Läinud nädala lõpus avaldati uue valitsuse võimuleppe üle väga palju arvamust, aga nagu öeldakse, on riik nii tugev, kui tugev on tema opositsioon. Urmas Reinsalu, kelle või mille nägu Kristen Michali valitsus on?

See valitsus on Reformierakonna nägu ja ma pean ütlema, et nii nagu [Kaja] Kallase valitsuse poliitikal oli minu veendumuse järgi väga halb mõju meie majandusele, inimeste toimetulekule, siis ma näen sellest esimesest kokkulepitud agendast, et see on süvenev trend nüüd ka eeldatavasti ametisse astuva Kristen Michali valitsusel.

Koalitsioonipartnerid ise on öelnud, et uue valitsuse plaanid on palju selgemad kui seni. Kas on?

Halvemad on, ma ütleks nõnda. Mingit selgust, mis puudutab Eesti majanduskasvu soodustavate sammude astumist, ei ole. Ja kui me asetame asjad perspektiivi, siis meil on suures plaanis kümme kvartalit, see on riigi mõttes Euroopa Liidu ajaloo üks pikemaid majanduslangusi, kümme kvartalit, majanduslangus. Esimese kvartali andmed näitasid, et võrreldes eelmise aastaga me oleme kukkunud 2,1 protsenti kvartalis. Eelmise aasta majanduslangus oli üle kahe protsendi ja kvartaalne kukkumine võrreldes eelmise kvartaliga pool protsenti. Selles olukorras on asi, mida ei tohi teha majanduslanguse ajal – makse tõsta. Tarbijate kindlustunne on niikuinii habras ja ettevõtluse prognoositav hakkama saamine, kui me vaatame ekspordi kukkumist, kui me vaatame ehitusmahtude vähenemist ja selles olukorras asetatakse väga suur koormus meie majandusele ja inimestele. Selles olukorras, kus valitsuse poliitika eeldatavasti pikendab majanduslangust, raskendab majanduslangusest väljumist.

Ma tegin ise ka arvutused, et mida siis Kallase-Michali konsolideeritud maksutõusud koos kaasneva riigi poolt esile kutsutud inflatsiooniga tähendavad. Võib öelda seda, et pihta saavad ennekõike keskklassi ja väiksemat sissetulekut saavad inimesed. Suures plaanis keskmist palka teeniv inimene – mis on prognoositav 2050 eurot järgmisel aastal – kaotab ühe kuupalga.

Kas maksutõuse, mis nüüd koalitsioonileppest välja lugeda võib, on meile põhjendatud piisavalt selgelt?

Ma arvan, et ei ole põhjendatud seda, kuidas valitsus näeb neid samme, mida tuleks teha majanduskeskkonnale kindlustunde pakkumiseks, sest seda poliitilist käsitlust ei ole esitatud – mis puudutab meie konkurentsivõimelist energiahinda, mis puudutab valitsuse prioriteetide ümberseadmist investeeringuteks, mis sisetarbimist suurendaksid.

Tegelikkuses tuleb ju ausalt öelda, et ka 2026. aastast, kui Reformierakonna maksuküür peaks jõustuma, et see täiendav maksuraha läheb selle Reformierakonna maksuküüru katmiseks ja see on, ma arvan vale suund uute maksutõusudega valimisplaane ellu viia.

Loomulikult kõneletakse riigi rahanduse korrastamisest, kuid minu jaoks on küsimus selles, et ma ei näe ehedaid samme valitsemiskulude vähendamiseks. Kui see oleks olnud ehe poliitika ja seda on aasta edasi lükatud, siis oleks olnud see otsus, et teha juba negatiivne eelarve, veenev ja selge negatiivne eelarve selle aasta suvel ära. Mitte mingisugust põhjust selle edasilükkamiseks ju ei ole.

Ja teine küsimus puudutab julgeolekuteemasid. Ma olen veendunud, et loomulikult tuleb täiendavad moonahanked, kaugmaa relvasüsteemide hanked teha, aga see on ühekordne kulu ja ma arvan, et on igati põhjendatud selleks riigikaitselaenu võtmine.

Uus aeg toob uusi makse ning väga palju räägitakse praegu riigikaitse või siis julgeolekumaksust. Võime me kindlad olla, et see maks, mida koguma hakatakse, sinna ka tõepoolest läheb. Võtame näiteks kütuseaktsiisi, mille eest peaks hooldatama meie teid, aga sealt on raha võetud mitmete teiste kulude katteks. Julgeolekumaks oma mõiste poolest võib ju tähendada nii haridust kui tervishoidu, on see nime muutmine kosmeetiline või sisuline?

