Kõik, kes on lähemalt huvi tundnud Rooma diktaatori ja väejuhi Julius Caesari eluloo vastu, on tuttavad kahe Rooma poliitikuga, kelle perenimi algab B-ga. Üks neist – ja laiemalt tuntud – on Brutus, kes võimuliialdustesse laskunud Caesari lõpuks tappis. Vähemtuntud on Caesari poliitilise oponendi ja kaaskonsuli Marcus Calpurnius Bibuluse lugu.

Bibulus on Vana-Rooma poliitilisse ajalukku kirjutatud tragikoomilise kujuna, aktiivse, kuid saamatu manipulaatorina, kes oma tohutule võimunäljale vaatamata oli poliitiliselt kirjaoskamatu ja jäi silma veidrate retooriliste tühikäikudega, nagu näiteks püüd taevaste ilmastikuennete abil Caesari reformiplaane Rooma senatis põrmustada.

Bibuluse poliitikumaine kirstunaelaks sai 59. aastal e.m.a. Rooma senatis peetud avalik enesehaletsuskõne, mis Bibuluse maine niivõrd rikkus, et mees enam senatisse nägu näidata ei tihanudki. Ta sulges end kodumajapidamisse ja püüdis sealt igasugu esoteeriliste ennetega sisepoliitika kujundamist edututult jätkata.

Bibuluse kohati deliirse poliitilise käekirja tõttu sai Caesar mõnda aega rahus üksi konsuli ametit pidada. Oponendi enesesabotaaž oli üks teguritest, mis võimaldas Caesari režiimil täiemahuliseks diktatuuriks areneda. Kuigi võimukandjate enesehaletsuses ning luhtumistes on midagi olemuslikult koomilist, tasub iga poliitiku avalikut enesehaletsusest otsida ohu märke. Enesesse takerdunud võimukandjal jagub vähe aega ja tähelepanu ühiskonna teenimisele.

Eraelus võib mõõdukas enesekaastunne olla kõrgelt arenenud empaatia tunnus, kuid poliitikas mõjub see enamasti passiivsuse või paanikahoona ja kes see ikka panikööre või uimajaid pikalt võimu juurde tahab. 

Meenutan lugu konsul Bibulusest, sest kuulsin möödunud reedel ERR-i keskpäevaste uudiste programmi avaloos tsitaate riigikogu riigikaitsekomisjoni juhi Kalev Stoicescu (Eesti 200) 7. oktoobri komisjoni istungil tehtud avalikust kaastundeavaldusest iseendale. Avaldus on täismahus protokollist loetav, soovitan. Meedia ja poliitilised konkurendid üritavad esimehe hinnangul lüüa kiilu riigikaitsekomisjoni ja riigikaitse vahele.

Saaremaal riigikogu valimistel imetulemuse teinud Kalev Stoicescu kohta ilmus esimene probleemartikkel seitse kuud pärast seda, kui ta kaitsekomisjoni juhtimise sotsiaaldemokraat Raimond Kaljulaidilt üle võttis. Mullu oktoobris kirjutas Delfi, et kaitsekomisjoni juhile heidetakse komisjoni sees ette passiivsust. Toonase artikli üks autoritest oli Delfi kogenud poliitikaajakirjanik Kärt Anvelt, keda Stoicescu oma viimatises kaastundeavalduses meeles peab.

Komisjoni esimehe passiivsus avaldus konkreetselt näiteks mullu oktoobris Eestit ja Soomet ühendava merepõhja gaasitoru Balticconnectori rünnaku järel. Mõned komisjoni liikmed ergutasid esimeest võtma ühendust julgeolekuasutustega, et poliitikutel oleks olukorrast parem ülevaade ja et riigikogulased saaks hinnata, kas on vaja teha süsteemseid korrektuure. Sellele viitas hiljuti ERR-is ka Raimond Kaljulaid, kelle hinnangul on riigikogu tervikuna liiga vähe informeeritud jõustruktuuride tegevusest. 

Kaitsekomisjoni esimehe probleeme vältiv ja kohati ka arenguid moonutav suhtlustendents avaldus suvel kirgi kütnud laskemoona lisarahastuse skandaali ajal. Laskemoona lisavajaduse teema oli riigikaitsekomisjonis arutelul selle aasta 9. mail, kui Kusti Salm ja kindral Martin Herem seda riigikaitsekomisjonile tutvustamas käisid. Toonasel komisjoni istungil luges komisjoni esimees Kalev Stoicescu paberilt maha seisukoha, mille kohaselt Eestile ette nähtud moonanormi peaksid täitma liitlased, mitte Eesti.

