaid nakkushaiguste osakondi tarvis. Haigete isoleerimise võimalused peaksid olema kõigis osakondades sellised, et haige paigutatakse sinna, kus ta saab parimat ravi sõltuvalt oma põhihaigusest. Tänapäeva kõrgelt spetsialiseerunud meditsiinis ei saa eeldada, et nakkushaiguste arstid ja õed on multispetsialistid ning oskavad kõigi haigetega tegeleda.

Eesti 200 toetab Tallinna meditsiinisüsteemi korrastamise jätkumist. See protsess peaks aga algama tervisesüsteemi tervikvaatest ja meditsiiniökonoomikast, mis loogiliselt jätkuks taristu kaasajastamise otsustega, mitte aga vastupidi. Seega, enne kui sõlmime järjekordse projekteerimislepingu, tuleks veel kord üle vaadata, kui suurt ja millise struktuuriga haiglat (haiglaid) me Tallinnasse vajame.

See pole pelgalt tallinlaste probleem, vaid mõjutab kogu Eesti meditsiinisüsteemi. Ootame poliitikutelt ja arstkonnalt argumenteeritud diskussiooni Tallinna meditsiinisüsteemi teemal. Kiirustades edasi minnes näitame, et me pole pandeemiast ega meditsiini arengust midagi õppinud.

Eesti haiglameditsiini arengukava peaks jõudma lähiajal valitsusse. Ootame kõigepealt selle kava ära. Sellest peaks selguma, millist rolli Tallinna haiglad Eesti meditsiinis mängivad.