Piiparisõnumeid tuli mõnikümmend aastat tagasi saata läbi piiparikeskuse operaatori ning sõnumi pikkus tuli hoida lühike. Piipari endaga sõnumit vastu saata ei olnud võimalik.

Võrumaal asuvas side ja laptopi muuseumis on võimalik neid oma silmaga näha ja ka käega katsuda.

"Aastal 1993 tulid esimesed ja tipphooaeg oli 1997 ja kasutati kuni aastani 2000. Tippajal oli neil 20 000 kasutajat. See töötab raadioside tööpõhimõttel, et olid mõned tugijaamad üle Eesti, mis katsidki kogu Eesti ära ja piipar on ise nagu raadiovastuvõtja, et kui tema koodiga signaal tuleb, siis ta võtab selle vastu, kui on võõrad koodid, siis ta ei võta," kirjeldas muuseumi juhataja Marko Koemets.

Piiparinumber oli neil inimestel, kes ei saanud kogu aeg mobiiltelefoni kasutada või kes ei saanud kindlad olla, kas nad viibivad mobiililevi piirkonnas, kuid ometi oli neil vajadus olla pidevalt kättesaadav.

"Peamiselt kasutasid seda arstid, et kutsuti kiiresti operatsioonisaali: tulge nüüd siia, siin on hädaolukord. Tavainimesed ka, eks see oli vabalevi, et sai ju kasutada. Aga päris kallid olid ja see ka need välja suretas, et mobiilid läksid odavamaks. Teine asi oli see, et mobiili tugijaamu tuli nii palju ehk levi tekkis üle Eesti, enam ei olnud tühje kohti, et rääkida ei saanud," selgitas Koemets.

Kui tekkis võimalus mobiiltelefonilt saata tekstisõnumeid ja neile ka vastata, polnud inimestel enam mõtet piipareid soetada, mistõttu suleti neile seadmetele loodud raadiosagedus ja teenus.