Samal ajal, kui paljude meeli köidavad riigi kulutused, energeetika ja muud kirglikke seisukohti tekitavad majandusteemad, on suuresti n-ö radari all hakatud laduma ka eestlaste pikaajalise jõukuse vundamenti. Lõpuks saab Eesti kutsehariduse süsteem vajalikku tähelepanu.

Tänapäevane kõrgtehnoloogiline kutseharidus on selliste rikaste riikide nagu näiteks Taani või Austria edu nurgakivi. Ka Eestis saavad tänapäevase kutsekeskhariduse lõpetajad otse koolipingist tööle tulles 20-aastastena 2000 eurot palka.

Võimalust sellist haridust omandada ja seeläbi ennast oma vanemate elatustasemest suure sammu jagu ülespoole vinnata tuleb pakkuda aina rohkematele noortele. Ainult niimoodi saame kogu rahvana jõukamaks. Ka selleks, et keskkonda vähem koormata või Eesti vaenlasi paremini heidutada, on vaja aina tõhusamat tehnoloogiat.

Keegi peab seda aga arendama, juhtima, tootma, hooldama ja aina paremaks leiutama. Nagu näitavad ülikoolide eelistused üliõpilaste vastuvõtul, on tipptehnoloogiaga seotud praktiline keskharidus selgelt vajalikum ja kasulikum kui seni endiselt valdav üldteoreetiline keskharidus.

Struktuuride muutmisest ei piisa

Valitsuse ettevõetud sammud Eesti keskhariduse korrastamiseks on igati omal kohal. Küll aga varitseb sellel teekonnal tõsine oht, mis võib halvemal juhul head kavatsused sisuliselt nullida.

Laialdaselt jõukust loov kutsekeskharidus ei realiseeru, kui reformid piirduvad paragrahvide ja põhikirjade tasandiga. Kahtlemata on vaja ka õppeasutusi liita ja mõnesid sulgeda. Aga üksnes asutuste ja struktuuridega "mängides" me Eesti majandusele hädavajalikku läbimurret kutsehariduse kvaliteedis ei saavuta.

Eesti Masinatööstuse Liidu nõukogu esimehena suhtlen pidevalt ja tihedalt kutsekeskhariduse lõpetajate tööandjatega, sealjuures üle sisuliselt kõigi majandusharude. Selle põhjal julgen öelda, et Eesti ettevõtja peamiseks mureks seoses kutsekeskharidusega pole mitte koolide hulk või see, mis eriala kus õpetatakse, vaid hoopis Eesti innovaatilise ja eksportiva tööstuse vajaduste väga aeglane jõudmine õppe sisusse.

Lisaks üldhariduse komponendi arendamisele peab ka erialaoskuste pool ajaga kaasas käima. Ei ole kuidagi aktsepteeritav, et näiteks tööstuses tehisintellekti rakendamise asemel pannakse noored kohati endiselt õppima sisuliselt käsitöövõtteid. Meil on vaja robotite hingeelu tundjaid, aga mõni enda sõnutsi praktilist keskharidust andev kool õpetab endiselt rauatükkide väänajaid, täpselt nagu 30 aastat tagasigi.

Probleem on seda tõsisem, et paberil on kõik otsekui korras: reegleid järgides toimuvad õppekavade arendamise koosolekud, kus viibib ka mõni isik, keda pole vale nimetada ettevõtjaks. Kaugelt võib jääda mulje, et niimoodi ongi see, mida noortele täna õpetatakse, just see, mida tööandjad neilt homme ootavad.

Paljud kutsehariduse edusammud on üksnes näilised

Muidugi on Eestis kutsekeskkoole, mille lõpetajad ongi sellised hästi väljaõpetatud, vajaliku silmaringi ning õigete esmaste kogemustega spetsialistid, nagu õigusaktid ette näevad ja tööandjatel tarvis. Nemad sisenevadki tööturule palgatasemel, mis paigutab nad kohe eestimaalaste jõukama kolmandiku hulka, ning sealt nende karjäär alles algab. Need näited kinnitavad, et Eestis on võimalik arenenud tööstusriikide moodi kutsekeskharidust nõuda ja anda.

