Kristen Michali valitsuses luuakse justiitsministeeriumi alla täiesti uus ametikoht, mis hõlmab endas ka digiteemasid. Sisuliselt justkui oleks teil nüüd vaja teha kahe ministri töö. Kuidas te arvate, et te sellega hakkama saate?

Eesti inimeste jaoks on minu arust see väga hea, et need kaks teemat kokku pannakse. Ja see tuleneb ju sellest, et digimaailma areng on niivõrd tormiline, et põhiõiguste kaitse sealjuures on tohutu oluline.

Ma näitlikustan seda lihtsa näitega, et inimene üldse aru saaks, millest jutt käib: täna sul on võimalik ärgata magamistoas, vaadata aknast välja ja sa näed seal akna taga drooni. See ei ole väga täpselt reguleeritud või arusaadav, et kas selle drooni on sinna saatnud tehisintellekt, mida see üldse seal teeb, miks ta teie järgi luurab või mis üldse toimub või on selle saatnud hoopiski vaenlane.

Meil on digimaailmas niivõrd võimsad, kiired arengud ja meil tegelikult on ka Eestil võimalik endal arendada, kui selle lonkava digitiigri peaks kuidagi hüppama saama, digimaailmas asju palju kiiremini ja paremini teha, kui meil põhiõiguste lahendused ja põhiõiguste kaitse, inimeste vabaduste kaitse on vahetult koos ja kõrval. Nad ei tohikski eraldi olla, arvestades seda, kui suurt mõju tehisintellekti areng või digiväe areng võib tegelikult põhiõiguste riivele olla.

Miks otsustasite selle ameti vastu võtta?

Seal on mul kaks armastust koos. Esiteks inimeste õiguste kaitse pakub mulle südamest väga suurt tuvi ja ma pean seda hästi oluliseks. Ja teisest küljest ma olen tegelenud juba pikemat aega, tegelikult hakkasin sellega juba võrdsete võimaluste volinikuna pihta, et kuidas me saame tehisintellekti ja põhiõiguste kaitse kokku panna, kuidas me saame niimoodi, et innovatsioon meie vabas maailmas toimub edasi, aga inimeste õigused on sealjuures palju paremini kaitstud.

Et see ei jääks abstraktseks, siis toon hästi lihtsa näite juurde, mida ma ise olen kogenud. Kunagi, kui alustas üks tuntud ja tunnustatud eestimaine suur kaubanduskett esimesena nende isepiiksutajatega, millega said toidupoes ise osta, siis oli suur reklaam väljas, et nüüd käib kõik palju kiiremini ja tõhusamalt ja muudkui piiksuta. Mul olid tol ajal lapsed väikesed – jõuad siis kolme juba väsinud lapsega sinna toidupoodi, laod käru täis nagu suurperel on, et kolm leiba ja 12 liitrit piima ja mis seal kõik on ja siis jõuad juba peaaegu nutvate lastega sinna kassa juurde. Ja siis – automaatkontroll! Noh, kõik kontrollitakse üle, selgus kõik õige, väga tore, täiesti juhuslik. Lapsed juba nutavad.

Järgmine kord lähen jälle – täpselt sama lugu. Lapsed väsinud, käru leibasid, piimasid, mähkmeid, kõiki asju täis, jälle automaatkontroll, kuigi eelmine kord oli kõik õigesti. Öeldakse, et ei, meil on täiesti juhuslik. Kolmandat korda lähen – täpselt sama lugu! Jälle automaatkontroll. No siis ma juba mõtlesin, et see ei ole normaalne, juhus ei saa nii niisuguse reeglipärasusega korduda. Kirjutasin ettevõttele, et kuulge, teil peab olema midagi valesti. Sain vastuse, et ei, meil on täiesti juhuslik see automaatkontroll.

Siis, kui mul järgmine kord jälle see kõik kordus, kirjutasin neile, et kuulge, ma esitan teie vastu diskrimineerimiskaebuse perekondlike kohustuste täitmise tunnuse alusel. Et ma arvan, et teil on see probleem, et kuna mul on suur pere. Teil on selline algoritm, mis tuvastab, et ostukorv on ebanormaalne ja te saadate mind sellepärast sinna automaatkontrolli kogu aeg. Aga niimoodi ma ei saa üldse teie poest osta.