Kaitseproffide laskemoonaettepaneku lükkas komisjoni esimees seega ühemõtteliselt juba maikuus tagasi. Stoicescu avaldus oli kahe komisjoni liikme kinnitusel enne istungit valmis kirjutatud, mis tähendab, et see valmis enne seda, kui eksperdid olid saanud võimaluse oma ideed tutvustada.

See aga ei takistanud komisjoni esimeest kuus nädalat hiljem, 13. juunil laskemoona teemalist kohtumist kaitsekomisjonis hoopis järgmiselt kirjeldamast: "Ma kutsusin kantsleri ja kaitseväe juhataja riigikogusse, kus me kohtusime turvaruumis ja ma loomulikult ei saa öelda, mida me seal arutasime, sest muidu ei oleks turvaruumis kohtumisel mõtet. See oli just nimelt selleks, et arutada ka tundlikke küsimusi avameelselt."

Ka kõige viimase, riigikaitseraporti koostamist puudutava skandaali puhul ei räägi riigikaitsekomisjoni esimees täit tõtt selle kohta, mis tema juhitavas komisjonis toimunud on. 7. oktoobri avalduses ütleb Stoicescu, et Meelis Kiili ettepanek koostada riigikaitseraport võeti ainult teadmiseks.

Stoicescul on võimalik 24. septembri koosolekul toimunut moonutada, kuna kohtumise täispikk protokoll on salastatud. Toonase istungi täispikast protokollist võib lugeda järgmist mõttevahetust:

"Kutsume [asekantsleri] kohale, esitame küsimusi ja edasi?" küsis Stoicescu ettekande teinult Kiililt.

"Riigikaitsekomisjon annab raporti olukorrast süsteemis," vastas Kiili."

Selle peale küsis komisjoni juht Kiililt, et kas ta "võtab selle enda peale?" Mille peale Kiili ütleb, et "jah, võtan enda peale. Olen tutvustanud seda kavatsust nii ministrile kui uuele kantslerile. Kui leiame, et meil on väga suured puudujäägid mõnes valdkonnas, siis see annab hea aluse need puudujäägid likvideerida."

Enda väitel Kiili ettepaneku 24. septembril ainult teadmiseks võtnud Stoicescu vastas arutelu lõpuks nii: "Väljund on selge. Seega kutsume asekantslerid komisjoni. /-/ Paneme asja käima. Palun teemad, edastame need teemad ja asekantslerid tulevad järjest ette."

Isegi kui komisjon ei teinud reglemendikohast otsust raporti algatamiseks – mis võis olla komisjoni esimehe protseduurilise vilumatuse tagajärg –, pole jutt sellest, et asekantsleritele keskenduv järelevalve on ajakirjaniku pastakast välja imetud lugu, tõsiseltvõetav.

Jätan pikemalt käsitlemata asjakohase meenutuse, kui oluline on poliitikute ja kaitseväelaste sentimentaalsete kaitsekähmluse puude taga näha demokraatliku tsiviilkontrolli metsa. Tõhus demokraatlik tsiviilkontroll aitab ka kaitseväelasi, isegi kui nad ise sellest alati aru ei saa. Suhtlemisel on esinenud kõrke toone mõlemalt suunalt.

Riigikaitsekomisjoni esimehe koht pole olnud kuigi mõjukas, seega pole ka selle ametikoha täitja episoodiline tegevusetus teab mis suur riigikaitseline risk. Probleem on pigem selles, kui komisjoni ette määratud inimene selle ametikoha potentsiaali ka mõõdukalt realiseerida ei suuda ja seetõttu mingid arenguvõimalused tabamata jäävad.

Kontrast hiljuti ÜRO Palestiina-hääletuse teemal valitsust raputanud väliskomisjoni esimehe mõjuga valdkonnapoliitikale on igatahes mõtlemapanev. Dünaamilises julgeolekukeskkonnas vastutusrikast ametit pidava kaitsepoliitiku üheaegne passiivsus, manipulatiivsus ja saamatus teenib Eesti demokraatiat sama vähe kui Vana-Rooma teenis kriitilisel arenguhetkel konsul Bibuluse omapära.

Eelmisel nädala spekuleerisid poliitilised konkurendid ja vihjamisi isegi mõned kaitsekomisjoni liikmed juhi võimaliku väljavahetamise üle. Kalev Stoicescule ei oleks see sugugi esimene kord tagasi kutsutud saada. 2000. aastal allkirjastas president Lennart Meri otsuse, millega kutsus ennetähtaegselt tagasi Eesti suursaadiku Ameerika Ühendriikidest, Kalev Stoicescu. Põhjuseks toodi Eesti suursaadiku toonast lubamatut passiivsust ja oskamatust Eestile kriitilisel ajal riigile olulisi suhteid hoida.

PS Selle kommentaari kirjutamisel pole allikana kasutatud ühtegi opositsioonipoliitikut.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.