Seda on mõttetu nii eraldada ja see on rohkem poliitturundus, mida kasutatakse. Kui me anname kaheaastases perspektiivis hinnangu, [siis] käibemaks tõuseb neli protsenti, tulumaks tõuseb neli protsenti, ettevõtte maksusüsteem tehakse põhimõtteliselt ja kardinaalselt halvemas suunas, ebastabiilsemas suunas ümber. Need on need reaalsed muudatused, lisaks veel muudele maksutõusudele.

Nii et kui kõneletakse sellest, et see maks on ajutine, siis vaadates valitsuse poliitilisi samme ja seda käsitlust, [siis] mul ei ole küll mingit veendumust selles, et nad seda ei planeeri tegelikult püsivana teha. Ja kõneleda sellest, et siis järgmistel, 2027. aasta valimiste järel saadakse mandaat, mida siis selle maksuga teha – aga ma küsin teilt, lugupeetud mehed ja naised, kes teil Eesti riiki ambitsioon juhtida on: kust teilt on tekkinud see mandaat kogu selleks maksude kaskaadiks? Teil ei olnud seda võrreldes eelmise aasta kevadega! Ja ma ütlesin seda ka tegelikult eelmisel nädalal presidendile avameelselt, et võib-olla ikkagi oleks mõistlik ka ühiskonna jaoks see, et meil oleks tõsisemalt erakonnad pidanud kaaluma ka sellel suvel erakorralisi valimisi ja siis oleks saanud ka püsiva mandaadi, kuidas majanduslanguse olukorras, täiendavate julgeolekuotsuste vajaduses, kuidas ka riigi rahapoliitika valikute osas erakonnad oleksid oma ausa, eheda mandaadi saanud ühiskonna käest. Praegu räägitakse, et see mandaat võetakse tagantjärele.

Isamaa on praegu suurim opositsioonierakond, viimased küsitlused näitavad, et edu teiste ees on üle kümne protsendi. Kui jõuliseks te opositsiooni hindate, kui tugevaks te selle viite ja mis on need asjad, mille puhul jala kindlalt maha panete?

Rumalate otsuste puhul, ma ütlen avameelselt, rumalate otsuste puhul, mis ei lähtu terviklikust käsitlusest praegu Eesti ees seisvatele põhimõttelistele probleemidele – ja maksutõusude poliitika on see üks vaim minu meelest, mille eest ma olen seda valitsust hoiatanud – ja ma tuletan meelde, nad taganesid Isamaa retoorika ees ju aasta alul: me mäletame Võrklaeva, mäletame koalitsioonipoliitikuid, kes aasta algul ütlesid, et Eesti majandus ja Eesti inimesed ei kannata enam uusi maksutõuse välja. Nüüd lasti mõned kuud minna ja selgub, et ka see väide oli lihtsalt vale. Ja ma arvan, et me oleme väga keerulises olukorras. Ma tajun seda, et nad käsitlevad nii-öelda ühiskonna heauskset ootust ikkagi, kui nii-öelda uus valitsusjuht tuleb. Käsitlevad seda minu hinnangul nagu kuritarvitavalt.

Me ei ole tegelikult ka ehedat dialoogi majanduse olukorra kohta ka ühiskonnaga pidanud nende otsuste üle. Asi kordub täpselt sama käekirjaga, me teeme need otsused nurga taga ära, nagu oli eelmise aasta kevadel ja siis viimasel päeval demonstreerime neid ilma mingi mõjuanalüüsita, ilma mingi kaasamiseta, ilma mingi dialoogita ühiskonnas. Ma arvan, et see on väga halb käsitlus. Nad ei ole õppinud selle aasta jooksul ja minu ülesanne on neile seda meelde tuletada, väga heatahtlikult, aga kindlameelselt.

Te ütlesite ise ka, et suur osa koalitsioonileppest ja valitsus on Reformierakonna nägu. Kui suur roll on siis sotsidel ja Eesti 200, kuidas nemad välja paistavad?

Ma arvan, et Eesti 200 on nii-öelda asetunud või asetatud sisuliselt Reformierakonda teenindavaks poliitiliseks ühikuks. Nad ise seda ka kuidagi ei salga. Ja mis puudutab sotsiaaldemokraate, siis nemad jumaldavad maksutõuse, nagu ma olen aru saanud – nad nõuavad veel suuremaid maksutõuse ja tegelikkuses meil, ma ennustan, seisavad ees ka mitmed täiendavad maksutõusud, millest praegu kõneletud ei ole.

