Pooliku tõe esitamine on kogenud demagoogi tööriistakastis üks kõige enam kasutamist leidvaid võtteid, seega pole imestada, et ka kaitseminister Hanno Pevkur just sellisel viisil riigieelarvet kiita püüab.

Pevkur ütleb nimelt, et Eesti kaitsekulud on tõusnud, toob võrdluseks sõjaeelse aja(!), mil need olid hoopis madalamad ja loeb sedakaudu tõestatuks ka oma väite, et "julgeolekumaksuga" kogutav 2,5 miljardit eurot läheb just riigikaitsesse ja mitte kusagile mujale. Ühtegi riigieelarve strateegias seisvat arvu ta oma väite tõestuseks ei too, ega tegelikult saagi tuua, kuivõrd need räägivad hoopis teist keelt.

Kuhu siis "julgeolekumaksu" raha tegelikult läheb? Selle kindlakstegemine pole kerge, riigieelarvesse kogutaval maksurahal pole teatavasti silti küljes. Valitsuse plaanidest saame aga aimu, kui võrdleme riigieelarve strateegias erinevaid valdkondi ja nendesse panustatava raha hulga muutumist järgmise nelja aasta jooksul.

Kuna meie piiride taga käib vallutussõda, siis võiks eeldada, et Eesti kaitsekulud tõusevad, liiati kui valitsus on kehtestamas maksutõusude paketti, mida kutsutakse õilsa kõlaga "julgeolekumaksuks".

Riigieelarve strateegiast me kahjuks midagi sellist välja lugeda ei saa: nelja aasta jooksul "julgeolekumaksuga" kogutavast 2,5 miljardist eurost jõuab samal perioodil kaitseministeeriumi eelarvesse 659 miljonit eurot ehk 27 protsenti. Samal ajal tõusevad aga sotsiaalministeeriumi haldusala kulutused 3,6 miljardi euro võrra. Ehk siis sotsiaalministeeriumi kulusid ootab umbes 5,4 korda suurem kasv kui kaitseministeeriumi kulupoolt.

Kuidas on täiskasvanud inimesel, eriti veel kaitseministril võimalik neid arve teades väita, et "julgeolekumaks" läheb viimase sendini kaitsekuludesse? Eks selle küsimuse peab Hanno Pevkur esmalt ise endale esitama. Kui valitsuse prioriteet on sotsiaalkulude paisutamine, siis nii tuleks ka ausalt öelda, mitte vassida "julgeolekumaksust", tekitada kodanikes alusetut turvatunnet, justkui peaks valitsus peab Eesti Vabariigi riigikaitset esmaoluliseks.

Riigieelarve strateegias on mustvalgel kirjas, et kaitse-eelarve suureneb nelja aasta jooksul 659 miljoni euro võrra ja sotsiaalministeeriumi haldusala eelarve 3,6 miljardi euro võrra. Ükskõik millist juttu sinna juurde rääkida, kuidas neid arve "tõlgendada" või minevikuga võrrelda, sisu sellest ei muutu.

"Julgeolekumaks" ei lähe märkimisväärsel määral julgeolekukulude katteks, kaitsekulud ei kasva eelarves kõige kiiremini, maksutõusude põhjus ei ole meie piiride taga peetav sõda, vaid hoopis jätkusuutmatu kiirusega paisuvad riigi kulud.

"Julgeolekumaksu" sildi all kogutava rahaga ei kavatseta täita isegi kogu kodanikele antud lubadust osta 1,6 miljardi euro eest laskemoona. Valitsus on selgitanud, et pool hangitavast moonast jääb järgmise valitsuse osta, sest tarneajad on pikad ja tellimused keerulised. Kaitseinvesteeringute keskuse juht Magnus-Valdemar Saar lükkas selle väite hiljutises intervjuus ümber, öeldes, et hanke aastate peale laiali hajutamise taga ei ole tarnegraafik kindlasti peamine mõjutaja, vaid selle on taga hoopis "poliitilised, eelarvetehnilised, mingid muud kaalutlused".

Kui moona ostmiseks tehakse hanked ära, aga tasumine jäetakse järgmisele valitsusele, siis tuleks suunata "julgeolekumaksust" kogutav raha, mis ei lähe järgneval neljal aastal kaitseministeeriumi eelarve kasvuks, valitsuse reservi, et järgmine valitsus saaks selle eest laskemoonakulud tasuda.

Praegu ei paista sellist plaani kusagilt. Seegi näitab, et valitsus kogub küll "julgeolekumaksu", aga rahastab sellest hoopis teadlikult muid, peamiselt sotsiaalvaldkonna kulusid.

Raha kogumine riigikaitsele viidates ja selle tegelikkuses hoopis mujale suunamine on otsene valetamine ja viib kodanike usalduse kadumiseni. Ma olen täitsa kindel, et see on kõige viimane asi, mida meil praegu vaja on.