Ehkki Serbia vene kogukond on suhteliselt väike, umbes 30 000 inimest, torkab see silma sama palju kui Vene kogukonnad Saksamaal või Hispaanias, sest Serbia rahvaarv on samuti suhteliselt väike.

Kohalikega suhtlevad venelased ainult tööalaselt, kui sedagi. Neil on oma klubid, lasteaiad, isegi perearstikeskused ja kliinikud. Valimas käivad nad Vene saatkonnas Venemaa presidenti ning kuulavad-vaatavad Serbias esinevaid Vene lauljaid, ansambleid ja näitetruppe.

"Kõigepealt saabus siia korraga väga suur hulk venelasi, kes seetõttu leidsid kohe omasuguseid, see oli peamine. Paljud lõid rühmi, seltskondi ja seepärast polnudki vaja teistega läbi käia. Tuli välja, et kõik nende sotsiaalsed vajadused on täidetud. Kõnnid mööda kesklinna ja kuuled alati vene keelt vähemalt neli või viis korda tunnise jalutuskäigu jooksul. Kesklinnas võid alati valida venelaste restorani," rääkis Vene kogukonna psühholoog Belgradis Mishell Dia.

"Igaüks näeb kohe, esimesest pilgust, et nad ei ole meie ühiskonna osa. Mitte rahvuse pärast, vaid käitumise ja väljanägemise poolest. Ma tahan öelda, et nad ei satu iga päev serblaste silma alla, mistõttu on nad keskmise serblase jaoks lihtsalt imelikud ning see on neile endale raske. Igaüks tunneb seda barjääri, võib öelda piiri," rääkis poliitikateadlane Aleksandar Djokic.

Vabatahtlikust segregatsioonist hoolimata on venelased Serbiale ühiskonnateadlaste hinnangul pigem kasulikud.