Ja siis nad vastasid, vabandasid: Jaa vaatasime üle, tõesti, me oleme andnud tehisintellektile sellel kujul nagu see toona kasutusel oli, algoritmidele, sellise korralduse käituda nii, et kui ostukorv on ebanormaalne, siis tuleb automaatkontroll.  

See on hästi lihtne näide sellest, kuidas tegelikult, kui me tahame riigina digiteemades areneda ja me tahame palju kiiremini areneda, me tahame saada Euroopas esirinda sellega, et meil on see õiguste kaitse pool ja sellega koos siis digiareng tagatud. On mõistlik need kokku panna ja mõlemad teemad mulle tohutult meeldivad.

Kas te saate natuke avada ka koalitsiooni personaliotsuste tagamaid, et kuidas läks nii, et justkui alguses Eesti 200-le kuulunud majandus- ja infotehnoloogia ministri ametikoht, millest nüüd sai siis majandus ja tööstusministri ametikoht, läks Reformierakonnale ja Eesti 200-le läks siis varem Reformierakonnale kuulunud justiitsministri koht, millest nüüd sai siis justiits- ja IT-ministri ametikoht?

Minu jaoks olid need ka juba mitmendad koalitsiooniläbirääkimised ja sõltumata isegi sellest, mis erakonnad seal laua taga on, alati on loogika üks, et inimesed tulevad laua taha, kõigil on mingid soovid, mingid vajadused, mingid ettepanekud, kuidas Eesti inimeste muresid lahendada ja siis tuleb nende kõikide vahel kuidagi kokkuleppele jõuda. Ja siis tuleb veel ära jagada ka see, et kes täpsemalt, millises põllunurgas adra haarab ja see lahend on ju päris hea ju sedapidi, et kellelgi midagi vähemaks ei jäänud. Ja tegelikult said kõik midagi juurde ka veel sealjuures. Maksumaksja vaates tehti üks ministrikoht juurde, aga võitsid või juurde said kõik kolm erakonda.

Digiteemadest te juba rääkisite, aga millised prioriteedid ministrina oleks teil justiitsvaldkonnas?

Justiitsministeeriumi mõte Eesti Vabariigis on ju selles, et ta peab kaitsma inimest ülemäärase riigi eest, kaitsma inimeste õigusi ja vabadusi. Ehk seesama töö, mida ma riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonis olen alustanud, et tõesti me peame täiesti teistmoodi Eesti riigis tegelema bürokraatia vähendamisega kui senini, me peame selle lokkava uute normide, uute reeglite, uute kontrollide tegemise juba eos kinni saama. Ma tahan saavutada põhimõttelist muutust, et inimeste vabadus on au sisse tõstetud ja vastavalt sellele muutub ka eelnõude tegemise kord - mitte nii, et kes suudab neid võimalikult palju toota.

Sest see voog, mis peale tuleb alates Euroopa Liidu õiguse ülemäärasest ülevõtmisest – tõesti, meile tuleb riigikokku eelnõu, mis algab lausega seletuskirjas, et võtame selle direktiivi üle laialt, sest me ei leidnud ühtegi põhjust, miks teda kitsalt üle võtta – see kõik ju riivab tegelikult inimeste vabadust, see on inimeste vabaduse arvelt. See on täiendav koormus avalikule sektorile, see on täiendav koormus ettevõtjatele. [Tahan, ]et me saame selle kinni, me saame selle ära muudetud ja tuleme tagasi juurte juurde.

Ja meil on ju põhiseaduses mõte, et me tohime teha riigi poolt inimesele mingit piirangut või mingit reeglit või mingit uut käsku või korda ainult siis, kui see on tõesti täiesti vältimatult vajalik. Ja selle juures tuleb ta teha veel niimoodi, et ta on vähimal moel riivav. Ehk et meil on olemuslikult vabadustele ehitatud riik ja needsamad vabadused tuleb nüüd tagasi tuua.

