200 miljoni euro eest kaheaastasi riigi võlakirju Eesti jaeinvestoritele tootlikkusega 3,3 protsenti aastas. Tahaks valitsust kiita, et riik küsib lõpuks keerulises eelarveseisus raha enda inimeste käest, jättes tulu kodumaa pinnale. Samal ajal on väga keeruline vaadata mööda tõigast, et patriotismile rõhudes pakutakse investoritele halvemaid tingimusi kui kommertspangad.

Kui vaadata vaid intressitulu, võib asi tunduda eriti inetu: riigi võlakirjade tootlus 3,3 protsenti, aga pankade tähtajalised hoiused pakuvad intressitulu 3,5–4 protsenti.

Tegelikkuses need võrreldavad ei ole, sest tähtajalisi hoiuseid saab taolise tootlikkusega vaid aastases vaates ning Euroopa Keskpank on enda intressimäära järk-järgult langetamas. Mitte piisavalt kiiresti, et jõuda lähiaastail tagasi nulli juurde, mis tooks suure leevenduse meie euriboriga kimpus olevaile koduomanikele, aga piisavalt, et juba aasta pärast pigem neljaprotsendilise tootlikkusega hoiust leida ei pruugi.

Lisaks räägib võlakirjade kasuks võimalus nendega Tallinna börsil kaubelda. Garanteeritud tootlikkus 3,3 protsenti tähendab "põrandat", millest vähem ükski investor ei teeni, kuid kui maailma finantsturgudel peaksid (ptüi-ptüi-ptüi!) toimuma suuremad vapustused, võib 3,3 tunduda juba päris magusa protsendina nende soetamiseks ning hind teoorias tõusta.

Tõsi, see 3,3 protsenti pole tegelik tootlikkus, kuna teenitud intressidelt küsib riik tulumaksu ehk järgmisel aastal sellest 22 protsenti ja ülejärgmisel juba 24 protsenti. Sellist nahakoorimist ei tohi kindlasti unustada.

Millest tuleb rääkida, on raha ostujõud. Sel nädalal avalikustatud majandusprognoosides pakkus Swedbank inflatsiooniks 2025. aastal 4,4 protsenti ja 2026. aastal veidi vähem, 3,5 protsenti. Rahandusministeeriumi enda ennustus oli vastavalt viis protsenti ja 3,2 protsenti. Ehk kaheaastase võlakirjaperioodi kokkuvõtteks on neisse investeeritud raha isegi intressitulu arvestades vähem väärt, kui võlakirju soetades.

Sealjuures on selles süüdi valitsus ise, mille maksupoliitilised otsused inflatsiooni tagant lükkavad. Poleks automaksu, poleks tulevasi maksumuudatusi, püsiks inflatsioon rohkem protsendipunkti võrra madalamal ja investoritel oleks reaalne võimalus lõpetada kasus.

Swedbanki peaökonomist Tõnu Mertsina kommenteeris: "Meie hinnangul kiirendab uus maksupakett eesoleval kahel aastal inflatsiooni ja vähendab järgmisel aastal hinnakasvuga kohandatud netopalka. See võib omakorda halvendada majapidamiste kindlustunnet, mis on niigi nõrk ja millel on negatiivne mõju eratarbimisele. Meie prognoosi järgi seetõttu eratarbimise maht järgmisel aastal ei suurene. Kuna eratarbimine on ligikaudu pool SKP-st, on sellel tugev mõju kogu majandusele."

Ning nii jõuame veel ühe võlakirjade murekohani. Kes on need inimesed, kellel on võimekus 200 miljoni euro eest võlakirju soetada? Oleme kuulnud valitsuse suust korduvalt sõnumeid, et eestlastel on rekordiliselt suur summa hoiuseid, kuid reaalsus on see, et see võimekus jaotub ühiskonnas väga ebavõrdselt.

"Hoiused tasapisi kasvavad, aga see hoiuste jaotus on väga ebaühtlane sissetulekute ja inimeste lõikes. Kõrgemate sissetulekutega ja jõukamate inimeste hoiused on suuremad kui madalama sissetulekuga inimestel," sõnas Mertsina Swedbanki majandusprognoosi tutvustusel.

See on väga loogiline. Valitsuse viimase pooleteise aasta otsused, ka sellised nagu automaks, mis jõustub alles tulevast aastast, on tekitanud inimestes väga palju ebakindlust ning aina suurem osa sissetulekutest tuleb oma igapäevavajaduste rahuldamiseks lihtsalt ära tarbida. Mida väiksem on palk, seda vähem on kuu lõpus raha käes.

Seega kosib riik võlakirjadega ühiskonna jõukamaid, kes tihti pole lihtsalt palgatöölised vaid ka aktiivsed ettevõtjad. Need on samad ettevõtjad, kes on üle sektorite viimase pooleteise aasta jooksul kuulnud valitsuse poolt ainult kärkimist ja kõrkust. Mäletame ju, kuidas maksuteerull kõigist üle sõitis: koalitsioon otsustas mõne seadusemuudatuse kehtestada, siis tehti moe pärast kooskõlastusring, kus huviorganisatsioonid plaani auklikuks lasid, aga valitsus rammis seaduse ikka muutmata kujul läbi.

Pärast sellist pikka nörritamist läheb riik nüüd samade inimeste käest küsima raha võlakirjade kaudu. Olukorras, kus raha on alternatiivselt võimalik paigutada suurema tootlikkusega hoiusesse või investeerida muul moel.

Rahandusministeeriumil on kaks peamist müügiargumenti: madal riskitase 3,3-protsendilisel tootlikkusel – see investoritele pigem meeldib – ja patriotism. Kas sellest piisab, kui koalitsioon on ise seda usku riigi vastu pikalt õõnestanud?

Ma loodan, et piisab, sest riiklikud rahvavõlakirjad on tegelikult samm õiges suunas. Kui esimene märkimine õnnestub, peab riik viivitamata kuulutama välja järgmise, kaitsevõlakirjade märkimise, et tagada meie julgeoleku tagamiseks vajaliku laskemoona soetamine. Seda tingimata ja rõhutatult sihtotstarbeliselt, et koalitsioon ei saaks kaitsevõlakirjade raha hakata kasutama lihtsalt oma valimislubaduste elluviimiseks.