Lembit Pedak on sõprade ja tuttavate seas tuntud kui kuldsete kätega mees, kes jagab keevitust, elektritöid ja oskab parandada nii vanu kodumasinaid kui traktoreid. Nii tema enda ütlustest kui tagantjärele leitud videotest selgus, et kaheksa klassi haridusega mehel oli veel üks väga eriline kirg ja hobi – asju õhku lasta.

"Ta selgitas, et tegelikult selline paugutamise kirg on tal juba poisipõlvest peale, et talle lihtsalt tohutult meeldib pauku teha, et see on tema selline hobi," rääkis Viru ringkonnaprokurör Saskia Kask.

Kaitsepolitsei pressiesindaja Marta Tuul täiendas: "Lembit Pedakul oli ka varem selliseid lõhkamisüritusi, kui nii võib öelda. Ja lähedased olid teadlikud ja lähedased on ka seda pealt näinud, kuidas ta õhku laseb õunapuid või tekitab veesamba järve kohale."

Kurioosne ongi, et Pedak ei armastanud ainult pauku, vaid rakendas lõhkeainet, et enda meelest hõlbustada tüütuid argitoimetusi. Näiteks 2012. aastal oli vaja tollase elukaaslase koduhoovis kuivanud õunapuu maha võtta. "Pealtnägija" käsutuses olevat videot vaadates on ilmne, et laengut ette valmistades tundis mees poisilikku elevust.

Tähelepanuväärne on, et Pedaku lähikond teadis tema kirest juba aastaid. Näiteks tema teine elukaaslane, Tartumaal elav proua, tunnistas "Pealtnägijale", et mees kasutas talle seitse aastat tagasi kuuri ehitamisel vaiade maasse rammimiseks ... loomulikult lõhkelaenguid!

"Pani tsemendisegu sinna sisse ja selle materjali. Ja maa sees oli plahvatus. Metall läks ankruks laiali. Ta rääkis mulle ka, et see pole ohtlik," meenutas naine.

Lahutatud, täiskasvanud tütre isa, ja vahepeal mitme naisega kokku elanud Pedak kolis koroonapandeemia ajal omaaegsesse kodukanti Järvamaale ja asus elama paarisaja elanikuga Käravetele. Kortermaja naabrid ei aimanud härra erahuvidest midagi.

"Ega ta riisuda ja lund rookida ei armastanud, aga muidu, kui oli vaja mingil asjal abi, siis ta alati oli valmis aitama. Lapsed väga hoidsid teda, tema hoidis lapsi. Täiesti ideaalne naaber ütleks selle peale," jutustas naaber Helena Gulbis.

Ometi tunnistas Pedak ise hiljem – ja näitas uurijatele ka ette –, kuidas ta segas oma kahetoalises korteris ja õuel asuvas kuuris kokku lõhkeainet. Ajapikku läksid ained ka kangemaks, kuni ta hakkas valmistama triatsetoontriperoksiidi. Väliselt suhkrut või pesupulbrit meenutav TATP on ekspertide sõnul äärmiselt ohtlik, suhteliselt odav ja lihtne valmistada, mistõttu kasutasid terroristid seda mitmes ohvriterohkes rünnakus.

"Näiteks 2015 kuni 2017 ka Euroopas aset leidnud terrorirünnakute laine ajal kasutasid terroristid just täpselt seda ainet oma rünnakute elluviimisel nii Pariisis, Barcelonas kui ka  Brüsselis," ütles ringkonnaprokurör Saskia Kask. 

Retsepti lõhkeaine valmistamiseks leidis Pedak internetist, komponendid ostis ta ühest keemiaettevõttest, kasutades ettekäändeks, et töötab puidu- või ehitusfirmas, kellel neid aineid vaja. Eksperdid hoiavad tagantjärele peast kinni, kui ohtlik olukord tegelikult oli.

"Kas see on löök, hõõrdumine, temperatuur, ükskõik, kuidas see teda mõjutab, see võib tuua kaasa plahvatuse. Ja seesama kuur või seesama korter, kui karp sealt kapi pealt maha kukub, siis tegelikult on plahvatus üsna tõenäoline tulema. Kui selles lõhkeainekarbis on seda palju sees, siis tagajärg ilmselgelt on üsna-üsna karm," selgitas Põhja pommigrupi juht Raido Taalmann.