Üks prokuratuurile avalikkuses just viimasel ajal tehtud etteheide on aegumise tõttu lõpetatud kohtuasjad. Kas teil on siin ka oma kindel arvamus või mis te plaanite selles osas ette võtta?

Esiteks, ma arvan, et sellesama digi ja õigusriigi kokkupanemisega saame me Eesti riiki tervikuna targemaks. Me saame Eesti riiki mitte ainult targemaks, aga me saame Eesti riiki ka efektiivsemaks.

Kindlasti on õigussüsteemis võimalik tehisintellekti rohkem kasutada. Neid näiteid teame me tõtt-öelda ka juba teistest riikidest. Kui ruttu me selleni jõuame, millised ettevalmistused on vaja teha, seda kõike tuleb erinevate tarkade inimestega arutada.

Aga selle printsiibi lõpetuseks, tulles teie küsimuse juurde tagasi on oluline see, et erinevate inimestega läbi arutades mulle tundub, et tasuks sihtida seda eesmärki, et kui sul ikkagi tekib mingi menetlus, kus neli kuud mitte midagi ei toimu, siis kas sõna otseses mõttes läheb kuskil punane tuli põlema või tuleb sulle ekraanile märguanne, et kuule, nüüd on küll tükk aega mööda läinud, kus ühtegi liigutust ei ole selle asjaga tehtud, et midagi peaks nüüd nagu juhtuma. See on ka jälle üks neid näiteid, kus digitehnoloogia ja innovatsioon saab inimesele appi tulla selleks, et need asjad läheksid kiiremini ja mõistlikumalt. Õiguse valdkond on üks neid valdkondi, kus tehisintellekt on hästi kasutatav.

Aga see ei tähenda seda, et ta prokuröri töö ära teeb. Tarkade inimestega läbi arutades – ma neid detaile ei tea, aga mingisugune muutus peaks toimuma – et kui kuskil jääb mingi asi venima, siis ta mitte lihtsalt ei veni, vaid midagi ikkagi konkreetselt juhtub.

Kuidas sellised aegunud kohtuasjad teie hinnangul ühiskonna õiglustundele mõjuvad?

Sellise õiglustunde väljendaja on ühiskond, mina väljendan oma isiklikku arvamust, ma ei saa terve ühiskonna eest rääkida. Aga ma arvan, et õiglustunne on tegelikult tohutult oluline, aga see koosneb palju laiematest asjadest kui ainult aegunud kohtuasjad.

See koosneb ka sellest, et kas me tõmbame riiki kokku või läheme ainult maksumaksja käest raha küsima – ka see on õiglustunde küsimus. Või siis on õiglustunde küsimus hästi palju ka selles, et kui järjekordne kontroll saabub väikeettevõtjale täiesti ebaproportsionaalses ulatuses, kus me tegelikult teame, et me võiksime seda ettevõtjat rohkem usaldada, et temal jääks rohkem aega üle ja riigil jääks rohkem vahendeid üle, kui me iga detaili ei kontrolliks.

Ma arvan, et õiglustunde küsimus on palju laiem kui see, mis te küsite. Loomulikult, kui midagi lihtsalt lohakusest, tähelepanematusest või halvasti organiseerimisest lohisema jääb, siis see on piltlik väljend, aga mingil moel peab punane tuli juba palju varem põlema hakkama. Kuidas selleni täpselt jõuda – selles ma ootan erinevaid konsultatsioone, ärakuulamisi ja arutelusid.

Õigusvaldkond on olemuselt konservatiivne ja seal kindlasti ei ole nii, et tuleb üks inimene ja hakkab nüüd midagi paika panema. Õiguse valdkond on selline, kus on tegelikult hästi oluline erinevad aspektid, erinevad küljed, erinevad vaated enne läbi vaadata. Selles mõttes ma tõesti ei saa väga konkreetset vastust teile sellele praegu anda, aga saan seda printsiipi selgitada.