Justiitsministeeriumis küpseb plaan kohtumenetluse optimeerimiseks seadusi muuta¹. Ministeeriumi ettepanekud on küllaltki üksikasjalised. Näiteks on mõte suurendada kohtunikuabide pädevust, pikendada hagi tagamise tähtaega ning muuta määruskaebuse esitamise ja riigilõivu tagastamise korda.

Augusti lõpus kukkus ettepanekute suhtes arvamuse esitamise tärmin ja laekunud tagasiside oli valdavalt positiivne². Ent menetlusreeglite peenhäälestamise kõrval võiks mõelda, millega kohtud peaksid üldse tegelema ja kuidas kohtunike ressurssi rohkem sisulise õigusemõistmise jaoks säästa.

Eelmisel aastal laekus esimese astme kohtutesse üle 35 000 tsiviilasja³ ja pole näha, et see arv tulevikus langeks. Iga kohtunik teeb aastas sadu lahendeid, püüdes menetleda asju mõistliku aja jooksul ning seadustes ja kohtupraktikas ettenähtud nõudeid järgides.

Ehkki Eestis on kohtupidamine endiselt Euroopa kiiremate seas⁴, on optimistlik loota, et see samamoodi jätkates nii ka jääb. Juba praegu oleme kohtunike arvu poolest 100 000 elaniku kohta tabeli tagumises pooles ja lähema viie aasta jooksul on oodata veel poolesaja kohtuniku pensioneerumist⁵. Olukorda ei muuda ka paremaks justiitsministri hiljutine otsus tühistada nelja uue kohtuniku leidmiseks korraldatud konkurss⁶.

Kui vaidlused lähevad aina keerulisemaks ja mahukamaks ning nende lahendamiseks vajalikku ressurssi jääb üha vähemaks, tuleb vaidluste lahendusi oodata järjest kauem. Kui 2019. aastal jõudsid esimese astme kohtud lahendada täispikas hagimenetluses 3074 hagi keskmise menetlusajaga 273 päeva⁷, siis eelmisel aastal lahendati sisuliselt 2649 hagi keskmise menetlusajaga 344 päeva⁸.

Nelja aastaga langes lahendatud asjade arv 14 protsenti, samal ajal kui menetlusaeg pikenes 26 protsenti. Teise astme kohtutes on trend veelgi selgem. Kui 2019. aastal lahendati apellatsioonimenetluses tsiviilasjad keskmiselt 162 päevaga, siis eelmisel aastal 239 päevaga. Muutus +48 protsenti.

Põhiseaduse järgi on kohtu peamine ülesanne õigust mõista. Riigikohus on käsitanud õigusemõistmisena eelkõige tsiviilvaidluste lahendamist, kuriteo või väärteo toime pannud isikute süü kindlakstegemist ja neile karistuse mõistmist ning avaliku võimu asutuste aktide seaduslikkuse kontrollimist⁹. Kuid seadusandja on pannud kohtutele teisigi ülesandeid, mis kujutavad endast pigem haldusülesande täitmist kui vaidluste lahendamist (registrite pidamine, järelevalvemenetluste läbiviimine jne).

Kohtule lisaülesannete andmine ei ole iseenesest keelatud. Näiteks registriasjade kohtu pädevusse andmine on riigikohtu hinnangul otstarbekusel põhinev seadusandja otsustus, mis aitab tagada registrikannete ja -menetluse usaldusväärsuse ja autoriteedi ning menetluse tõhususe ja kiiruse¹⁰.

Ent kui kohtupidamiseks vajalikke ressursse jääb vähemaks, võivad lisaülesanded pärssida põhifunktsiooni täitmist ja mõistliku aja jooksul asjade lahendamist. Sel juhul võib kohtu koormamine õigusemõistmisest väljuvate tegevustega viia põhiseaduslikku järku probleemini.

On küsitav, kas just kohus peab tegelema alaealiste ja piiratud teovõimega täisealiste nimel tehingute tegemiseks nõusoleku andmisega, pärandi hoiumeetmete rakendamisega, äraolija varale hoolduse seadmisega, isiku surnuks tunnistamisega ja surmaaja tuvastamisega, üleskutsemenetlusega jne.

Samuti võib küsida, mil määral peaks kohus tegelema erinevate järelevalvemenetlustega või kas abikaasade erimeelsuse korral tuleks abielu lahutamiseks ikka kohtusse hagi esitada. Pole kuulnud, et kellelgi oleks abielu lahutamiseks esitatud hagi rahuldamata jäänud.

Kohtutele pandud ülesannetele kriitilise pilgu heitmine ja nende kärpimine aitaks menetlusi kiirendada, kohtute ressurssi efektiivsemalt kasutada ja kohtutel rohkem sisulise õigusemõistmisega tegeleda. Pikas plaanis võiks ülesannete põhjalikust revisjonist olla rohkem kasu, kui olemasolevate ülesannete täitmise reeglites kosmeetiliste paranduste tegemisest.