Milliseid makse te silmas peate?

Meil ei ole ju tegelikkuses saladust sellest, et meil on vastu võetud nii-öelda raamina maamaksuseaduse muudatused, aga neid sisustama hakatakse selle aasta sügisel me näeme, nad võimaldavad tegelikkuses 2026. aastast tõsta maamaksu 100 protsenti. Meil on koalitsiooni uues leppetekstis kirjas ka, et soovitakse kohalike omavalitsuste autonoomiat laiendada. Tegelikkuses see on minu jaoks niisugune lõgismao lõgin, mis tähendab hoopis uute maksude õiguse andmist kohalikele omavalitsustele. Ja seal ma näen väga palju asju, mis on kirjutatud nii-öelda piimaga sinna paberite vahele, nagu ka tööjõu migratsiooni leevendamine ja asjad, mis minu arvates ei ole mõistlikud ei ideeliselt ega ka praeguses majandusolukorras.

Uues koalitsioonilepingus on kirjas ka üks niisugune tava, algatus, et uue ametisse astuva ministri kuulab eelnevalt ära riigikogu vastava valdkonna komisjon, et siis saada ülevaade ministrikandidaadi poliitilistest vaadetest ja tema plaanidest. Koalitsioonilepingu osapooled tahavad algatada ka arutelu, et sellise kuulamise võiks viia riigikogu täiskogu ette.

Täna hommikul käisid komisjonide ees need ministrikandidaadid, kes seni pole valitsusse kuulunud. Keskkonnakomisjon kuulas ära kliimaministrikandidaadi Yoko Alenderi majanduskomisjoni ette läks majandus- ja tööstusministrikandidaat Erki Keldo ja taristuministrikandidaat Vladimir Svet ja Liisa Pakosta käis siis põhiseaduskomisjoni ja õiguskomisjoni ees. Tema on siis tulevane justiits- ja digiminister. Kuidas te neid valikuid kommenteerite?

Need valikud on, ma arvan, mis puudutab nüüd ministrite isikuid, siis ega inimene tee imet, kui ta peab ellu viima kehva poliitikat või on vastupidi, vaimustuses kehvast poliitikast, siis ma arvan ka tulemus, kui inimene on andekas, võib olla seda ohtlikum. Aga mitte vastupidi, et see eraldi võetuna niisugune voorus ei ole, aga eks ma soovin neile jõudu selles töös, ega neil ka kerge ole.

Vladimir Svet vahetas ju kohe erakonda, kui tekkis võimalus ministriks saada. Kas selline erakonnavahetus ministrikoha nimel on õige?

See, et sisuliselt samal sekundil, kui asuda ministriks, vahetada ka erakonda, on võib-olla liiga kiire tempo minu jaoks. Aga ju siis see oli sotsiaaldemokraatide kaalutlus, et enne kohalikke valimisi võtta vene hääli, loota ja panustada sellele. Kuna Vladimir Svet on ka väljendanud end vägagi ambivalentselt, mis puudutab Krimmi annekteerimist. Siis on tõenäoliselt ka lootus, et ta võtab vene hääli võib-olla Koosi valijatelt, kuna tema seisukohad on olnud mitte ühemõtteliselt, nagu ma ajakirjandusest varem olen lugenud, Krimmi Ukraina osaks lugevad.

Eelmisel reedel ütles Kantar Emori uuringu juht Aivar Voog viimaseid reitinguid kommenteerides, et august ja september võivad tuua reitingutes muudatusi. Praegu on, nagu öeldud, Isamaa kõige populaarsem, aga kas paari kuu pärast võivad olla jõuvahekorrad muutunud?

Muutused võivad olla mitmesuunalised. Nad (Reinsalu mõtleb koalitsiooni - toim.) on alustanud massiivset turunduskampaaniat ja nad soovivad retoorikaga majandusest, konkurentsivõimest (ja samas tehes täpselt tagurpidiseid asju), ühiskonna ära lollitada. Ma arvan, et on alati võimalus, nii nagu eelmise aasta kevadel suudeti ühiskond ära lollitada, saab ükskord lollitada kogu rahva ära. Aga mitu korda, ma loodan, on see raskem. Nii nagu ameeriklastel on ka vanasõna, et peta mind ükskord, siis see on sinu viga, aga peta mind teine kord, siis on see juba minu viga. Ma arvan, et ühiskond on ka õppinud lugema ridade vahelt seda retoorikat, mida praegu meile soovitakse turundada.