Ahto Pärl: Eesti julgeoleku tagamine merel tähendab ulatuslikku süsteemi
Venemaa viimatine (hübriid)rünnak Eesti merepõhja taristu vastu läheb esialgse arvestuse järgi maksma ligi 150 miljonit eurot ehk 125 eurot iga Eesti maksumaksja kohta. Paari tunniga tekitatud kahju ulatub 13 protsendini meie 2025. aasta julgeoleku- ja riigikaitse eelarvest, kirjutab Ahto Pärl.
Soome põhivõrgu operaator Fingrid hindab Estlink 2 elektrikaabli paranduskuludeks "kümneid miljoneid eurosid". Eesti Panga arvutuste kohaselt lisandub sellele umbes sada miljonit eurot elektrihinna tõusu mõju lõpptarbijatele. Täiendavalt tuleb arvestada veel miljonitega, mis kulub sama rünnaku käigus kahjustatud nelja andmesidekaabli taastamiseks.
See summa tuleb nüüd leida riiklikest reservidest või täiendavatest kärbetest ja meil polnud seda raha isegi enne valusaid riigieelarvelisi vaidlusi. See raha on kriitilise tähtsusega meie mereväe võimekuse ülesehitamiseks ning ülalpidamiseks, samuti personali väljaõppeks ja operatsioonide toetamiseks.
Otsus investeerida merevõimekuse arendamisse on keeruline, kuid hädavajalik. Selleks, et vältida järgmiste sarnaste hübriidrünnakute kulutusi, tuleb teha teadlikke valikuid. Sama summa eest, mis me maksame purustuste likvideerimise eest, oleks Eesti saanud soetada kaks uut kõrgtehnoloogilist multifunktsionaalset patrull-laeva Euroguard platvormil, mis tugevdaksid oluliselt meie merekaitset.
Kui arvestada ka 2023. aasta Balticconnectori gaasijuhtme kahjusid, oleks meil võinud olla juba laevastik, mis suudaks täita igapäevast heidutusrolli kriitilise taristu ulatuses.
Seega pole küsimus raha olemasolus, sest me maksame selle niikuinii välja, kas kaitseinvesteeringutena või rünnakukahjude korvamisena. Erinevus on vaid selles, et investeeringute puhul saame vastutasuks reaalse kaitsevõime, kahjude hüvitamisel ei jää meile väärtusena midagi.
Lihtsaid ega odavaid lahendusi kahjuks ei ole. Veepealsed droonid ei tööta mõnemeetrises laines ega jääoludes, sensorite infoga pole võimalik süüdlast peatada ega neid kontrolli alla võtta. Põhjalikku situatsioonianalüüsi ei saa teha kümnete kilomeetrite kaugusel maismaalt.
Merepõhja infrastruktuuri kaitse strateegia ning sellega seonduvad investeeringuvajadused jagunevad kolme etappi: heidutus ja jõu projektsioon, seire ja vastutegevuse takistamine ning hädaolukorrale reageerimine ja taastamine.
Esmane eesmärk on teha kõik võimalik vähendamaks vastase huvi konflikti algatada. Kui see ebaõnnestub, tuleb mistahes rünnak võimalikult kiiresti ja adekvaatselt tuvastada, et sellele koheselt ning jõuliselt reageerida.
Esimeses etapis mängib kõige suuremat rolli merevägi: sõjalaevad, elavjõud ja tehnoloogilised võimed, mis tagavad meie kohaloleku ning jõu kaitsmiseks kõikjal, kus seda vajatakse. See nõuab suurenenud investeeringuid laevastikku, väljaõppesse ja varustusse, samuti tihedat koostööd liitlastega.
Teises etapis – seires ja vastutegevuses – tuleb arendada uusi tehnoloogiaid. Need hõlmavad veealuseid sensorite süsteeme, autonoomseid platvorme ja droone, mis suudaksid kiiresti tuvastada ja reageerida võimalikele rünnakutele. Sellise süsteemi ülesehitamine pole küll lihtne ega odav, kuid on vältimatu pideva ja usaldusväärse jälgimise tagamiseks meie territoriaalvetes.
Kolmandas etapis – hädaolukorrale reageerimisel – on kriitilise tähtsusega sujuv ja tõhus koostöö kõigi riiklike ning rahvusvaheliste partnerite vahel. Kõik osapooled peavad olema valmis kiiresti tegutsema, et minimeerida kahjusid ning tagada süsteemide võimalikult kiire taastamine.
Eesti julgeoleku tagamine merel tähendab enamat kui ainult sõjalaevastiku olemasolu, see on ulatuslik süsteem, mis ühendab kaasaegseid tehnoloogiaid, täpset seiret, rahvusvahelist koostööd ja pidevat valmisolekut.
Positiivsena saab esile tuua varasemate otsuste tulemused. Nüüdseks on loodud alusbaas, millele süsteemi rajada. Ilma politsei- ja piirivalveameti ning mereväe laevastiku liitmiseta kaitseväe koosseisu ning mereolukorra teadlikkuse eest vastutava ametkonna loomiseta poleks meil vundamenti, millele vastavat võimekust luua. Ka Euroguard sai alguse kaitseministeeriumi soovist luua kaitsevõime tulevikuplatvorm ning seda just Eesti oskusteabe baasil.
Nüüd tuleb tagada, et raha, mida niikuinii kulutame, ei läheks raisku. Ettevaatlikkust on praktiseeritud piisavalt, aeg on investeerida mitmetahulise merekaitsevõimekuse väljatöötamisse, et vältida sarnaseid rünnakuid ja tagada Eesti omariikluse säilimine.
Toimetaja: Kaupo Meiel