Reformierakonna peakontori seinal ripub vale kalender. Miks muidu käituvad peaminister ja rahandusminister, nagu elaksime ikka veel nullindate edukultuse ajal, kui meile lubati viie jõukaima Euroopa riigi hulka jõudmist?

Reformierakonna kopitanud retoorika tänapäeval enam ei sobi, aga teisiti nad ei oska ja seepärast nõutaksegi meedialt faktide ilustamist ja rahvalt positiivset mõtlemist, kuigi selleks mingit alust ei ole. Kas sellist soovmõtlemist mitte soolapuhumiseks ja uhhuu-teaduseks ei nimetata? See silmamoondus nagu vabastaks nad tegelikust töös ja vastutusest, majanduse turgutusprogrammide koostamisest ja rakendamisest.

Kui peaminister Kristen Michal valitsuse pressikonverentsil manitseb, et meedia ei tohiks oma pealkirjades nii negatiivne olla, meenub Andrus Ansipi igihaljas loosung kriisist, milles tahakski elada.

Rahandusminister Jürgen Ligi pole samuti rahul ja kulutab Facebooki seinal aega ja auru, et "valesti" kirjutavaid ajakirjanikke mõnitada. Kaja Kallase valitsusele oli Ligi põhietteheide, et siis olla sõjaohust liiga mustades toonides kõneletud. Ligi ise on muidugi eksimatu, tõesti suurepärane mõte on kuulutada, kuidas tema küll riigi võlakirju ostma ei hakka, kuna ta ehitab maja ja tal pole raha.

Lisaks kinnistub ka teadmine, et võlakirju emiteeritakse pelgalt jooksvate kulude katteks. Teised muidugi ostku patriotismist. Ligi on hoobelnud, et pani oma avalike suhete nõunikule piirid paika. Suurepärane, rahval ongi ainult niimoodi võimalik teada saada, kuidas valitsejad tegelikult mõtlevad.

Reformierakonna kuvand on läbi aegade olnud nartsissistlik ilmeksimatus. Valed on olukorrad ja inimesed ümberringi. Viga on alati kusagil väljaspool. Jutuga, et minister kasutab oma 7000-eurost palka isiklikuks otstarbeks, aga teie kõik tooge oma säästud meile, öeldakse rahvale ju sisuliselt, et olete lollid, kellelt tulebki raha ära võtta, küll valitsus teab paremini, mida teie hoiustega ette võtta.

Kuhu teie raha läheb, seda Ligi küsida ei luba. Põhiseaduses olla kirjas, et valitsejad ei pea lumpenile midagi selgitama. Võib-olla keegi mäletab veel reformierakondlasest kunagise ministri Rein Langi legendaarset tsitaati: "Olukorras, kus kõike tehakse lumpenile meeldimise eesmärgil ja valitseb lumpeni heroiseerimise ajastu, lastakse parlament kohe õhku, kui keegi seal veinikeldrist rääkima hakkab." Midagi pole muutunud, ainult riigikogu veinikeldri aset täidab nüüd Jürgen Ligi maja.

Miks Reformierakonna sisseharjunud retoorika, mis epateerib edu ja rahaga, aga vihkab lihtrahvast ja vaesust, praegu vastuoluliselt mõjub? Sest hüljatud on kunagised põhimõtted ja mindud maksutõusudega riigi majandust kägistama. Ja kõike seda majanduslanguse tingimustes. Progressiivsed ettevõtjad ei armasta enam Reformierakonda, vaid põlgavad. Aga jutt ja toon ei jõua tegudele ja reaalsetele oludele kuidagi järele.

Nullindad on paraku läbi ka see aeg ei tule kunagi tagasi, posigu ja nõidugu Ligi, palju tahab. Globaalne taustsüsteem on nii palju muutunud, et edu ei tule enam iseenesest ja sõrmenipsust, kuna Soome ja Rootsi lihtsalt veavad meid jõuga edualainesse. Vaja on värskust, uusi ja innovaatilisi ideid ning nende teostamiseks. Ei ole vaja niigi vaevu toime tulevatelt inimestelt ja ettevõtetelt viimaseid veeringuid kokku kerjata, vaid tuleb võtta hästi läbi mõeldult ja sihitud laenu, kus lähteülesanne on majanduse eeliserendamine.

Rahvast ei huvita Reformierakonna kuvandi upitamine ega Michali ja Ligi nõutud ilukõne ja soovmõtlemisega. Inimesi huvitavad vastused.

Mille eest ikkagi ostetakse kaitseväele mürske, kui eelarve on täis auke, mida on vaja maksudest ja võlakirjadest laekuva rahaga kõigepealt lappida? Mis saab energeetikast? Kas ehitame tuuleparke või hoopis tuumajaama? Mis saab õpetajate ja päästetöötajate palgast? Mis saab igalt poolt logisevast tervishoiusüsteemist? Valmistume suure suuga sõjaks, aga kui juba mõni üksik "ülearune" patsient kiirabi kokku jooksutab, siis kes suudaks uskuda, et oleme valmis isegi palju väiksemateks kriisideks?

Muidugi nõuab Reformierakonna valitsus, et uudiste pealkirjades tegelikkust ilustataks, sest siis saaksid nad järgmiste valimisteni kulisside taga rahulikult tiksuda ilma pideva meeldetuletuseta, et võimul on istutud juba kaks aastat, selle aja jooksul ka peaministrit vahetada jõutud, aga elu pole läinud mitte paremaks, vaid halvemaks.