Paljude koolide puhul on lõpetajate oskused siiski väga ebaühtlased ja liiga sageli otseselt ajast maas. Veel enam, sama kehtib kahjuks ka õpetajate ja juhendajate kohta. Kus on probleemi juur?

Ettevõtjad tunnevad juhtimisteooriast pärit ütlust, et kultuur sööb strateegiat hommikusöögiks. Maakeeli tähendab see, et kui tahes ilus plaan ei tööta, kui seda ellu viivate inimeste hoiakud ja harjumused töötavad plaanile vastu.

Entusiastlikust arengukavast või isegi ministri määrusest pole kuigivõrd kasu, kui reaalsuses saab koolis mugavalt ja midagi muutmata anda edasi tunde, mida on antud juba aastakümneid. Tuttava ettevõtja "linnukese jaoks" koosolekule kutsumine või õppeainete n-ö moodsamaks ümbernimetamine on mugav ja seda tehaksegi. Aga õppe sisu muutmine tehnoloogia ja Eesti tööstuse arenguga samas tempos on raske. Tihti, kui saab, jääb see tegemata.

Just see on peamine kutsehariduse sõlm, mille lahtiharutamist või ka läbiraiumist Eesti eksportivad ettevõtjad haridusjuhtidelt ootavad. See on märksa tähtsam kui koolivõrk või koolidevaheline tööjaotus.

Kutsekoolid andku tööandjate ees aru

Lahendus oleks näiteks koolide hakkama saamise hindamine ennekõike tööandjate tagasiside põhjal. Kutsekeskkooli rahastus ja juhtkonna ametiaja kestus saaks otseselt sõltuda sellest, kuivõrd tööeluks valmis lõpetajad tööandjate hinnangul on. Sealjuures ei peaks koolid erinevalt senisest tavast saama selliseid hinnanguid andvaid tööandjaid ise valida, vaid valdkondlikud erialaliidud saaksid olla riigile sõltumatuteks ja motiveeritud partneriteks.

Pole vaja karta, et päriselt tööturule vastav õpe nõuaks meeletuid investeeringuid näiteks õppevahenditesse. Kui muutub koolide suhtumine enda rolli ja tööandjate ootustesse, leitakse kindlasti mõlemalt poolt ka võimalusi tööelu ja õppimist ühendada.

On täiesti reaalne, et õppe praktiline osa toimubki üldreeglina tulevaste tööandjate juures, kasutades pidevalt uuenevat tipptehnoloogiat, millega noored hakkavad juba õige pea enda ja kogu Eesti jõukust kasvatama. Nii käib see laialdaselt näiteks Saksamaal või Šveitsis.

Seda, et keskhariduse praktilise ja teoreetilise õppe vahekord ning praktilise keskhariduse kvaliteet saab lõpuks vajalikku tähelepanu, ei saa ülehinnata. See on eestlaste jõukuse kasvatamise jaoks märksa tähtsam küsimus kui mõni maksumuudatus.

Küll aga ei tohiks reformid mingil juhul poolele teele pidama jääda ega piirduda asutuste liitmise või kaotamisega. Kogunenud reformitahet tuleks ära kasutada, et teha korda ka õppe sisu pideva uuendamise süsteem. Määrav peaks olema iga valdkonna tööandjate sõltumatu hinnang. Selline lahendus soodustaks ühtlasi erasektorist haridusse lisaressursside toomist. Õppe sisu ühtlasem ja kõrgem tase muudaks ka kutsekeskhariduse baasil kõrghariduse omandamise erandist reegliks. Soovin Eesti hariduse juhtidele kindlameelsust vajalikeks otsusteks.