Enda valmistatud lõhkeainet säilitas mees nii oma kodus kui ka kuuris jäätisekarpides, piparkoogikarpides, Coca-Cola pudelis.

Erinevalt omaaegsest krimiveergude antikangelasest Märt Ringmaast ehk Pae tänava pommimehest polnud varem karistamata Pedak mingisugune fanaatik või rets. Ülekuulamisel rääkis ta, et teda kannustasid pigem üksildus, igavus ja uudishimu ning kummalisel kombel ka omamoodi abivalmidus.

2024. aasta talvel vajas hõimlastele kuuluva puidutööstuse õue peal likvideerimist suur lumehang. Pedaku puhul oli lahendus enesestmõistetav. Ta valmistas detonaatori, mis koosnes vanast tualettpaberirulli torust, auto parktule pirnist, tinutas juhtmed külge, lisas ilutulestiku süütenööri ning lõpuks valas paketti paar teelusikatäit lõhkeainet.

19. veebruari hommikul kella 8.10 paiku asus Lembit teele. Ta rääkis uurijatele, et lõhkeainet hoidis ta majast välja minnes lihtsalt käes ning keegi ei näinud midagi. "Kui keegi oleks olnud, siis ma oleks ta tasku pannud," ütles Pedak.

Teel kümne kilomeetri kaugusel asuvasse tööstusesse möödus Pedak korterist, kus elab kolmelapseline pere ja maanteel mitmetest pahaaimamatutest kaaskodanikest, ning jõudis sihtmärgi juurde kella 9 paiku hommikul.

"Siin võtsin selle lõhkekeha siia näppude vahele. Seisin hange otsas ise. Panin niimoodi põlema. Ma ootasin, millal süütenöör läheb kaugemale, et siis ma lasen ta sinna alla. Ma mäletan ainult, et see leek jõudis kuni otsani ja siis… Kui pea tööle hakkas, siis siin olid sõna otseses mõttes räbalad," nähtub kaitsepolitsei ülekuulamisvideost.

Kui sündmuskohale jõudnud politseile ja päästjatele väitis Pedak, et tema käsutuses rohkem lõhkeainet pole, siis tema kodust ja kuurist leiti kokku neli kilo sama plahvatusohtlikku pulbrit, purgitäis püssirohtu ja mitu valmis detonaatorit. 

"See oli ikkagi meie jaoks üllatus, Eesti mõistes meil teist sellist sündmust, sellist kogust, seda lõhkeainet meil ei ole minu ajaarvamise jooksul ja minu teada ka varem ette tulnud," lausus Põhja pommigrupi juht Raido Taalmann.

Saskia Kase sõnul võinuks selle nelja kilo plahvatusohtliku pulbriga 250 meetri raadiuses absoluutselt kõik õhku lasta. "Nii et see oli ikkagi tõesti väga ohtlik olukord. Absoluutselt tragöödia."

Naabrid evakueeriti, eridemineerijad tegutsesid sündmuskohal kolm päeva ja lõpuks hinnati, et materjali transport on liiga riskantne ning kõige ohutum on see kohapeal kontrollitud tingimustes õhkida.

Õnneks oli ainus, kes lõpuks kannatada sai, Pedak ise. Ta kaotas käe ja kaotas ka vabaduse kuueks aastaks. Kuigi ta tunnistas süüd ja tegi uurijatega koostööd, pandi ta üpris pikaks ajaks vangi, sest aine, mida ta valmistas, oli nii kange.

Kõik asjaosalised kinnitavad, et Pedaku juhtum on erakordne ja õpetlik lugu, kus kõige hullem tragöödia hoiti ära. Kuid Eestis on kardetavasti terve hulk sarnaseid harrastuspommimehi - ja keemikuid, kellest me paraku alles kuuleme.

"Ega kellelegi ei meeldi olla pealekaebaja, aga kellelegi ei meeldi ka oma lähedasest ilma jääda. Kui on ikkagi selge, et kõrvalkrundil käivad pidevalt plahvatused ja need on kellegi isetehtud lõhkeaine tulemusel tekkinud, siis sellest tuleks ikkagi teada anda," manitseb kapo pressiesindaja.

"Pealtnägija" pöördus ka praegu kinnimajas viibiva Pedaku poole kommentaari saamiseks, aga ta keeldus advokaadi vahendusel.